Meie perele saadeti üks vahva lauamäng – Connect 4 Shots. See meenutab mulle natuke ühte mängu lapsepõlvest. Selle miniversioon, kuhu pidi pisikesi kettaid sisse laduma, et ühte värvi saaks samuti mitu tükki ritta. Connect 4 Shots mängu eesmärk on sama – saa neli ühevärvilist palli ritta! Ma ei ole kunagi eriline lauamängude mängija olnud, aga üks aasta soetasime paar tükki ja sellest ajast peale olen ikka vahel mänginud. Just suuremas seltskonnas on need väga põnevad. See-eest on nt Hendrik üks suur lauamängufänn. Lasteaias mängis väga tihti erinevaid ja need olid ühed huvipakkuvamad asjad tema jaoks. Lapsed olid Connect 4 Shotsist muidugi kohe vaimustuses, sest et pallid ja viskamine ja põrgatamine.…

No nii, lõpuks saan ma nüüd ka öelda, et ma ei pea enam ükski päev oma näoga midagi tegema, et see normaalne oleks. Teate ju küll, mind, va kulmutut. Mulle on läbi aegade soovitatud väga palju minna microblading protseduurile ja lasta püsikulmud teha, et ei peaks pliiatsiga mässama. Mina, va mässumeelne, olen alati vastu vaielnud, et jajaaa, pliiatsiga jumala mugav ju, ei viitsi mina kuhugi ronida ja pikutada ja oodata. Kuni ühe ilusa päevani, mil mulle kirjutas MyBrows Studio. Siis ma mõtlesin, et ok, see on ilmselt mingi märk ja ma pean selle ära tegema. Endal oleks ju üks mure iga päev vähem ja elu natukenegi kergem. Leppisime aja kokku,…

Ma ei teagi, kas olen teile näidanud oma magamistuba peale remondi tegemist. Vist kuskil ikka olen. Kasvõi instagramis näiteks. Enamus vist mäletavad, et saime selle korteri üsna päeva pealt, eelarve oli põhimõtteliselt null ning tegin blogi FB lehele postituse, et leida kontakti inimestega, kes ehk aitaks meil kodule vajalik ehitusmaterjal saada. No kokkuvõttes tegime me ikkagi remondi siin omade rahadega ära. Mõned asjad saime tasuta, mööbliesemed või sanitaartehnikat. Aga ehitusmaterjal tuli meie rahakotist. Okei, vannitoa materjali sain koostöö raames. Nii, magamistuba. Mina valisin tapeedi siia. Ainuke tuba, mille tapeet mulle tänase päevani meeldib ja ma ei kipu seda vahetama. Lagi oli enne juba valmis, seega sellega me midagi tegema ei…

Ma olin kunagi tulihingeliselt plastmassiusku. Vaatasin puidust mänguasjadest kauge kaarega mööda. Mis nende point on? Mõttetud, igavad, kallid. Ja nii Hendrik ning Raimond kasvasid plastmassi najal üles. Okei, mingid puidust tähtedega klotsid neil olid, aga enamus mänguasju oli ikka plastmass või metall. Kuniks ma hakkasin peaaegu iga kuu nende mänguasjakasti tühjendama ning tõdesin, et umbes pool kastist lendas prügikasti. Plastmass mänguasjad on odavad, ebakvaliteetsed ja üsnagi mõttetud – on nüüd mu arvamus. Missest, et tihtipeale on neil laste jaoks ahvatlevam välimus eks. Ja muidugi on neil üks pluss veel – vastu pead ei ole nendega valus saada, mida kaklushoos võib tihti juhtuda. Olen hakanud, või tähendab, lapsed ise on ka…

No nii, ma olen siin juba mõnda aega kasutanud ühte esmapilgul vaadates väga ebameeldivad asja, millel pikutada – Pranamat Eco matti ja patja. Olen aegajalt ka instagramis näidanud ja väga paljud on küsinud, kuidas ja kas see toimib, mis eesmärk sellel on ning juba ka väga paljud on ise kiitnud neid kahte asja. Milleks nad head on? Leevendavad väsimust, seljavalusid, stressi ja lihaspinget. Aitab kusjuures peavaludest lahti saada ning sellega on võimalik ka tselluliiti ravida. Kui ma selle mati ja padja kätte sain, mõtlesin tõesõna, kes see hull on, kes sellise asja peal kauem kui sekund lamada suudaks. No päris ausalt – retsilt valus oli! Aga lähemalt uurides infot, siis…

Mul on kohe anne interneedumit tuksi keerata. Tekitasin inimestes kohutavalt suure kurbuse, et mu nädalavahetus sellise meh tunde tekitas ja midagi nii ainulaadset ja vinget ma sellest ei saanud. Täpselt selline tunne, et ma oleks teiste rahade eest lõbutsemas käinud. 😅 Aga no, teile peaks ammu selge olema, et ma olengi shitty naine ja paras tropp ka. Mind paneb imestama see, et vingumas käivad ühed ja samad näod. Nagu… ma olen täiega tropp, aga eemale ei suuda ka hoida. 😅 Aga sorri, selline ma olengi – kirjutan asjadest nii nagu mõtlen ja tunnen, ei viitsi ilustada ja keda kohe nii kurvaks muudab asjaolu, et kõik ei kukugi ideaalselt alati välja,…

Püha jeesus, kuidas ma nüüd seda ütlen? Kui pühapäeval koju sõitsime Tallinnast, mõtlesin, et oleks võinud hoopis nädalavahetuse tapeetimise peale kulutada. Oleks ka vähe asjalikum ajakulutus olnud. Igatahes, nädalavahetusel saime lõõõõõpuks ometi võimaluse kahekesi Geiduga kuhugi minna. Reede õhtul olime muidugi 100% kindlad, et seda kahekesi aega ei tule, sest lapsehoidjatega tekkis jama, aga kuna me ootasime seda nii väga ja Geit seletas mulle küll, et ah pole mõtet kurb olla ja küll kunagi saame kuhugi minna, siis mina pingutasin oma kõiki ajurakke keset ööd, et lastele hoidjad ikka sebida ja et saaksime ometi kahekesi kuhugi minna, midagi teha, kasvõi lihtsalt olla kahekesi. Tõesti, ma tahtsin seda nii väga. Käisime…

Mõned tähelepanelikumad on juba uurinud, miks ma Adeelest üldse pilte ei postita või juttu ei tee. Asi on väga lihtne – tal oli peaaegu kaks kuud jutti mingi rõve punnimeri näos ja ma ei viitsinud lõpuks iga kord seletada, mis tal viga on. Ei tahtnud isegi kellelgi väga külas käia. Jälle küsitakse, mis juhtus, miks juhtus, millega tegu, kuidas lahti saab. Ühesõnaga tekkis räme punnimeri. Kohe suured. Mädased. Otsaesine oli kõik täis. Nägu. Kael. Jalgade ja käte peal oli ka, aga vähem. Nende piltide peal on veel köömes see asi. Need olid tegelikult palju hullemad. Perearst diagnoosis esialgu nahamädaniku. Tehti igast teste ja proov – kõik oli korras. Nende kahe…