Määratlemata

abielu läbi minu silmade

7. jaan. 2016
Kui siin juba eile põgusalt ühes postituses tegin juttu abielust, jäi paarile inimesele minust mulje, kui.. inimesest, kelle jaoks on viis aastat paras aeg lapsi vorpida, aga mitte piisav aeg, et oma laste isaga abielluda.

Kui päris aus olla, siis ma olen alati olnud seda meelt, et ma ei abiellu kunagi. Tõesti. Abielu on siiani olnud minu jaoks ainult paber. Kordan, MINU JAOKS. Ma usun, et mitte miski ei ole siin ilmas igavene. Või tähendab, ma uskusin seda. 

Veel usun ma, et lahkuminekut võib suhtes olla ainult üks. Ma olen jooksnud suhtes edasi tagasi- kord lahku, kord kokku ja ausalt öeldes pole see suhe vaid pendeldamine. Pendeldamine millegi vahel, mis ei oma väärtust. 

Ma mainisin oma eilses postituses, et viis aastat pole ei liiga lühike ega pikk aeg, et mõelda abiellumisele. Eelkõige mõtlesin ma seda sellepärast, et minu ja mu mehe suhe on kord ebakindel, kord kindel ja ma ei taha abielluda, kui ma tean, et kõik võib veel muutuda. Jah, meie suhe on kindel. Seda selles mõttes, et me armastame teineteist ja me teame, et tahame olla koos nii kaua, kui on võimalik, kuid iial ei tea, mida tulevik meile toob. Ja selle teadmatuse pärast ma ei tahagi seda otsustavat sammu teha. 

Meie prioriteediks on hetkel oma kodu. Päris oma kodu soetada. Me ei ela enam ajas, kus enne lapse saamist tuleb kindlasti abielluda. Ja kindlasti arvan ma, et abiellumiseks ette valmistamine ei nõua kindlat aega. Just mõtlen ma seda, et nii kui kuus aastat tiksub, jookseme me käsikäes Õnnepaleesse ja nüüd on aeg abielluda. Mina arvan, et iga inimene tunneb oma sisimuses, kui ta on selleks valmis. Kui ta tahab end liita kellegi teisega. 

Iga inimene otsustab ise, millal on see õige aeg ja kas ta on üldse valmis seda sammu kunagi astuma. 

Minu jaoks on suur samm juba see, et pool aastat tagasi mõtlesin ma, et ma ei abiellu ilmselt kunagi. Kui täna.. täna ma mõtlen, et see on isegi võimalik. Kurb, kui ma olen selle pärast halb inimene, sest ma pole endiselt oma laste isaga abiellunud. 

Lõpuks lisan, et abielu on minu jaoks igavene. Kui ma teen selle otsustava sammu, siis kogu eluks. Ma ei ole inimene, kellele meeldiks ühest abielust teise joosta ja ma usun, et kui ma teen oma elus sammu, mis on igavene, siis mul võib selle üle otsustamiseks kuluda rohkem aega, kui 5-6 aastat. 

Only registered users can comment.

  1. Ma arvan, et keegi pole “inimene, kellele meeldiks ühest abielust teise joosta”. Ilmselt keegi ju ei mõtle, et temaga olen abileus 7 aastat, siis otsin uue. Kõik loodavad ju igavesti abielus olla 🙂

  2. MInu meelest on laste saamine mehega hulga olulisem näitaja suhte kohta kui abielu. Abielu saab lahutada, aga lapsi olematuks ei tee. Lapsed liidavad inimesed eluks ajaks, abielu mitte.

    POle ise ka abielus oma mehega (ja oh sa juudas, kolm last temaga saanud). Omad põhjused selleks. Kindlasti kunagi abiellume, aga mitte veel. Ja me oleme juba üheksa aastat koos olnud. Ega meiegi tee sile sõit pole olnud, aga ei tea ka ühtegi teist paari, kel nii pika kooselu peale poleks ühtki kriisiperioodi olnud 🙂

    PS! Tegelikult olen suur pulmade fänn ja abiellumisest unistan juba ammu. Lihtsalt olukord pole seda veel võimaldanud 🙂

  3. Ma arvan, et selle õige inimese tunneb ikka ära, kelle poole sa abielludes vaatad ja mõtled, et teie suhe püsib igavesti. Ja seda kindlust otsin ma hetkel endas. Seega, ma kas abiellun ja seda igaveseks või ei abiellu üldse. Ja kas sellised mõtted teevad minust halva inimese? Ju siis 😀

  4. Ôhh. Ma ei seedi üldse neid suuri vasikaarmastajaid kes abielluvad esimese 2aasta jooksul ja jàrgmise 2aasta pàrast on lahutatud. Fuhh ! 🙂
    Tubli oled

  5. Mul ükskõik, mida teised oma eludega teevad. Mõned inimesed abielluvad juba peale pooleaastast tutvust, mul pole selle vastu midagi. Kui inimesed tahavad ja on õnnelikud, siis miks mitte. Aga ma tunnen, et ma tahan elada iseenda seatud normide järgi, mitte selle järgi, mida ülejäänud eestlased normaalseks peavad 🙂

  6. Ma arvan, et sa said natuke valesti must aru. Ma ei mõelnud oma kommentaari (ja postitust) rünnakuna ja kindlasti ei arva ma, et abielu PEAB olema, või et on kindel aeg, kuna abielluda. Et nagu sa ütlesid, nüüd kuues aasta jookseb ja siis kohe Õnnepaleesse. Oh ei!

    Selles mõttes on kindlasti igaühe enda valik, kas ja kuna abielluda. Mina pidasin silmas abielu kui pühendumust teisele inimesele. Et mismoodi ollakse valmis saama selle inimesega lapsi (ja olla nende läbi nagunii terve elu seotud), aga ei olda valmis end püsivalt elukaaslasega siduma, sest oioi, ei tea, mis tulevik toob.

    Loomulikult, keegi ei tea, mis tulevik toob. Ma ei mõtle ainult lahkuminekuid, vaid ka õnnetusi (ptuiptuiptui). Aga nii hirmus ei saa ka elada, et äkki tulevikus me pole koos. Nagu.. minu mõte oligi selles, et kui ollakse piisavalt kindel oma partneris, et koos laps saada, siis võiks olla sama kindel oma tulevikus elukaaslase suhtes 🙂

  7. Kindlasti ei võtnud ma sinu kommentaari rünnakuna ja kindlasti on sinu kommentaarides ka killuke tõtt, aga ma endiselt jään arvamusele, et elan oma põhimõtete järgi. Mina ei ela hirmus. Mina otsin kindlust, et ma elan koos inimesega igavesti ja abielu on minu jaoks otsustav samm, mis kestab igavesti. 🙂

  8. Ma nüüd ei saa Siku kommentaarist hästi aru.. et kahe aasta jooksul abiellumine on fuhh, aga laste saamine okei? Natuke naljakas mõtteviis 😀

    Ma kordan ka üle, et mu point pole kindlasti see, et peaks abielluma või veel vähem, et peaks mingi ajanormi jooksul abielluma, vaid see, et laste saamine on sama liitev ja “kohustav” kui abielu. Ehk siis mulle jääb mõistmatuks kuidas ollakse valmis ühe inimesega lapsi tegema, aga samas mitte abielluma? Mis ei tähenda, et abielluma PEAKS. Lihtsalt see mõtteline valmisolek võiks ju olla..

  9. Aga kes ütles, et ma ei taha kunagi oma laste isaga abielluda? Mina vajan lihtsalt aega, et saada endale kindel tugi ja oma vaim selleks valmis panna. Tundub, et ma ei mõista teid ja teie ei mõista mind 🙂

  10. Ma nõustun siinkohal Liisi kommentaariga, lapse saamine on väga suur otsus, hulka suurem ikka kui abielu.

    Mina isiklikult olen seda meelt, et abielu võib igal ajal lõhki minna, ükskõik kui kindel selles oldakse. Kas keegi meist läheb siis abielluma üldse mõttega, et tahaks kunagi lahutada või pole kindel oma kaaslases? Ikka lubatakse üksteisele igavest armastust ja truudust, paraku me ei tea, mis keerdkäigud ees on, seega ma leian, et mina võiks isiklikult kohe ka abielluda (olles koos vaevu aasta oma elukaaslasega), sest ma tunnen, et minu kõrval on õige inimene ja kui me ka kunagi lahku lähme, siis on vähemalt meenutada üks tore pidu. 🙂
    Lisaks on juba suvel oodata meie esimest last, seda enam leian enda elus, et abielu selle kõrval on ikka kökimöki, 😀

    *Mu suguvõsas on olemas ehenäide, kus peagi abiellutakse kolmandat korda, mul täiesti savi, mu pärast abiellugu või 6 korda, pulmapeod on alati toredad ja kui inimene ise õnnelik, siis ju hea. Muidugi ikka loodame, et see jääb viimaseks ja püsivaks abieluks.

  11. Mhm, mulle tundub ka, et meil on siin natukene selline situatsioon kus üks räägib aiast ja teine isegi mitte aiapostist, vaid maja küljes olevast korstnast juba 😀

    Minu (ja ma arvan, et ka Liisi, aga ma suuvoodriks siiski ei hakka) point ei olegi see kas sa/te tahate kunagi abielluda ja millal, vaid see miks sinu meelest on abiellumiseks vaja kindlustunnet ja “vaimu valmis panekut”, aga laste saamiseks mitte?

    Ma usun, et me kumbki pole oma kommentaare halvaga kirja pannud ja lihtsalt üritame sinu vaatenurgast aru saada 🙂

  12. Aga inimestel ongi ju erinev nägemus abielust. Või ma eksin? Tundub, et on tekkimas selline olukord, et kui ühe inimese nägemus abielust ei ühti teiste omaga, siis ta justkui… erineb sellest normaalsest ühiskonnast.

