Määratlemata

1. september ja südameasi

1. sept. 2015
Kindlasti täna pool interneti uputab sellest 1. septembrist, aktustest ja piltidest. Algas ju jälle koolitee, mida ma hetkel nii õudsalt kardan. Usun, et see ongi hetkel minu esimene murdepunkt. Kui ma olin paar nädalat tagasi üsna enesekindel ja motiveeritud.. siis enam nii väga mitte. 

Peale on tulnud masendus. Masendus sellepärast, mis kõik mind ees ootab. Ma nii lootsin, et saan autokooli teooriaosaga kõik ühele poole selleks ajaks, kui gümnaasium pihta hakkab, aga ei. Õpetaja lihtsalt ei taha mulle viimast moodulit lahti teha, sest ma õppivat liiga kiirelt. Mis seal parata… Ma olen lastega õppinud tegelema mitme asjaga korraga, saan sellega ka hakkama! 🙂

Nagu enamus teavad, alustasin ma uuesti kooliteed Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi e-õppes. 

Tegelikult on minu tuju suht rikutud, juba hommikust saadik. Viimasel ajal olen võtnud endale kui südameasjaks kupatada oma õde samuti tagasi koolpinki nühkima. Miks? Sest no ta üritas ja üritas seal Kuressaare Ametikoolis kuni lihtsalt tuli sealt tulema. Ja nüüd on ta otsapidi Tallinnas oma põhiharidusega ja Grossi toidukapuade kassiiri kohaga. 

Ma pole ainuke, kes on üritanud talle selgeks teha, et tal on võimalus ennast arendada ja saada keskharidus, miks ta seda võimalust siis ära ei kasuta? Ta sai juuli kuus 20, kuid käitub.. ohjah, ma ei hakka parem rääkimagi. 

Ühesõnaga, kuna ma olin pikalt arvamusel, et eilne päev oli 1.september (noh, pühapäeval juba vaimustusega hõikasin, et homme on aktus), ma ei teagi, miks ma need kuupäevad sassi ajasin, siis ma soovitasin kindlalt õel eile juba dokumendid ära viia. Kui viid enne aktusepäeva, on see ju tore. Ma ei oska öelda, kas enam aktusepäeval nende asjadega tegeleda saab.. selles mõttes soovitasin ikka 31. augustil ära viia. Tuli välja, et tema ei viitsi ja tema enam ei jõua jne.. No vabanduseks leiab miljon põhjust, eksole. See selleks, ütlesin talle, et okei, läheme teisipäeval koos aktusele ning peale seda on ilmselgelt mingi klassijuhatajatund, kus saab asjad korda ajada. 

Täna hommikul üritasin õde kätte saada ja tegelikult ma ei imestanudki, kui ta mu kõnedele ja sõnumitele ei vastanud. Proovisin mingi kella 13 ajal uuesti, et inimene ju peaks juba üleval olema, sest loetud tundide pärast algab aktus. Noh jah, sain temalt lõpuks vastuse, sellise mitte midagi ütleva “ma arvan, et tulen jah..” või enamus küsimustele vastas “nojah”. Ühesõnaga jumala pohhuistlikult. 

Ma tean, et mul oli 13 aastaselt selline periood, kus eluliselt olulised asjad olid mulle savi, peaasi, et ma saaks oma true love’i küljes rippuda.. Nüüd aga aeg näitab, et need perioodid on edasi lükkunud ja juba 20 aastastel, kus nad mõtlevad, et boyfriend on tähtsam, kui haridus ja ilma selleta kohe üldse elada ei saa. Samas, ei pane ma kõiki 20 aastaseid ühte patta.. isegi olin sama vana aasta aega peaaegu kaks aastat tagasi.. polnud mul küll sellist perioodi siis. 

Ma üritasin talle selgeks teha, et poisiga saab ta ju pea iga päev koos olla (ja nad pm ongi, 24/7 ninapidi koos, elavadki koos), aga ei.. Ma ei kujuta ette, kuidas ta tööl käib.. võibolla võtab mehe tööle ka kaasa.. 😀 Ah mis ma siin ikka naeran, võibolla poisu harib õekest kuidagi ise.. paremini 😀

Mina aga pablan siin kodus. Kuna ma õigeks ajaks kohale ei jõua (mees kauem tööl ja kahte last ei hakka kooli ju vedama), siis pablan, et ehk astun klassi sisse keset tundi ning kõik vaatavad mind nagu mingit tauni, kes ei oska õigeks ajaks kohale tulla 😀 

Nüüd ma siin istun ja ootan. Olen õele umbes 20 sõnumit telefonile saatnud, fesarisse ja hul vastamata kõnesid teinud. Ei vasta teine kohe üldse.. eirab totaalselt. Mis seal ikka, käigu seitsme tuule poole.. mis ma ikka surun. Kui ei taha, siis ei taha. Koos oleks kergem ju mõnes mõttes natuke kergem olnud…

Ilusat 1. septembrit kõigile ning tugevat närvi, et kooliaasta edukalt läbida. Juba järgmistest edusammudest tänasel päeval räägin järgmises postituses. Mul oli täna palju hirme, millest üle saada. Varsti laon nad letti. 🙂


Only registered users can comment.

