See on vist üks kõige rohkem läbi mõeldud postitus, mida minu sulest lugeda saab, aga ma tundsin, et see teema istub raskelt hingel ja tahaks midagi öelda.

Ma olen üritanud blogimaailmast eemale hoida. Eemale hoida sellesmõttes, et teiste postituste all väga sõna võtta ei taha (kui siis hästi harva), kui mind on kuhugi blogijate gruppi kutsutud, keeldun ma viisakalt. Ma ei taha. Ma tahan olla omaette, ajada oma asja. Samamoodi ei osale ma EBA-l. Miks? Ma ei taha. Lihtsalt ei taha ja kõik.

Vahel on mul piinlik öelda, et olen blogija. No, kui keegi küsima peaks, mis on minu hobi. Kunagi võtsin ma suht suvalt seda, et keegi kuskil blogijaid ühte potti toppis. Mõtlesin ikka ja alati, et mis mul sellest, millise maine keegi endale läbi blogi kujundab. Ega see mind ei mõjuta ju. Mõjutab tegelikult küll. Sisimas teeb natuke kurvaks.

Miks?

Ei ole ma mingi ema Theresa. Või noh, natuke tahaks ikka olla, aga tegelikult ei ole. Olen ka mina paras emm olnud, kedagi siin maha teinud, kellegi välimust “kritiseerinud”. Piinlik on seda tunnistada, aga samas uhke, et saan öelda seda minevikuvormis. Ma olen sellest õppinud ja järgmine kord targem olnud. Ma vähemalt loodan.

Mis mind ajendas seda siia kirjutama, on üks lõik, mida ühest blogist eile lugesin (ja ütlen ka ära kohe, et oleks kellegi teise blogis selline tekst, võtaksin samamoodi sõna):

Ja päris kõhe hakkas, ausalt! Ma tegin ju eile üle pika aja laivi ja mõtlesin, kas ma ütlesin seal midagi valesti? Mind valdas väike hirm. Naeruväärne, eks. Aga nii see oli.

Ma ei hakka siin analüüsima, miks antud blogija nii või naa teeb ja samuti ei ole mul huvi selle postitusega klikiredelil üles ronida. Kes aga nii arvab, et ma otsin klikke/olen kade/olen meeleheitel, okei, sul on õigus seda arvata, mis seal ikka.

Mis mind aga rohkem hirmutas, oli see, et keegi ei juhtinud tähelepanu antud lõigule. Lugejad, kas te aimate, kui suur roll on teil blogija tegemistes? Kas te ei arva, et sellise ähvardusega on mindud üle piiri? Võib-olla oli see nali, muidugi, mine sa tea…

Lihtsalt, kui sul on meeletus koguses jälgijaid, mõjutad sa paraku kasvõi natukenegi maailma. Ja kui sa pead normaalseks teisi ähvardada ja neid materdada, siis ehk mingi osa hakkabki mõtlema, et see on ok. Jah, blogija ise ei saa ju vastutada, kuidas keegi käitub või mida teeb, aga mingi teatud eeskuju oled sa ikka ja minu meelest natuke vastutustunnet sellega ikkagi kaasneb.

Minu meelest on see tobe. Natuke nagu hoiaks teisi blogijaid oma hirmuvalitsuse all. Kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, kasutan oma jälgijate arvu ära ja tõmban ta avalikult oksa. Umbes selline mulje jääb.

Ja lugejad kiidavad takka, mõni julgeb midagi ehk mokaotsast öelda, aga üldiselt on selliste postituste all koos inimesed, kes kõik postituse peaosalist kambas materdavad. Kust see kiusamine alguse saigi?

Jah, mõne inimese jaoks ongi see tavaline. Meelelahutus. Meelelahutus teise inimese arvelt.

Minul on igatahes väga jabur vaadata, kuidas blogijad üksteise kallal nokivad. Ja aastaid tagasi sai nutetud selle üle, kuidas perekoolis blogijaid kiusatakse ja mõnitatakse. Mis nüüd toimub?

Millegipärast on viimasel ajal paljudel Paljas Porgand hambus. Miks? Ma ütlen täiesti ausalt – minu meelest on ta üks väheseid, kes on väga väga edukas influencer ja töötanud end üles täiesti ise, oma teemaga, ajades oma asja, kui samal ajal mõned teised tegijad on tegijateks saanud kritiseerides teiste välimusi ja materdades erinevaid inimesi.

Vaatasin ühte Porgandi laivi, kus ta äärepealt nutma puhkes. Oli mingi teema, et temast kirjutatakse väga palju halba. Ja ma mõtlesin, kuidas see võimalik on? Minu meelest üks siiramaid ja ägedamaid sisuloojaid siin sotsiaalmeedias. Inimene, kes töötab ennast ise üles ja jagab oma jälgijatele päriselt olulisi teemasid, mitte ei irvita kogu kambaga selle üle, miks ühel selline bloginimi on või kui rõve keegi mingis kleidis välja nägi.

Ma mõistan, et teemad, millest kirjutada, kujunevad ka suuresti tujudest. Ma ei tea, olen ma rõõmus või kurb, vihane või närvis – mu elulised põhimõtted jäävad ikka samaks. Ma ei taha siin teha kellelegi haiget, kedagi ebamugavasse olukorda panna, kedagi avalikult nimepidi oksa tõmmata. See ei ole see väärtus, mida ma tahaksin oma lastele edasi anda.

Jah, sotsiaalmeedias ei peaks jagama ainult elu ilusamat poolt. Inimesed tahavad ju näha ka reaalset elu. Elu halvemat poolt. Nõustun. Mina olen ammu tõmmanud päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahele võrdusmärgi. Tõsi, ma ei jaga küll 100% kõike oma elust, sest ma ei ole seal üksinda. See hõlmab ka teisi inimesi ja selletõttu paraku ei jagagi ma kõike.

