Kellele millised sõltuvused, eksole. Ühed on head, teised halvemad. Ega see juuksepikenduste sõltuvus ka kes teab kui hea ole. 😀 No igatahes, ma võin vist ennast pidada vanaks proffiks clip in juuksepikenduste paigaldamises. Ma olen neid kasutanud mingi äkki… 10 aastat? Okei, no võib-olla suts vähem, aga 8 aastat kindlasti. Clip in juuksepikendused on minu meelest kõige mugavamad just neile, kes igapäevaselt ei taha või viitsi pikkade juustega olla. Nagu näiteks mina. Mulle küll meeldivad väga pikad juuksed, aga on ka päevi, kus lühikesed on vägagi mõnusad ja palju mugavamad. Juuksepikendusi olen tellinud erinevatest kohtadest. Üks, kust päris mitmel korral olen ostnud, on Facebooki leht P2rl. Sealt saab nii sünteetilisi…

Huhh, jällegi üks päris hirmuäratav teema. Vähemalt minu jaoks. Kuna mul hetkel päevi ei ole, kirjutan selle postituse natukene teises võtmes, et tutvustada teile ühte keskkonnasäästlikku ja rahakotisõbralikku asendust hügieenisidemetele ja tampoonidele. Okei, alguses see ei ole rahakotisõbralik, st tuleb natuke kallim investeering teha, aga pikemas perspektiivis hoiad sa siiski palju raha kokku. 😊 Tegemist on OrganiCup menstruaalanumaga, mis on valmistatud pehmest ja allergiavabast silikoonist, vaba igasugustest ainetest, mille koht ei ole sinu kehas. 😊 Suuruseid on kaks – A, mis on mõeldud naistele, kes ei ole sünnitanud ning B, mis on neile naistele, kes on sünnitanud või kellel on vererohke menstruatsioon. Ma vaatasin, et mulle saadeti A suurus, ehk…

Aaarrrrgghh! Kirjutasin just terve postituse valmis tänastest tegemistest ja tulevikuplaanidest, aga telefon otsustas kokku joosta ja kõik on lännu! Telefoniga blogimise võlud. 😥 No igatahes… Katse 2, siit see tuleb: Suuremad poisid jäid täna lasteaiast koju. Miks, sa küsid? Ma parem ei hakka valetama ja ütlen ausalt – ma magasin sisse. Jube lapsevanem, eks. Osaliselt saan selle Adeele kaela veeretada, sest ta ei lase mul öösiti magada ja olengi lihtsalt nii väsinud, et ei kuule hommikuti isegi äratuskella. Ma loodan, et homme läheb ärkamisega vähe paremini, sest Raimondil on vaja sõpradele kutsed ära viia. Geidul ja Raimondil on neljapäeval sünnipäevad, aga peo korraldavad nad reedel, seega ideaalis võiks ju saada…

Ma ütlen ausalt, kui keegi kunagi oleks mulle pakkunud võimalust riidest mähkmeid testida, oleks ma ta kuu peale saatnud ja öelnud, et ega me kiviajal enam ei ela. Rumal, eks. Ma olen Adeele peal katsetanud nüüd mõnda aega riidest mähkmeid ja ütleks, et see maailm tundub hirmutavam, kui ta tegelikult on. Pigem on see mähkmemajandus rohkem keeruline. Näiteks arvasin ma kunagi, et ongi riidest mähe, paned selle lapsele alla ja kui täis laseb, loputad vee all üle ja viskad pessu. No eks ta mingil määral nii ongi, aga ma sain teada, et on mähkme katted ja sisud ja mõni mähe ongi kõik-ühes ja.. No igast erinevaid mähkmeid on, mitte ainult…

Uni. Magamine…. Mmm, kuidas ma seda tegevust igatsen. No ma räägin, et keegi kuskilt kõrgemalt saatis mu “ooooo kui ideaalsed beebid mul on olnud” heietuste peale mulle nüüd Adeele. Ei mitte et ta ideaalne ei oleks, muidugi on, ideaalselt nunnu näiteks, aga poiste eeskujul magada ta mul küll ei lase. Ja ma ei oska päevasel ajal ka puhata, kui Adeele magab. Või noh, ma ei saagi, sest Krissu graafik on teine. Nad magavad nagu vahetustega. 😅 Kuna me veel Krissule pikendatavat voodit leidnud ei ole, magab ta võrekas ja Adeele meie voodis, minu ja Geidu vahel. Kui ma õigesti mäletan, on poisid ka alguses mingi aeg meie voodis maganud, aga…

Kevad algas päeval, mil Adeele sündis. Kui ma opilaual lebasin ja arstid minu sees oma kätega surkisid, et beebikest välja saada, nägin, kuidas aknast mõnus päikesevalgus sisse paistis ning mõtlesin endamisi, milline ilus päev see on lapse “sünnitamiseks”. Kuigi mul otseselt midagi talve vastu ei ole ja pigem olen ma inimene, kes oskab igas aastaajas midagi head näha, st oman suhtumist, et pole halba ilma, on kehv riietus, siis ma ootasin küll juba natuke seda soojemat aega. Lapsed ootasid ka. Et saaks juba tossud jalga panna ja rattaga sõitma minna. Meie Adeelega istusime muidugi esimese soojema perioodi haiglas ja saime välja just siis, kui külmemaks läks, aga ka praegune ilm…

Mina ei saa aru väidetest, nagu “tugevad inimesed ei nuta” või “nutmine on ainult nõrkadele”. Päris ausalt ei saa. Mina olen see töinaja tüüpi nõrguke, kes oma pisarakraanid valla keerab, kui meeletult raske on. Ja see on nii vabastav. Võin öelda, et saan sellest justkui uut energiat. Muidugi ma tean, et see nutmine ei aita midagi, aga ega ei peagi. Või tähendab, mind küll aitab. Aitab vabaks saada ja selgema peaga edasi minna. Üleeile ma mässasin Adeele toitmisega nii palju. Võib öelda, et andsin endast 400% ehk no absoluutselt kõik ja enamgi veel. Katsetasime imetamisnõustajaga erinevaid variante, panime plaane paika, tegime igasuguseid imetrikke, et laps korralikult ikka rinnale tagasi saada.…

Teate, ma olen nii nõutu. Iga hommik on siin haiglas nn puhas kaalumine, ilma riiete ja mähkmeta. Täna kaalusime – ühest küljest ju hea, on juurde tulnud 10g, aga 10g? Nagu… toidan küll iga 3h (vahepeal isegi väiksemad vahed) tagant ja sööb 70-80ml, aga kaalu tuleb nii vähe juurde. Reedest tänaseni on Adeele juurde võtnud ainult 30g. Ja ma ei tea, mida teha… Uuringud ja analüüsid olid kõik korras – veri, piss, aju ultraheli ja kõhu pealt tehti samamoodi, see oli ka korras. Panen ta rinna otsa ja ta reaalselt imeb mõnda aega ning siis jääb magama, üritan teda märja rätikuga turgutada, aga ega see väga tulemust ei anna. Ja…