  1. Sa oled alati nii särav ja nii tubli neiu. Head 1.septembrit sulle ja palju palju edu autokooliga 🙂

  2. Mis sinu asi, mida su 6de teeb? Tunned, et kooli värk raske ja tahad, et sa ainsana seda raskust ei tunneks? Mul su 6est kahju!
    Jäta ta rahule, tal vähemalt m6istus peas ja ple endale lapsi ennem teind, kui keska l6petamata.

  3. Mis see minu asi on? Mu õde avaldas ise soovi, et ma teda sellel teemal aitaksin. Mis sa tõesti arvad, et kui õde oleks ka kooli tulnud, siis oleks mul poole kergem gümnaasium läbi teha? Pole ju eriti loogiline, või mis. 😀 Nojah, kellel kahju, kellel mitte. Vähemalt olen ma midagigi teinud, erinevalt kellegist teisest. 🙂

  4. Mulle tõi esimene september ausalt öeldes masendust, sest mul on loomulikult hirm kooli minemise ees, tahan väga hakkama saada. Olen ise 17, eelmine aasta oli raske. Mu pere kolis ära välismaale, kuhu mina minna ei tahtnud. Mul on ka kindel poiss-sõber, seepärast ma ei tahtnudki lahkuda. Mina elasin Tallinnas, tema Tartus. Suutsin ema nii ära rääkida, et saaksin poisi juures elada, mis oli ilmselgelt viga. Läksin kutsekooli ja valisin eriala, mis mulle üldse kohe ei meeldinud. Ja mulle räägiti terve aasta, et kui vilets ma olen ja kutsekoolid ainult nendele kes õppida ei viitsi. Motivatsioon kadus ja poisi perekonnaga ka ei olnud head suhted, kuigi mu ema maksis ikka raha elamise eest ja olin tagasihoidlik. Lõpuks oli kevadel nii, et kahjuks ma ei saanud kutsekas teisele kursusele, paha tunne oli, aga samas ma tean, et ma ei ole loll. Raske aeg oli lihtsalt. Nüüd läksin Tallinna tagasi tava gümnaasiumisse õppima, oli küll raisatud aeg eelmine aasta, aga samas ma sain teada selle aastaga, mida tahan teha edasi. Seepärast on ka hirm, sest pean püüdma õppida ja tahan hakkama saada. Ma loodan, et enam nii ei lähe nagu eelmine aasta. Poisiga olen ikka koos, aga kaugsuhe. Kurb on see omamoodi. Aga samas meie teame, et põhiharidusega jääda ja kunagi edasi elada on väga raske, tööd leida ja head raha saada jne. Ei tahaks iga kuu lõpus 0 olla. Tean mis tunne see on, seepärast minu vanemad tahavadki, et ma õpiks. Samas mis see vanemate tahtmine loeb:) Ikka tuleb see iseendast, kui täna läksin kooli, siis minu klassis on oluliselt lapsikud veel. Kuigi olen alles aasta, kaks nendest vanem. Aga kooli ma ei lähegi sõpru otsima vaid õppima. Ma loodan, et kunagi su õde võtab ikkagi ennast kokku ja läheb edasi õppima, see on kurb, kui ei lähe. Me peaksime olema isegi õnnelikud, et meil see võimalus on olemas. Ma ei tea miks ma nii pika jutu siia kirjutasin, ma loodan, et see ei ole midagi paha, kui rääkisin endast natuke, et kergem hakkaks:)
    Aga igastahes ma soovin sulle jõudu ja jaksu, kindlasti ei ole kahe lapse kõrvalt lihtne õppida. Lihtsalt ole tugev!!!! HEAD ESIMEST SEPTEMBRIT! 🙂

  5. “ehk astun klassi sisse keset tundi ning kõik vaatavad mind nagu mingit tauni, kes ei oska õigeks ajaks kohale tulla”

    TASE. Ära muretse, sa oled juba sellist “naljade” tõttu taun valmis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga