Saime täna koju, jehhuu! Paljud kindlasti tunnevad huvi, kuidas ma ennast täna, 5 päeva peale keisrit, tunnen ka. Ütleme nii, et täitsa hästi. Tunnen ennast inimesena. 😀 Minu jaoks oligi keisri juures kõige hirmutavam just taastumise osa. Kui ma blogis kirjutasin, et tulemas on plaaniline keiser, hakkasid inimesed minuga jagama oma kogemusi keisriga. Mõnes mõttes ju hea, aga millegipärast eelistasid seda teha inimesed, kellel see taastumine just kõige lihtsamalt ei läinud ehk lugesin korralike õudukaid, kuidas mitu nädalat voodist püsti ei saa, haav metsikult valutab ja elu on täielik põrgu. Eks need kogemused tekitasid veidike hirmu küll, aga lõpuks läksin opile selle põhimõttega, et taastumine on kõigil inimestel individuaalne. 3-4…

Kuna ajal on kombeks lennata, naudin ma hetkel täiega seda uue beebi värki. Need mõnusad beebipehmed juuksed, see värske beebilõhn, need armsad pisikesed käekesed ja jalakesed… Kuidas mul on vedanud! Jälle. 😅 Oleme tänaseks haiglas olnud nüüd 3 päeva ja te juba teate, kuidas ma haiglas olemist vihkan eks. Siin on aga no nii mõnus olla, et ühest küljest ei tahakski koju minna. Kõik hoolitsevad, aitavad, on toeks – okei, ühe teema koha pealt on küll nadi olukord, aga sellest kunagi hiljem. Esimese kolme päevaga on ok, kui beebi võtab sünnikaalust 10% alla. Meie oleme selle piirini juba jõudnud ja täna hommikul räägiti, et nüüd peaks juba hakkama kaal seisma…

Huhh! Done ✔️ Mõtlesin, et kuna ma olen hetkel voodisse aheldatud, preili kas magab või on tissi otsas, võiks väheke kirjutada. Ma reaalselt suren igavusse. 😅 Täna oli see kauaoodatud päev, mil kohtusime oma tutika beebiga. Oli juba ette teada, et tuleb plaaniline keiser, sest präänik oli ennast peale 20. nädalat tuharseisu pööranud. Mind ühest küljest muidugi hirmutas mõte keisrist, samas kuna ma ei olnud seda kunagi varem läbi teinud, ei osanud ka midagi kindlat otseselt karta. Nagu esimene sünnitus – sa ei tea, mis sind ees ootab ja teadmatuses on üsna tihti kergem elada. 😅 Haiglasse pidin tulema juba eile, et täna mingit hilinemist ei oleks. Mitte, et ma…

Huhh, ma olen nüüd valmis! Valmis rahus haigla minema ja uue pereliikmega kohtuma. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga enne igat lapse sündi on mul hull koristustuhin peale tulnud. No ma ju olen alati ka ette teadnud, millal umbkaudu sünnitamiseks läheb ja siis tekibki päev enne hirmus energia, mille arvelt saab terve majapidamine puhtaks. Ma ei tea, ma ei saaks rahus sünnitama minna, kui tean, et kodu pole korras. Ja veel parem on ju haiglas olla ja sealt koju tulla, kui tead, et ei pea koristama ja kraamima hakkama. Tegingi täna sellise suurpuhastuse. Ma ei tea, mis paari päeva palavik lastel oli, aga eile õhtul olid nad juba…

Mul on vahepeal tunne, et maailm liigub vastupidises suunas. Hea on kõik, mis on tegelikult halb ja vastupidi. No näiteks see sama sussi teema. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma olen küll meie suhtes kuulnud, kuidas Geit minu suss on. Miks naised kunagi sussid ei ole? Seda ma ei tea, aga sellist tiitlit jagatakse meestele küll väga agaralt. Etteruttavalt ütlen ära, et suss on kohutav mehe tüüp. Ma kohe kirjutan teile natuke pikemalt, milline see suss mees on ja loodan, et te oskate sellistest kauge kaarega eemale hoida. 😀 See aeg, kus Geit minu suss oli, oli üsna ammu, aga no ma ikka aegajalt puutun selle teemaga kokku,…

Tõusin just ühest mõnusast lõunaunest. Vahel on keset päeva nii mõnna magada. Egas just väga hea uni ei olnud, sest Geit ehitab siin vannitoalage samal ajal, aga tunnen küll, et olen end välja puhanud. Ja ega ma ei nurise, peaasi, et see vannituba kunagi valmis ka saaks. 😅 Meil on siin kodus hetkel paras seapesa ja ma isegi ei ole vaevunud väga koristama. Reedel paigaldati siia õhksoojuspump ja Geit möllab siin oma ehitusasjadega, seega pole pointi veel hullemat koristust ette võtta. Küll ma aga tahaks selle enne teisipäeva õhtut ära teha, et kunagi, kui koju saame, on siia hea tulla. 😀 Ja no, et lastel oleks kodus mõnus olla ka,…

Ma ei jõua ära oodata kohtumist selle beebiga, sest on teine alles krutskeid täis. Juba kõhus olles. Alguses šokeeris mind verejooksudega, seejärel otsustas keset rasedust lampi tuharasse pöörata, nüüd ta istub seal, pepuga nii vaagnas, et isegi ei taha kellelegi näidata, kas ta on poiss või tüdruk ja eile saatis mulle terve päev libakaid, mistõttu ma õhtul otsustasin haiglasse minna. Ega mulle see mõte väga ei meeldinud, sest mul kipub haiglas või selle läheduses vererõhk lakke ronima, aga mis teha, pidin südamerahu tagasi saama. Ööseks jäeti meid haiglasse. Emakakael oli täpselt sellises olekus, et võib asjaks minna, samas ütles arst, et selline emakakael võib korduvsünnitaja puhul ka täiesti tavaline nähtus…

Oeeh! Ma olen siin vist viimasel ajal paras ohkija tüüp, eks. 😀 38 nädalat on juba täis tiksunud ja nädala pärast kohtume me oma beebikesega, mis tähendab, et “saan rahus ilma päevadeta paks olla” aeg hakkab läbi saama. Päris kurb tegelikult… Mida ma rasedusest taga igatsema jään? No muidugi kõige paremat asja selle kogu värgi juures – kõhtu ei pea sees hoidma ja saab rahus paks olla. Keegi ei tule sulle ütlema, et oled paks ja peaksid kaalu hakkama jälgima. Okei, on ka erandeid olnud, kus mind on näiteks vaese hülgega võrreldud või mõne pildi all on uuritud, mitu krõpsupakki ma naha vahele pistnud olen, aga seda on pigem minimaalselt…