Mul on kohe anne interneedumit tuksi keerata. Tekitasin inimestes kohutavalt suure kurbuse, et mu nädalavahetus sellise meh tunde tekitas ja midagi nii ainulaadset ja vinget ma sellest ei saanud. Täpselt selline tunne, et ma oleks teiste rahade eest lõbutsemas käinud. 😅 Aga no, teile peaks ammu selge olema, et ma olengi shitty naine ja paras tropp ka. Mind paneb imestama see, et vingumas käivad ühed ja samad näod. Nagu… ma olen täiega tropp, aga eemale ei suuda ka hoida. 😅 Aga sorri, selline ma olengi – kirjutan asjadest nii nagu mõtlen ja tunnen, ei viitsi ilustada ja keda kohe nii kurvaks muudab asjaolu, et kõik ei kukugi ideaalselt alati välja,…

Püha jeesus, kuidas ma nüüd seda ütlen? Kui pühapäeval koju sõitsime Tallinnast, mõtlesin, et oleks võinud hoopis nädalavahetuse tapeetimise peale kulutada. Oleks ka vähe asjalikum ajakulutus olnud. Igatahes, nädalavahetusel saime lõõõõõpuks ometi võimaluse kahekesi Geiduga kuhugi minna. Reede õhtul olime muidugi 100% kindlad, et seda kahekesi aega ei tule, sest lapsehoidjatega tekkis jama, aga kuna me ootasime seda nii väga ja Geit seletas mulle küll, et ah pole mõtet kurb olla ja küll kunagi saame kuhugi minna, siis mina pingutasin oma kõiki ajurakke keset ööd, et lastele hoidjad ikka sebida ja et saaksime ometi kahekesi kuhugi minna, midagi teha, kasvõi lihtsalt olla kahekesi. Tõesti, ma tahtsin seda nii väga. Käisime…

Mõned tähelepanelikumad on juba uurinud, miks ma Adeelest üldse pilte ei postita või juttu ei tee. Asi on väga lihtne – tal oli peaaegu kaks kuud jutti mingi rõve punnimeri näos ja ma ei viitsinud lõpuks iga kord seletada, mis tal viga on. Ei tahtnud isegi kellelgi väga külas käia. Jälle küsitakse, mis juhtus, miks juhtus, millega tegu, kuidas lahti saab. Ühesõnaga tekkis räme punnimeri. Kohe suured. Mädased. Otsaesine oli kõik täis. Nägu. Kael. Jalgade ja käte peal oli ka, aga vähem. Nende piltide peal on veel köömes see asi. Need olid tegelikult palju hullemad. Perearst diagnoosis esialgu nahamädaniku. Tehti igast teste ja proov – kõik oli korras. Nende kahe…

Mõtlesin ja mõtlesin ning enam ei mõelnud ühtegi vabandust välja, miks seda kauem varjata…. Üks päev näeb keegi mind ju niikuinii ja siis lähevad jutud lahti ning mis seal siis ikka. Proovisin igatmoodi varjata seda, sest ma ei viitsi seda möla sotsiaalmeedias minu keha kohta ära lugeda. Või noh, ega ma ise otseselt lugemas ei käi, aga inimesed on juba kord nii nunnud, et saadavad mulle screene sõnumiga “mõtlesin, et äkki tahad ka teada, mis si**a sinust kirjutatakse!” Icc, tahan küll jaa, teeb südame nii soojaks ju. 😍 No igatahes üritasin ma seda pikalt varjata. Kandsin lohvakaid riideid jne. Vältisin inimestega kokku saamist, aga nüüd tegin ühe suure apsaka… Lisasin…

Hei hei, toredat oktoobrit! Kuidas teil läinud on? Õues on viimasel ajal nii kõle ja hall ning ma mõtlesin, et toon teile natuke rõõmsamat ja värvilisemat infot. Üks päev kirjutas mulle meie pere üks parimaid sõpru, Valio, ja palus teile midagi väga olulist edasi öelda. Nimelt on käimas hetkel selline kampaania, kus kogudes kokku 25 liblikaga kohupiimakreemi topsikaant, saad need vahetada vahva kaisuliblika vastu. Jumala vahva eks! Kohupiimakreemid on erinevate maitsetega – maasika-banaani, creme brülee, metsmaasika, kirsi-maasika, šokolaadi tükkidega ning mango-banaani-chia. Milline valik! Seega, kohupiimasõbrad, hakake usinalt koguma, sest need kaisuliblikad on tõesti nii armsad. Mu lastele (jumal tänatud, et neid palju on 😅) saadeti ka ja isegi Adeele on…

No nii! Mõlgutad ka enne lapse sünnipäeva mõtteid, et milline sünnipäev tal tulla võiks? Teeks koduse, omaette, kingituse ja koogiga? Neeh, tahaks ju, et lapsel oleks täiega fun ja meeldejääv päev, pigem? Isegi, kui ta on veel nii väike, et hiljem tuhkagi ei mäleta? Hetke ju naudib ikka ja kunagi hea piltidelt vaadata, kui äge sünnipäev tal oli. Aga kuidas üks äge sünnipäev lapsele korraldada, ilma, et peaksid palju vaeva nägema? Siin tõttab appi Party Up lehekülg. Põhimõtteliselt, lähed sellele lehele, sisestad oma asukoha või noh, selle asukoha, kus sa tahaksid oma lapse sünnipäeva pidada ja kuupäeva ning sulle tuleb etge valik erinevatest pidudest. Mängutubadest seiklusradadeni välja. Peoteemad on seinast-seina,…

Ma olen täna lugenud juba seda rahvastepalli teemat siit ja sealt. Ühest küljest, mu meelest, tobe arutelu, teisest – kui poleks seda arutelu, poleks mul ju täna millestki kirjutada. No igatahes… Hendrik tuli täna koolist koju ja teatas, et tema kukkus kehalise tunnis ja kõik teised hakkasid tema üle naerma. Ma üritasin enda moodi teda lohutada ja andsin ühe hea nõuande, mida ka ise vahel siiani praktiseerin. Küll mitte kukkumises, sest seda enam nii tihti ei juhtu, küll aga siis, kui minu üle naerdakse. Ma ütlesin talle, et kui tal järgmine kord mingi äpardus juhtub, nt kukub ja teised naerma hakkavad, naergu koos nendega. Kõva häälega. Ja täna on siis…

Lugesin siin just tema esimese sünnipäeva postitust ja nii mõnigi asi on muutunud. Näiteks see, et nüüd on ta 2-aastane ja enam ei käputa mööda põrandaid ringi, mis tundub ka üsna loogiline tema vanuses, eksole. Krissu on meil hästi asjalik poiss. Ta räägib väga palju. Peamised sõnad on emme, issi, tita, aitäh, auto, komm, piima, mämm-mämm, piss, kaka, kiisu, kuts, õue, papud, beebi, Tommi ja ta küsib üsna tihti erinevate asjade ning inimeste kohta, et MIS SEE ON ja KES SEE ON. Veel ta päris täpselt pole aru saanud, et elusolendi kohta küsitakse kes ja eluta mis. Lauseid moodustab ka, aga mitte väga palju. Eelnevaid ja nt issi tööl, issi…