• Kus mu kodu on?*

    Kui pisikesena tundsin, et mu kodu on seal, kus ma elan koos oma vanematega, siis nüüd, täiskasvanu eas, on see kodutunne veidike muutunud. Minu jaoks ei ole kodu seal, kuhu ma rahvastikuregistri järgi olen sisse kantud. Kui aus olla, ei tunne ma siin, kus me täna elame, ennast üldse koduselt. Okei, asi nii hull ei ole tegelikult, aga minu unistus on siit ikkagi võimalikult ruttu minema saada. Väljaspool siit korterit pakatan ma energiast, olen rõõmus ja õnnelik. Nii, kui siia tagasi jõuame, langeb peale hull väsimus ja masendus. Kurb. Kus on siis minu kodu? Noh, tegelikult suudan ma tunda ennast igalpool koduselt, kus on vähegi rohkem ruumi magamiseks, kus on…

  • Millal see suvi juba üks kord läbi saab

    Hästi paljud on minult küsinud… Okei, ma tean küll, mida te nüüd mõtlete, aga päriselt ka, kogu suve jooksul või noh, siin juuli lõpus-augusti alguses on päriselt ka üsna mitmed kirjutanud ja küsinud, kuhu ma kadunud olen, miks ma nii vähe blogin, miks ma instagrami üldse nii tihti enam ei postita ja üldse sotsiaalmeedias nii aktiivne pole nagu varem. See on tegelikult ka väga armas, et inimestel sa üldse nii meeles oled ja nad märkavad. Täiesti suvalised inimesed. Ütlen ausalt, mul on väheke piinlik ka, sest kunagi, kui keegi mulle kirjutas, vastasin ma alati üsna põhjalikult, aga nüüd pigem napisõnaliselt ja vahel ei vasta lausa üldse. Ma olen ilgelt väsinud…

  • Trussikujuttu*

    Kuna nii paljud on küsinud mu trussikute kohta… Krt, ei. See ei kõla üldse hästi. Mis ma siia siis kirjutan, et jätta mulje nagu mul oleks olnud põhjust tulla siia kirjutama oma trussikutest. 🤔 Ah, okei. Olen aus. Armas Reena http://www.kena.ee lehelt kirjutas mulle ja pakkus koostööd. Sain pesu valida ja teile sebisin sooduskoodi ja ühe kinkekaardi ka, millest räägin postituse lõpuks eks. Enne tuulasin muidugi oma fäänsi pesusahtli läbi, et vaadata, mida mul üldse vaja oleks. Alles hiljuti tegin sealt samalt lehelt tellimuse ju. No igatahes on mu pesusahtlis ainult Kena.ee kaup, nii et võite kindlad olla, et ma ei kiida siin lihtsalt sellepärast, et paar trussikut kappi juurde…

  • Mumpsi kahtlusega mees?

    Oijah! Meil on siin kõik ikka jummala pekkis, ma ütlen. Ma ei tea, mis toimub. See on meil nagu juba mingi Murphy seadus, et kogu si** tuleb kaela ikka korraga. Samas on hea, et korraga, mitte jupphaaval. Tuleks kõik hea ka siis korraga…. Aga ei! No igatahes laupäeva õhtupoole läksin ma õndsat und magama, mõnusas jahedas kodus. Jahutussüsteem oli sees ja oi, kui mõnus oli olla. Sellel päeval (ja ka öösel) oli ju rets kuumus. Üks hetk ma ärkasin üles, sest mul oli rämedalt külm. Esimese asjana jõudsin juba unesegasena mõelda, et kas tõesti magasin talveni?! Ok, mõistus ärkas ka põhimõtteliselt kohe peale mind üles ja sain aru, et õhksoojuspump…

  • Emohetked in da action

    Ma tunnen ennast viimasel ajal nii kehvasti. Viimastel päevadel. Juukseid langeb meeletult välja, ma justkui paisuks, riided ei mahu enam selga, nutt kisub vägisi silma iga pisiasja peale, söögiisu kord ei ole ja kui on, õgiks terve külmiku tühjaks. Hästi suur emotsionaalne kõndiv nälg oleks hea kokkuvõte selle kirjelduse peale. Juusteprobleemile juba lahenduse sain. Nüüd hakkasin magneesiumi ka võtma, sest öösiti ründab mind rahutu keha sündroom. Selline mõttetu tunne on peal. Nagu ei saaks millegagi hakkama või nii.. Istagramis sain ka möliseda, et kuradi jopakas, ei oska isegi õiget magneesiumi võtta. 😂 Esmaspäeval käisime Ülemistes. Ma ei tea, mis saatan Krissut tabanud on, aga reaalselt ta on alates reedest hull…

  • Burksitegu*

    Üks isuäratav postitus, millega blogimaastikule naasta, eks. 😀 Kui paljud teist väljas käivad burgerit söömas? Aga kui paljud teevad seda ise kodus? Jep, mina ka! Hessis või Mäkis käime ikka väga väga harva. Okei, ega meil neid siin pole ka eriti ja vahel ikka tekib väike burksiisu. Ma kunagi arvasin, et kodus tehtud burger pole üldse hea. No eks oleneb vist tegijast, mis? Meie klassikaline kodune burger koosneb tavaliselt saiast, pihvist, kastmest ja salatist, aga kuna Eesti Pagar ja Rakvere saatsid mulle rikkaliku koti burgerikraamiga ja seal oli ka peekoni, otsustasin sellel korral ka seda proovida. Ütlen ausalt, pigem ei kujuta ma peekonit burgeri vahel ette, aga oli üllatavalt hea.…

  • Kuidas inimesed meie ümber muutuvad

    Geit tuli koju ja jäi mingit artiklit lugema. Täna oli kuskil Telliskivis toimunud tulistamine, kus üks taksojuht surma sai ja teine raskes seisundid on. Kaastunne lähedastele! Artikli leiab siit: https://m.delfi.ee/article.php?id=86600611&fbclid=IwAR3q6GL5mRrV6bnhaP4Mu8ch_lacMjzH32011jKrk6TpX9c7U-xqMc7ld_Q Tapja oli kuskil bussipeatuses enesetapu sooritanud. Motiive teada pole. Ma läksin ka enda telefonist Delfi peale ja nägin selle uudise juures väga tuttavat pilti. Raivo? Ja artiklist selgus, et tapja nimi oligi Raivo. Helistasin veel vennale, et üle küsida. Saatsin talle pildi ka. Nimelt elab meie vanaema Keavas, Rapla ligidal ja veetsime suure osa oma lapsepõlvest just seal. Mul jättis süda löögi vahele, kui artikli juures Raivo pilti nägin. Me saime lapsepõlves väga hästi läbi. Rohkem oli ta mu venna…

  • Mu väike Adeltšik

    Kuidagi nii on need lood siin kujunenud, et Adeele on saanud omale nimeks hoopis Adeltšik. Okei, mina hüüan teda nii. Kuidagi nunnu on. Ma pole teile juba ammu kirjutanud, kuidas tal ka läheb. Ütleme nii, et hulga paremini kui alguses. Kaaluprobleemid viisid meid haiglasse, kuid nüüd oleme kodus, Adeele kosub ilusti ja kõik on justkui hästi. Haiglast saadik oleme neuroloogi ja füsioterapeudi jälgimise all. No okei, Adeele on, mitte mina. Mulle üldse ei meeldi see “me hakkasime potil käima-meil tulid esimesed hambad” ninnunännu, aga kuidagi kasvab ikka natuke külge, ma vaatan. Neuroloog tunneb muret Adeele lihaste pärast. Need muutusid üsna lõdvaks, kui tal kaalu kuidagi juurde ei tahtnud tulla. Eks…