Kuidagi nii on need lood siin kujunenud, et Adeele on saanud omale nimeks hoopis Adeltšik. Okei, mina hüüan teda nii. Kuidagi nunnu on. Ma pole teile juba ammu kirjutanud, kuidas tal ka läheb. Ütleme nii, et hulga paremini kui alguses. Kaaluprobleemid viisid meid haiglasse, kuid nüüd oleme kodus, Adeele kosub ilusti ja kõik on justkui hästi. Haiglast saadik oleme neuroloogi ja füsioterapeudi jälgimise all. No okei, Adeele on, mitte mina. Mulle üldse ei meeldi see “me hakkasime potil käima-meil tulid esimesed hambad” ninnunännu, aga kuidagi kasvab ikka natuke külge, ma vaatan. Neuroloog tunneb muret Adeele lihaste pärast. Need muutusid üsna lõdvaks, kui tal kaalu kuidagi juurde ei tahtnud tulla. Eks…

Nii mõnigi tahaks nüüd peast kinni haarata ja hüüda “isssssssand, ükski korralik naisterahvas sellist sõna ei kasuta!” Nojah, mis mul öelda on. Ka mina kasutan. Küll mitte avalikult jah, sest sotsiaalmeediaruumis mitte keegi ei ropenda ja kõik käituvad ülimalt viisakalt, eksole. Aga, ma tahtsin kirjutada Malluka raamatust. Ma ei tea, kust selline mulje on jäänud, aga kui ma selle raamatu ostsin, küsiti minult, miks ma selle ostsin, kui Mallukaga läbi ei saa. No Mihkel Raud mulle ka alati ei ole meeldinud, aga ometi olen ma ta raamatu endale ostnud. Ma ei ütleks, et ma temaga läbi ei saa, lihtsalt mitte alati pole mulle istunud see, mida ta kirjutanud on, aga…

Käes on jälle see hull mõnus aeg, kus lapsed on suvevaheajal, õhtud on pikad ja valged, ööd lühikesed, päevad pikad. Ma olen iga aasta lasknud lastel terve suvi kodus olla. On kuidagi nii juhtunud, et peaaegu iga suvi olen ma jälle uue lapsega emapuhkusel. 😂 Ja kui ma niikuinii kodune olen, siis las nemad ka puhkavad need kolm kuud. Veel enam, et Hendrik läheb nüüd kooli ja septembrist algab tõsine õppimisperiood. Või ma ei tea ka, kui kõvasti nad esimesel aastal õppida ragistavad. No ja selline suvepuhkus tähendab muidugi peaaegu piirideta elu, st pole kindlat kellaaega, millal tuppa peab tulema või magama minema või järgmisel hommikul üles tõusta. Eks ma…

Minult on mitu korda küsitud… okei, see meenutab hetkel seda “nii paljud on küsinud minu selle, selle ja selle kohta…” Kuigi ma üldiselt ei saa aru, miks viimasel ajal selle üle nii palju nalja visatakse, nagu ilublogijad mõtleks ise välja, et keegi üldse nende ilurutiinide kohta on midagi küsinud. Ma olen mingi suvakas maakas, kes meikimisest ja iluhoolitsustest muhvigi ei jaga, aga sellegipoolest on ka minult küsitud, milliseid ilutooteid ma kasutan. Aga okei. Ma tahtsin tegelikult blogida blogimisest. Minult on küsitud, miks ma üldse oma argipäevadest ja elust ei kirjuta. Et üks reklaampostitus teise otsa – no on nii kujunenud jah, tunnistan. Ma ei tea… Aega nagu on, mõtteid ka,…

Ma alati mõtlen 826277 korda läbi, kui facebookist mingit nõu küsin. Sellel korral ei mõelnud. Ema uuris, mida ta Hendrikule kinkida võiks lõpetamise puhul ja ma ütlesin, et ei teagi. Miks üldse midagi kinkima peab? 🙄 Ok, see selleks. Ma ütlesin talle, et võin oma jälgijatelt nõu küsida, a arvestagu sellega, et võib puid ka alla saada. Ei saanud. Mina sain hoopis. Selle eest, et oma lapsele telefoni ei taha osta. 😂 No okei, otseselt puid ma alla ei saanud, aga selline tunne tekitati küll, et mis mõttes ma oma lapsele telefoni osta ei taha???!!! Kuidas ma oma lapse kätte saan, kui ta kaduma läheb ??? Aga kui midagi juhtub????!!…

Me vist alustasime oma grillihooaega juba talvel. No igatahes oli veel lumi maas, kui meie juba esimese grilli ära tegime. 😀 Me oleme suured grillijad. Mitte päris selle sõna otseses mõttes, aga me grillime põhimõtteliselt iga nädalavahetus oma õhtusöögi ja mingit toas toidu tegemist ei ole. Okei, kui ikka vihma kallab, siis päris ei grilli, aga õnneks on seda vihmasadu rohkem nädala sees olnud, kus niikuinii ei viitsi grillida ja meid on õnnistatud ilusate nädalavahetustega. Tavaliselt grillime me mingis marinaadis liha. No, et juba poest ostetuna on liha valmismarinaadis. Kõrvale teeme värsket salatit ja törtsu kodujuustu. Nii hea. Selline lihtne, aga nii maitsev. Ma olen uute asjade suhtes hästi skeptiline.…

Ma polnud kunagi suurem asi ehete kandja. Aastatega on minu ehtelaegas aga korralikult täiendust saanud ja mis seal salata, ehted lisavad välimusele ainult ilu juurde. Mulle meeldivad rohkem sellised minimalistlikud ehted. Pigem mitte väga säravad, kirjud ja värvilised. Rohkem neutraalsemad ja tagasihoidlikumad, sest minu meelest peitub lihtsuses see võlu ning less is more, eks. Mulle meeldib kanda rohkem tähendusega ehteid. Geit kinkis mulle ammu aega tagasi ühe Swarovski südamega kaelakee. See kee läks aga mõnda aega tagasi katki ning südameke jäi ehtekarpi nukralt uut ketti ootama. Kuna ma saan kanda ainult kas pärishõbedat või -kulda, leidsin ennast üks päev WildWomani lehelt. Neil on Eestis kõige suurem ja erilisem valik enamasti…

Mul on sellest natuke raske kirjutada, sest ma ise ka ei usu, et see pind mu jalge all on nii kõikuma löönud. Alles mõned kuud tagasi kekslesin ma siin, kui rahul ma oma keha ja hingega olen. Ja olin ka. Aga kui aus olla, on rasedana üsna lihtne oma kehaga vaherahu sõlmida, sest paisumine on selle perioodi üks loomulik osa ja mis sa ikka selle vastu võitled. Nüüd on asjalood väheke teisiti. See peegelpilt pole nii mokkamööda ja nüüd enam ei lase nii lihtsasti endast täismõõdus pilte klõpsida, sest… vaatepilt pole midagi nii kena. Ma pole kunagi põdenud mingeid venitusarme ega midagi. Samas pole ma ka see ema, kes nimetaks…