Kui keegi on minult küsinud, kuidas blogima hakata, olen ma tahtnud sisimas öelda – ära hakkagi. Su elu on palju kergem ilma selleta, päris ausalt. Aga muidugi ei ole ma seda öelnud. Ma olen andnud nõu ja rõhutanud alati, et üks asi, mida kindlasti mitte teha, on kellegi teise tunnete najal enda üles töötamine. Ole sina, tee oma asja ja küll kõik muu tuleb ajaga.

Sellepärast ongi minu ühtedeks suurimateks eeskujudeks siin sotsiaalmeedias Britt ja Paljas Porgand. Nad teevad ise, oma asja, omamoodi. Nad jagavad päriselt olulisi asju, mis üsna tihti mind mõtlema panevad, aitavad mul ennast analüüsida ja vajadusel muudatusi enda suhtumises/käitumises teha. Nende postitused justkui kasvatavad mind veel paremaks täiskasvanuks ja emaks.

Ilmselt saan ma kõvasti puid alla nüüd, noh, see on ka elu, mis teha. Vähemalt ma tean, mille eest seisan. Ja arvan, et teiste eest välja astumine on üks väärtus, mida oma lastele soovin ka edasi anda.

Teile, lugejad, ma soovin, et märkaksite rohkem ja astuksite samamoodi välja, kui näete, et keegi on kellegi suhtes ebaõiglane. Või kui blogija ise piire ületab. Ma oleks küll tänulik, kui keegi mind (vajadusel) kahe jalaga maa peale tagasi tõmbaks. Ma loodan, et seda ei pea keegi kunagi tegema, peale Geidu, aga siiski.

Ja antud blogijale… Lihtsalt natuke mõtlemist, ei muud.

9 kommentaari

  • Katrin

    Arvan, et ta mõtles selle blogija all kes teda ärritab paksukest. Hiljuti nagu nägin üht postitust kus paksuke temaga nagu manipuleeris või üritas niiväga tähelepanu saada. Arvan, et sinul pole midagi karta. Vähemalt mina pole midagi märganud miks peaksid sa olema kedagi ärritanud 🙂

  • Britt

    Alustuseks aitäh! Aga tead..täiskasvanuks saamine on mul endal ka pehmelt öeldes käsil alles. St. mingil pjedestaalil olla ei tahaks – pole põhjust. Ma pole oma sõpradele alati just parim sõber, lasen end tihtipeale mõjutada rohkem kui oleks mõistlik, võtan sõna seal kus ehk ei peaks, ütlen asju mille osas jään hiljem mõtlema, et oot-oot.. Ühesõnaga jagub kasvuvalusid siia nurka ka. Aga noh, see ongi kõik pigem eraeluline. Mis puudutab blogi ennast, siis mulle meeldibki mõelda, et see on mu enda jaoks mõnus koht ja eriti tulevikus. 🙂

    Ja ära sa ka karda selliseid postitusi teha. Ma ei saa öelda, et ma siin tihe lugeja oleksin või, et meie maailmavaade suuresti klapiks, aga igal juhul innustan kõiki kirjutama sellest, mis neil hingel ja end oma bloginurgas turvaliselt tundma.

  • Liisu

    Tegelikult on asi ikka päris karm kui mingi osa kardab ühte isikut, et see võib oma ühe kallutatud postitsega teist maha teha. Nagu see koolikiusajates liider näitab näpuga ette ja siis jüngrid lähevad materdama.

  • Virks

    Päriselt arvad, et ta mingit lintšimist reaalselt plaanib? 😀
    Ja mina sain aru, et ta oli sellepärast pahane, et ühel blogijal oli tema hambus, mitte et talle ei meeldinud kuskil mingi teema. Ei saa üldse aru, miks sina peaksid oma sõnavõttude pärast muretsema, kui ise ei ole kellegi kohta mingit jama kirjutanud… Ei maksa olla nii õrnuke.

  • Piret

    Olen sinuga nõus. Mallukas tõesti ei anna endale aru, et kui ta midagi postitab ja lihtsalt “arvamust avaldab”, siis see info jõuabki reaalselt kümnete tuhandeteni. Ta küll ise leiab, et tema blogi ja ta võib ju oma blogis ometi arvamust avaldada.
    Oletame, et kui mul näiteks oleks oma pisike blogi, mis oleks küll avalik, aga mida kirjutades ma ei olegi mõelnud saada megakuulsaks influentseriks ja ei taha seda. Ja siis Mallukas juhuslikult leiab selle, miski seal ei meeldi talle või tundub naljakas ja siis ta jagab oma leidu blogis. Ja see jõuab tuhandete inimesteni. Ja siis hakkavad sealt tulema sajad kommentaarid, üks matslikum kui teine. Ma ei kujuta ette, mida ma tunneksin… See oleks väga õudne.
    Mallukal puudub empaatiatunne ja ta ei suuda näha asju teistmoodi kui oma vaatevinklist. 🙁

  • K

    Tuleb meelde, kui kunagi sulle kirjutasin, et seljakott sind üle ühe postituse mõnitab ja materdab ja oi kui hästi ma mäletan kui sa vastasid, et sul jumala kama kaks ja savi mida tema kirjutab ja nüüd järsku niii suur hirm ja paanika. Oh seda kahepalgelisust 🙂

    • Jane Almers

      Eks inimeste tundlikkus erinevate asjade ja inimeste suhtes võib ka ajaga muutuda, ma ei näe seal midagi veidrat ega kahepalgelist. 😊

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga