Meie nädalavahetus algas üsna magusalt. Nimelt saatis Tere meile kastitäie nende vanu häid Emma kohupiimakreeme, mis on nüüd uues kuues ning sisaldavad vähem suhkrut, kuid maitsevad ikka sama hästi ja uusi jogurti-kohupiimasmuutisid, mis pakatavad mahlakatest marjastest maitsetest.  Mõlemad sobivad ideaalselt hommikusöögiks või näiteks kasvõi vahepalaks.  Võite isegi arvata, kui rõõmus reede meie kodus valitses, sest poisid on just selliste piimatoodete fännid ja terve kastitäis oma lemmikkraami saada teeb iga inimese veel õnnelikumaks. 😀 Maitsete valikus on esindatud kõik traditsioonilised lemmikud – maasikas, vaarikas, mustikas, banaan, virsik, kakao, vanilje ja jäätise maitse koos kommidega. Ma ei tea, kuidas teie omadega on, aga minu lapsed on küll üsna kitsid, kui asi puudutab…

Homme on esimene kohtumine nõustajaga ja pean ausalt üles tunnistama – eelmine nädal proovisin oma aega kas edasi lükata või üldse ära jätta. Tõin vabanduseks selle vana hea klassika – mees on tööl sellel ajal ja paha ju, kui ta peab jälle ära küsima sealt varem. Ja muidugi lisaks sellele on viimasel ajal kõik nii helge ja roosiline ja mõnus olnud, ma mõtlen enda enesetunnet, et hakkasingi mõtlema, miks mulle seda nõustamist üldse vaja oleks. Kõik tundub ju okei olevat. Ise muidugi taipan, et see helge tunne on ainult ajutine ja kuigi neid musti auke mu elus on pigem vähem, on nad väga sügavad ja kurnavad. Siiamaani ei ole ma…

Siin mõned blogijad on huvitavatele küsimustele vastanud ja kuna ma ei ole blogis päris pikka aega midagi sellist teinud, mõtlesin ka proovida. 😉 Ma lasin Instagramis teilt veel juurde küsida, mis teid huvitaks ning neid küsimusi tuli üsna mitu ning ka selliseid, mis pole otseselt blogijale ja blogimisega seotud, a mis seal ikka. 😉 Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid? Seda on nii raske öelda. Mul on algusest peale blogi olnud seotud minu enda nimega. Alguses, kui minust kuskil kirjutati, märgiti kohe Almers Jane, sest bloginimi seda sisaldaski. Hiljem tuli Jane elublogi, sest ma ise polnud märganud, et keegi enda blogi elublogiks nimetaks. Tundus originaalne. Ja…

Mõnikord ma tunnen, et olen iseenda parim sõber. Teine kord jälle vastupidi – iseendast hullemat vaenlast ei ole. Tõsi, mul ei ole ühtegi sõbrannat. Sõbranna on minu jaoks keegi, kellele saan rääkida kõigest, ilma ebamugavustunnet tundmata. Ma saan tema ees naerda, nutta, olla selline nagu olen kodus, oma mugavustsoonis. Sõbranna on minu jaoks keegi, kes paneb mind elavana tundma. Tunduvad üsna suured nõudmised jah? Täna on Sõbrapäev ja nii armas on vaadata, kuidas paljudel on sõbrannad, sõbrad ümberringi. Kuidas neid täna eriliselt meeles peetakse ja koos aega veedetakse. Eks ma tunnen ka vahepeal puudust sellest, et lihtsalt läheks kellegagi kohvikusse, sööks kooki, jooks ühe või miks mitte kaks lattet ja…

See on selline… lai teema ja mitte kõik ei mõista nende sõnade tähendust ühtemoodi. Raimond on minu meelest hirmuäratavalt otsekohene inimene. Näiteks oli kunagi selline olukord, kus möödusime tänaval ühest suitsetajast ja Raimond tõsimeeli teatas kõva häälega, kui rõve see suitsuhais ikka on. Või näiteks käib Geidu vend pea iga nädalavahetus kaitseväest meil, sest meie kodu on lähemal kui ta enda päris kodu. Üks õhtu, kui ta jälle meile saabus, läks Raimond talle uksele vastu ja ütles: “Jälle sa oled siin! Miks sa oma koju ei lähe?” Eile ju lugesite küll, kuidas lapsed ennast riidesse panid, et õue minna ja Raimond mind tõsimeeli paika pani, küsides, miks ma õue ei…

Mind valdab alati mingi teatud hirm peale fotoshuuti. Mitte, et ma Katrinis kahtleksin vaid teen seda pigem iseendas. Pole ma ju teab mis sale naine ja ebakindlus minus lööb ikka aegajalt välja. Olen rase või ei, ikka on käsivarred kuidagi suuremad ja hakkavad esimesena silma, kerged sangad puusadel, pisike lotike ripub lõua all jne. Teate ju küll. 😀 Kui ma messengeri aknas nägin kirja “Katrin sent you 2 photos”, mõtlesin, kas avan või ei. Minus pulbitses suur uudishimu, samas mõtlesin, kas Katrin suutis mind pildistada nii, et kõik mu puudused peidus oleks. See pisike ebakindlus on paratamatu – peas kinni, mis teha. Ma olen alati Katrini juures tehtud piltidega rahule…

Hehe, mulle kohe meenus see, kuidas õde kunagi rääkis, et meil on kodus broiler ja broileris on soe vesi otsas.. ja ma vaatasin teda ja lihtsalt naersin. Isegi ei parandanud teda, elagu oma broileriga edasi, mõtlesin ma, haha. #õelus Sorri, et mul kraanikauss musti nõusi täis on, ma ausalt ei viitsinud neid kohe küürima hakata. 😀 Igatahes ma tahtsin teile näidata ühte magic trikki, kuidas koju soe vesi saada, kui sul b(r)oilerit ei ole. 😀Meil boiler on, aga hetkel sellega mingi jama ja nii me siin ajutiselt eksisteerime – Geit käib tööl pesus, meie lastega keedame rõõmsalt sooja vett ja teeme endale vanni. Loodetavasti saab see boilerijama kiiremas korras lahendatud,…

Juba neljapäeval oleme koos kasvanud 34 nädalat. Minu jaoks on ikka veel uskumatu, kuidas aeg lendab. Ma ju mäletan nii selgelt, kuidas läksin rasedustestiga wc-sse, ise samal ajal Geidule korrutades, et “mu sisetunne ütleb, et olen 265% rase”. Ma ei kahelnud ka. Ma teadsin. Ja nii ta minu sees kasvama hakkas! Ma mäletan nii selgelt, kuidas paar päeva enne esimest naistearsti visiiti sõitsime Paidest kodu poole, kui tahtsin, et Geit mind Eivere mõisa vaatama viiks. Ma armastan selliseid hooneid. Kui me aga sinna jõudsime, ma autost välja astusin, tundsin ühtäkki, kuidas minust miski välja voolas. Kontrollisin – veri! Pisarad hakkasid mööda põski alla voolama ning läksin autosse tagasi ja ütlesin…