13+2 ♡

Enne, kui end teleri ette sätin ja kolmapäevasest prooviabielust osa saan, paneksin kirja oma mõtted ja kõik selle, mis on vahepeal minu ja nööbiga toimunud. 
 
Enesetunne on endiselt halb. Kui päris alguses isutas absoluutselt kõige järgi ja ma tõesti tundsin isegi muret, et kaalunumber on raudselt laes, siis nüüd on kõik vastupidi. Ma ei söögi üldse! Kui isutab, siis ainult millegi värske järele.. hetkel lähevad näiteks peale ainult õun ja viinamari, kuid esimene tekitab jubedalt gaase ja viimased on totaalne suhkrupomm, mis ajab omakorda südame läikima. 
Ämmakale kurtsin ka muret, et no pole söögiisu ja õudne väsimus on sellega kaasnenud ning ka energiapuudus. Tema ütles ainult, et loodetavasti läheb ruttu üle. Egas siis midagi, tuleb oodata ja loota parimat.
Emotsioonid ei ole enam nii negatiivsed, kui ma ühes postituses kirja panin. Näen täitsa valgust tunneli lõpus ja säran ka väliselt, sest elu on liiga lühike, et seda koduseinte vahel mööda saata. Üritame käia ja olla, et negatiivsus ligi ei tikuks. 
 
Näonahk on mul raseduse algusest saadik täiesti pekkis olnud. Ma polnud mitu kuud end meikinud ega mingit muud keemiat näkku toppinud ja isegi siis ei rahunenud nahk maha. Hakkasin kasutama nüüd Loreali näomaski ja ei tea, kas asi on selles või lihtsalt on nüüd uus periood, mil nägu teeb minuga koostööd, igatahes läheb kõik paremuse poole. 
 
Kaal. Ma pole ennast ausalt öeldes kaalunud. Kui esimesel ämmaka visiidil kaalule astusin, olin isegi alla võtnud. Ma kardan, et hetkelgi on kaal vähenenud, sest tõesti, ma söön nii vähe, aga samas üritan end sundida, sest kõhubeebi seda ju vajabki kasvamiseks. 
 
Hendrik ja Raimond on kuidagi kaastundlikemaks muutunud. Esimest paeluvad igasugused videod, kus on näha, kuidas beebi kõhus kasvab. Alles täna vaatasime neid. Raimond on oma aktiivsust ja jonnituure kõvasti alla tirinud, sest ma olen üritanud talle seletada, et emme väga ei saa enam teda igalpool tassida ja joosta ühest kohast teise. 
Kuidas kõht kasvab? Pead tõdema, et korralik punu on ette kasvanud. Kõige suuremat rolli mängivad ilmselt taastumata kõhulihased eelmistest rasedustest ja muidugi asjaolu, et enne rasedust olin ma ju ka ikkagi korralik pekimägi. Nüüd on kõht ka suurem lihtsalt.
 
Homme on kuklavoldi ultraheli ja mul on plaan lapsed ka sinna kaasa võtta. Härra ka muidugi. Läheme ikka kogu klanniga. 😀 Muidugi selgub kabinetis, kas tehakse kõhu pealt või vaginaalne ja siis juba näha ole, kas lapsed saavad kabinetis viibida ja suurt ootusärevust maha rahustada või ikkagi ukse taga istuda ja natuke nördinud olla, sest ei saanudki kõhubeebit näha. Kusjuures nemad ootavad homset ultraheli kõige rohkem!
Aga cheers ja ma suundun teleri ette 🙂

3 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga