***

Vanade inimeste “imeline” nädalavahetus ilma lasteta

Püha jeesus, kuidas ma nüüd seda ütlen? Kui pühapäeval koju sõitsime Tallinnast, mõtlesin, et oleks võinud hoopis nädalavahetuse tapeetimise peale kulutada. Oleks ka vähe asjalikum ajakulutus olnud.

Igatahes, nädalavahetusel saime lõõõõõpuks ometi võimaluse kahekesi Geiduga kuhugi minna. Reede õhtul olime muidugi 100% kindlad, et seda kahekesi aega ei tule, sest lapsehoidjatega tekkis jama, aga kuna me ootasime seda nii väga ja Geit seletas mulle küll, et ah pole mõtet kurb olla ja küll kunagi saame kuhugi minna, siis mina pingutasin oma kõiki ajurakke keset ööd, et lastele hoidjad ikka sebida ja et saaksime ometi kahekesi kuhugi minna, midagi teha, kasvõi lihtsalt olla kahekesi.

Tõesti, ma tahtsin seda nii väga. Käisime kuskil viimati nii 2016 märts. Ma mõtlen sedasi, et ei pidanud kella peale tagasi jooksma ja saime täiesti vabalt võtta.

Ja mu pingutused kandsid vilja.

Hommikul viisime pooled lapsed mu sõbranna, Kerly, juurde. Ja teised pooled Geidu ema juurde.

Nii me pealinna läksimegi. Jätsime auto Geidu ema maja juurde, lasnamäe lõppu ning sõitsime sealt bussiga kesklinna. Imelik, aga ma igatsesin isegi natuke Lasnamäed. Nüüd on muidugi paljud kohad seal veits normaalsemaks muutunud. Ja ma igatsesin veel ka ühistranspordis sõita. Päriselt ka.

Nii…. Meil olid muidugi suured plaanid. Läheme kuhugi sööma, läheme kinno kahte filmi vaatama. Ühe valib Geit, teise mina. Jalutame. Naudime. Võibolla läheme keerutame kuskil jalga.

Reaalsus oli see, et õgisime end kuskil Lidos kurguni täis, tegime mõned rasedaklõpsud, vaevu suutsime kinno kõndida, vähemalt filmi alguses oli mul küll tunne, et sinna ma igavusse surengi, keset filmi kukkusin oma juuksepikendusi peast eemaldama, sest nendega oli kohe nii ebamugav, vandusin end maapõhja, et kleidi selga panin, sest sellega oli veel rohkem ebamugav ja peale filmi tundsime, et oleme surmväsinud. Kell oli äkki mingi 18?

Mingist teisest filmist polnud haisugi. 😅

Ja nende juuste ja kleidi saagaga veendusin veelkord, et mina naine olla ei oska. Teksad, tossud, krunn ja pusa – kõige mugavam. 😅

Sõitsime bussiga Piritale, olime mere ääres. Aga kuna seal oleks tuul isegi meiesugused jurakad õhku lennutanud, läksime metsa vahele. Jalutasime jälle.

Seejärel läksime Pirita keskusesse Chopsticksi. Istusime seal ja ootasime nuudleid kanaga.

Ütlesin Geidule, et suht pointless päev oli. Et rahast on natuke kahju. Ei oska nautida ja midagi teha. Ja siis ta ütles: “Aga vähemalt saame kahekesi olla!”

Ma ütlesin, et egas vahet pole. Kas oleme lastega või kahekesi. Lastega isegi lõbusam.

Ja siis ta hakkas kehakeeles seletama, et kas mul oleks tõesti seal praegu mugav istuda ja oodata oma nuudleid, kui lapsed ringi jookseks või maas aeleks või jumal teab, mida kõike veel teeks.

Et oli mõnus olla nii, et ei pidanud kedagi kamandama, keelama, korrale kutsuma või päästma. Nojah… võibolla tõesti.

Aga väsinud olime ikka.

Kell 20 oli juba räme unekas peal ja selline tunne oli, nagu oleks terve päev maratoni jooksnud. Okei, ma pole seda never teinud, aga lihtsalt… selline näide.

Kokkuvõttes… lastega on nädalavahetused palju lõbusamad. 😀 Või siis ma lihtsalt ei oska ilma nendeta oma ajaga midagi peale hakata. Aga tore oli tõesti kahekesi olla. Film oli väga naljakas. Kedagi toitma ei pidanud. Sai vabamalt võtta. 😉

8 thoughts on “Vanade inimeste “imeline” nädalavahetus ilma lasteta”

  1. No isver 😀 me vist hingelt nooremad oma mehega-vanust 30 mõlemal ja kolm last-viimane kolme kuune ja kui üks vaba reede meile anti jäi ajast puudu 😀

  2. Mul sama 🙂 Mõtlen et tahaks kordki ilma lasteta midagi teha aga siis hakkan neist puudust tundma. Aga naudime seda aega kui lapsed on ja tahavad meiega olla – nii ruttu tuleb ju see aeg kus nad on suured ja oma elu peal. Hirmus mõeldagi 😛

  3. Meest mul ei ole, aga see-eest on mul kaks ägedat poega (10 ja 5). Oma aega vajan ikka, nädalavahetusel üks päev ikka. Ja täiega naudin 😉

  4. Sellised nagu olemise päevad võivadki tunduda mõttetud. Teinekord tehke koos mingit aktiviteeti (spa, escape room, mingi tore muuseum, teater vms) siis on nagu rohkem
    Sellist kokkukuuluvus tunnet.

  5. Tead, selle kahekesi olemisega peabki natuke harjuma! 1. korral ei oskagi, eriti kui pole ammu olnud. Aga kui tihedamini/regulaarselt olla, siis õpib seda nii täiega nautima, et oi oi, suhe võib täiesti uue tasandi saadad :).

    1. Jep, vähemalt keegi mõistab 😅 Pole aastaid nii käinud, nagu kirjutasin ja pole ime, et lihtsalt ei oska. Käisime nüüd uuesti kahekesi väljas ja sellel korral oli palju lõbusam ja huvitavam 😉

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga