• Tüürin sihitult siin elus

    Ma pole veel päris täpselt enda jaoks selgeks mõelnud, kas ja kui palju seda osa oma elust teiega jagada plaanin, kuid peale seda, mil ma teile oma halvast aastast rääkisin, tundsin, et minu ja teie vahel langes mingi müür. Tunnen ennast siin vabamalt ja justkui võin oma murede ning probleemidega siia rohkem tulla. Tunnen, et keegi kuulab ja kellelegi läheb päriselt ka korda. Ma tean, üsna totter, aga ma ei oska seda tunnet paremini kirjeldada. Ma vahel* lasen instagrami storys endalt küsimusi küsida ning üks aeg mõtlesin, et ehk on sealsetel jälgijatel pakkuda huvitavaid teemasid, millest nad tahaksid lugeda. Minu ausaid ja avameelseid mõtteid. Neid teemasid kogunes sinna alla palju,…

  • Heal lapsel mitu nime… või nägu

    Ma ei hakka siin draamat üles kiskuma ega kirja panema, kes minu arvates mitme näoga on ja kes mitte. Tegelikult ei ole ma nii mõelnudki, sest mul ükskõik. Minu arvates on üldse kurb, kuidas viimasel ajal blogijad üksteise suhtes mingeid skandaale üles tõmbavad… Kui ma midagi blogimise juures kahetsen ja tahaks olematuks teha, siis just seda, kui olen mõne teise blogija kohta sõna võtnud ja seda üldse mitte positiivses võtmes, sest laias laastus pole see mulle mitte midagi andnud ning ainult minus endas negatiivseid tundeid tekitanud… Sest kellelegi haiget tegemine ja temas ebamugavuse tekitamine ei saa olla kuidagi head asjad. Need kommentaarid, mis selliste blogijate omavaheliste sõdimispostituste all on, on…

  • Kuidas pannkoogitaigen mu käte vahel plahvatas

    Mulle kohe meenub sellega Reporterist kuuldud uudis, kuidas ühe noore naise käte vahel seksmänguasi õhku lendas… See küll ei sarnane absoluutselt pannkoogiteemaga, aga lihtsalt… postituse alustamiseks või nii. Ma olen varem ka siin kirjutanud, et söögi tegemine pole minu teema. Ma arvan või tegelikult olen päris kindel, et Geit on selles süüdi. Nimelt on ta mu elu liiga mugavaks muutnud ja veedab köögis nii palju aega, et ajaga on mu söögitegemisoskus… mmmm… haihtunud? No päris nii ma ei ütleks, sest kui Geitu pole, päris nälga me ka ei jää. Tomatit-kurki oskan hakkida, muna ka praadida nii, et suitsuandur ei tunnistaks minu tegevust tulekahjuks, seega… Midagi nagu oskan ka. Tundsin end…

  • Ilus naine nii ei tee

    Ma saan aru, et lähen nüüd vastuollu oma eelmise postitusega, kus trampisin jalgadega vastu maad ja nõudsin, et suitsetamine rõdudel keelustatakse, sest see hais on nii rõve kuigi peeruhais on ju samamoodi ja tegelikult tuleks ka peeretamine keelustada. Ja mitte ainult rõdul. Igalpool. Ma olen kahe käega poolt. Kes tahaks iga kord oma silmi peast välja kraapida minu peeruteemaliste postituste peale, ärge edasi lugege, mul hakkaks teie silmadest kahju. Ma ei tea, kust enamus inimesed on ära õppinud mitte peeretamise või vaoshoitud kontrollitud peeretamise, aga mul juhtub küll vahel ups-peeru. Eriti rasedana. Huhh, jumal tänatud, jälle saab midagi raseduse kaela veeretada. Ok, mujal suudan ka mina oma sulgurlihaseid rohkem kontrollida,…

  • Suitsetamise keelustamine kortermajade rõdudel

    Ma üldiselt ei ole väga viriseja tüüpi. Kui keegi kuskil õues kimub suitsu nii, et pool alevit tossab, ei krimpsuta ma omaette nina ega mõtle, kes see tolvan suitsetab. Rõve on ju küll iseenesest, aga no mis sa teed, vaba maa. Õues saad ka ise reguleerida, kui palju sa seda suitsuhaisu tunned ja sisse hingad, sest liikumisruumi on ju palju. 🙂 Mul endalgi palju tuttavaid, kes suitsetavad. Olen lasknud isegi enda rõdul kimuda. Kerge suitsupahvakas on tuppa kaasa tulnud, aga kannatab ära, eks. Meie ise ei suitseta. Ei mina, ei Geit. Kunagi suitsetasin. Teismelisena. Aga see ei olnud sõltuvus vaid pigem “olen lahe ja rikun ka oma tervist” suitsetamine. Kui…

  • Kuidas ma igal õhtul nõiaks muutun ehk meie laste magamisharjumused

    Kui siin kõik ümberringi juba üles tunnistavad, et nad ka vahel lapsevanemana feilivad, ma siis liitun kambaga, aga räägin hoopis sellest, millised on meie pere laste magamisharjumused. Ja milliseks need mind muudavad. Ütleme nii, et kui see kokku võtta ühe sõnaga, oleks selleks sõnaks TSIRKUS. Ma ei tea, kas asi on selles, et nad ei ole tükk aega lasteaias käinud ja kellegagi suhelnud ning sellest tingituna üleannetuks muutunud või et me nende nari mingi aeg lahti võtsime, aga ma tõsimeeli ei oota õhtuid, mil nad magama lähevad. Või tähendab ei lähe. Viimased kuu aega käib õhtuti selline trall, et lihtsam on vist oodata kuni väsimus nad jalust niidab. 😀 Kellaajaliselt…

  • B(v)loggerid vallutavad teleekraani

    Njam. Ma kolmapäeval plaanisin küll kell 21 teleri ees olla ja Palja Porgandi saadet vaadata, aga kuna mul on viimasel ajal ajataju jumala lappesse läinud, siis jõudsin teleri ette pool tundi hiljem. Ma olen juba erinevatest blogidest lugenud, mida rahvas arvab, kuidas Jõekalda ja Margna asendati Hensugustaga ja kuidas Kanal 2 on nii rott, et enam muud ei suudagi ekraanile lubada, kui värisevate kätega lapsstaare või blogijaid. Noh jah. Las ta siis olla. 😀 Ma olen rohkem seda tüüpi inimene, kellele meeldib lugeda. Ma ei jälgi ühtegi juutuuberit, sest ma ei viitsi neid videosid vaadata. Olen proovinud, aga avastan end ikka ja jälle neid edasi kerimas ja ootamas kannatamatult, millal…

  • my tiny tiny baby

    Beebi kickib mind viimasel ajal nii hoogsalt, et ma vahel juba tunnen väga ebameeldivat… liigutust?! oma allkorrusel. Nagu keegi löökski jalaga tuppe või midagi. See paneb mind aga mõtlema sellele, et ega see märts ju enam mägede taga pole ning “ah ma küll sünnitust ei karda, pssh” on asendunud kerge ärevusega, et VARSTI ON SEE AEG JU KÄES ja kas ma sellel korral suudan nii osavalt nendest valudest välja vingerdada ja hakkama saada. No hakkama saan kindlasti, pole enne sünnitamata jätnud, sest peab ju, ega mul muud võimalust pole, aga kerge paanika tabab mind küll, kui kujutan ette end jälle sünnitamas. Need tuhud. Need ülehingamised. Need “ärge keegi näppige mind…