Istun õhtu pimeduses laste mänguväljakul. Kell pole palju, kuid õues on juba üsna pime. Tänavavalgusti põleb. Mul on kurb. Tunnen, kuidas mingi osa minust jälle närbus. Eemaldus.Nagu lilleõis, mille küljest tasapisi õielehti ära kukub. Ja nii ma vaikselt närbun. Kui kaua mu õieke vastu peab? Igatahes… Vaatan oksekarussellil lustivaid lapsi ja igatsen ise nii väga olla uuesti laps. Laps, kellel on muretu ja lõbus elu. Laps, kes ei tea nendest täiskasvanu muredest midagi. Ma olin lapsena nii õnnelik. Ma ei pidanud millegi üle muretsema. Ma ei pidanud tundma nii õudsaid tundeid, mida tunnen täna. Miks ma küll tahtsin nii ruttu suureks saada? Miks ma ei osanud nautida seda muretut elu?…

Ma lähen järgmise nädala reedel psühhoterapeudi juurde Rakverre. Ja minus on mõned mõtted, mida jagada tahaksin. See pole minu jaoks midagi uut. Kunagi käisin korra Pärnus psühhiaatri juures, siis Tallinnas ja nüüd kevadel Paides raseduskriisinõustaja juures. Küll aga on minus mõned agad… Nt kui ma nüüd raseduskriisinõustaja juures käisin, oli sellel päeval mul üsna hea tuju. Jälle üks nendest parematest päevadest, mil mõtlen, et kõik on ju tegelikult hästi ja miks mulle seda üldse vaja on. Samas nendel kõige mustematel päevadel tahaks otsejoones spetsialisti juurde joosta, et ära rääkida, mida ma kohe nüüd ja praegu tunnen. Selline variant oleks nii hea. Nii. Ma istusin seal nõustaja juures ning ma ei…

Aastaid tagasi.. okei, võibolla ka peale seda, aga ma ei ole tükk aega perekoolis käinud, arutleti seal selle üle, mis on minu fenomen. Miks inimesed mind jälgivad? Mis minus nii huvitavat on? Mis mul viga on? Jep 😀 Aga ega ma vastu ei vaidle. Minus ei olegi midagi huvitavat või erilist. Viga… noh, viga on palju, nagu te siin viimasel ajal lugenud olete. Peast täitsa uhhuu ja võibolla sellise tegemisi ongi huvitav jälgida. Mine sa tea, eks. No igatahes, täna tuli tuttavaga jälle see teemaks. Ta küsis, kuidas saada jälgijaid sotsiaalmeedias juurde. Ega ma ekspert ei ole, aga minu lihtsad nõuanded: a) ole selline nagu oled ja inimesed jõuavad ise…

Kuigi ma olen omadega täiesti fu**ed up, siis ometi olen tänaseks oma elu suutnud natukene kergemaks muuta. Kui ma oleks kinni nendes mustrites, milles nt pool aastat tagasi olin, tunduks see mustas augus siplemine minu jaoks palju palju hullemana ilmselt. Ma muutsin oma mõtlemist. Väga palju. 1. Pere on kõige olulisem. Lõpetasin pideva muretsemise ja põdemise teiste pärast. Lõpetasin teiste peale lootmise ja neilt millegi ootamise. Minu lapsed ja mees on kõige tähtsamad. Kui sa sead endale kindlad inimesed esikohale, siis ülejäänud inimestes pole lihtsalt võimalik pettuda, kui nad midagi valesti teevad. 2. Ära reageeri kõigele. Ma varem pidasin vajalikuks absoluutselt kõigele reageerida. Ja siin mõtlen ma negatiivset. Mingi tuli…

Keegi juba jõudis küsida, kas laste ees ka kogu oma masendust välja näitan. Vastus on ei. Jah, nad on mind mõned üksikud korrad näinud nutmas ja ma olen neile ka alati rääkinud, et nutta on okei, kuid ma ei taha, et nad mäletaksid oma lapsepõlve sellisena, kus emme koguaeg ainult nuttis. Üldse, nende seltsis olen ma ikka väga väga rõõmus. Me viskame nalja. Me paneme teleriga youtubest head muusikat ning tantsime ja naerama. Me mängime toas kulli või padjasõda. Me teeme alati midagi lõbusat koos. Ja kui ei tee, siis lösutame niisama diivanil või õpime. Okei, see on ka vahel lõbus. Ma olen lastega koos hoopis teistsugune inimene. Nad annavad…

Kuidas ma tahaks lihtsalt siit kehast kaduda ja mõne uue leida. Parema. Ilusama. Sellise, millega rohkem rahul olen. Ütlen otse. Ma vihkan end.. Ja see tekkis mõnda aega peale keisrit. Ma ei suuda siiani oma alakõhtu väga vaadata. See haav ei ole kole, aga tuletab mulle meelde seda päeva, mil pidin üksinda midagi nii õudsat läbi elama. Jah, keiser oli minu jaoks pigem õudne kogemus ning ma vahel avastan end mõttelt, et miks Adeele otsustas end pöörata ning mitte tulla loomulikul viisil. Kes pole lugenud, pliis ole hea, aga omal vastutusel, sest need on värskelt peale keisrit kirja pandud mõtted, ilustamata kujul – http://janeblogi.ee/plaanilisest-keisrist/ Ma ei taha enam peeglisse vaadata.…

Mõtlesin ja mõtlesin ning võibolla ongi see väikest viisi teraapia, kui saan siin kurta. Võibolla lähekski sama “sarjaga” edasi, aga kirjutaksin teile natuke erinevatest teemadest, mis mind painavad ja kogu selle tohuvabohu mu sisse on tekitanud. Tahan kirjutada teistest inimestest. Lähedaste toest selliste emotsioonide keskel. Need emotsioonid, mida tunnen täna, ei ole mulle sugugi võõrad. Juba lapsest saadik olen neid tundnud. Teismelisena südamevalu, hirmu, kurbust. Ka lapsena hirmu, kuid leebemat varianti. Aga olla nende tunnete keskel üle aasta. See on minu jaoks midagi uut. Midagi hirmutavat ja kahjuks ma ei saa öelda, et mul on lähedaste tugi. Miks? Ma ei taha sellest lähemalt kirjutada, sest selles loos ei ole ainult…

Ma olen enamasti ikka selline inimene, kes püüab oma emotsioonide ja kurbade mõtetega ise hakkama saada. Kellele need ikka korda lähevad või teistel ju ka omad mured – mõtlen nii tihti. See on ka ilmselt põhjus, miks sellistel teemadel siin vähem kirjutan… Ma sattusin täna lugema niivõrd head (ma ei tea, kui inimlik on selle teema kohta taolist sõna kasutada), okei, mõtlemapanevat postitust. Olen tulnud siia mitmeid kordi, pannud kirja seda, mis mu hinge koormab, ära kustutanud ja lihtsalt edasi elanud. Kuid see postitus kõnetas mind. Väga. Ma tundsin ennast nii palju sellest ära. Ja ma ei oskakski vist paremini seletada, mida ma tunnen. Kui ma eelmisel aastavahetusel kirjutasin postituse,…