  13. Saan väga hästi aru siin eelpool kõnelejate mõtetest, olen täpselt sama meelt. Kui ollakse valmis last saama koos elukaaslasega, siis peab selleski otsuses kindel olema, et tahad sama inimesega elu lõpuni koos olla ning see laps üles kasvatada, talle õnnelik lapsepõlv võimaldada ning temalegi kindlustunne anda. Tõepoolest – last ei hakata ju planeerima, kui on mingisugusedki kahtlused tuleviku osas oma kaaslase suhtes või oht, et äkki ikkagi ei jääda kokku.
    Samas kõik lapsed pole ka planeeritud ja inimesed jäävad ikkagi kokku ja armastavad üksteist (ei tea loo autori olukorda). Sellisel juhul mõistan küll, miks julgeti laps saada, aga abielluda mitte. Võetakse küll vastu otsus koos last kasvatada ja edasi minna, kuid samas võib-olla polda teineteises nii kindel, et võtta vastu otsus abielluda.
    Lisaks ei tea me ka(vähemalt mina, kes ma pole plogi pidevalt jälginud). Mis seisus on plogipidaja suhe hetkel. Võib-olla last planeerides oli suhe kindel, kuid nüüd on hakanud tekkima kahtlused partneri suhtes või probleemid suhtes, mis vajavad aega, et kindlustunne tagasi saada?
    Ja loomulikult on igaühel omad arusaamad, põhimõtted abielu osas.
    Mina abiellusin oma mehega, kui olime 9 aastat koos olnud(8 aastat koos elanud) ja laps oli 3-aastane. Meie jaoks oli samuti laps tähtsam kui abielu. Olime koos olnud 5 aastat, kui otsustasime, et tahame last saada (piisavalt olime saanud kahekesi olla, ringi käia ja pidutseda) ning tundsime, et tahame last saada ja olla perekond. Me mõlemad muidugi teadsime, et tahame ka millalgi abielluda, kuid lihtsalt registreerida me ei tahtnud ja pulmapeo korraldamiseks polnud piisavalt rahalisi võimalusi. 3 kuud enne lapse sündi palus mees mu kätt, kuid abieluni jõudsime 3 aastat hiljem 🙂
    Ka mina olen mõelnud, et paber ei hoia inimesi koos, kuid see on lihtsalt nii hea tunne teada, et olen ametlikult abielus, mul on mehe ja lapsega sama perekonnanimi ja see omakorda annab tugevama tunde, et oleme tõeline perekond 🙂

  14. Siin ei ole enam küsimus niivõrd selles, milline on su nägemus abielust, vaid milline on nägemus laste saamisest. Minule (ja mulle tundub ka, et osadele teistele) jääb arusaamatuks, kuidas on laste saamine vähem siduvam kui abielu. Või kui abielu hetkel teemast välja jätta, siis kuidas sinu jaoks ei ole laste saamine kahte inimest elu lõpuni kokkusiduv samm?

  15. Mina ei saa aru, miks abielutakse kohe pärast esimest last näiteks? Tuttavatel on just nii läinud. Kas siis abuelu kindlustab,’et on kuni surmani koos?

  16. 5 aastat olete koos olnud ja abielu tundub nii hirmutav, aga kui esimest last üritasite paaniliselt saada olite koos olnud maksimum 1 aasta kui sedagi. Veider. Sünnitamine tundus siis nii tore, et lapsena vaja see ära proovida?

  17. Abielu ei tundu minu jaoks hirmutav. Meie pole üritanud “paaniliselt” last saada. Oled kindel, et oled õiges kohas kommenteerimas? Ma justkui ei tunne sinu poolest kommentaarist ennast ära, seega ei oska ma sulle ka vastata 🙂

  18. Ei ole näinud, veel, kuid juba arvan, mida ta kirjutas seal. Ta pole minusse kunagi hästi suhtunud, ju siis talle ei istu see, millest ma kirjutan, mis tegelikult ei omagi erilist tähtsust, sest kõigile ei saagi meeldida.

    Tundub olevat mingi uus trend teiste põhimõtteid oma blogis maha teha, kui inimene ei oma sama maailmavaadet, kui kirjutaja ise. Sad, aga nii on. Aga kui silma ette jääb, kindlasti loen läbi.. Kuigi ega miskit uut või üllatavat seal olla ei saa peale nende kommentaaride siin 🙂

  19. Siku sinusugusega ilmselgelt keegi ei abiellukski, seepärast oledki nii kibestunud ja pead vajalikuks teisi solvata.

  20. Ma isegi ei tea enam, mida kosta 😀 Sa ütled, et kõigile ei saagi meeldida, et igaühel oma arvamus- loomulikult on, ei vaidle vastu. Minu arust ongi kommentaarium üliheakoht arutlemiseks, sest siis saavadki inimesed avaldada ERI vaatenurki. Sina aga võtad pmst kõike, mis ei ühti sinu arvamusega, rünnakuna enda vastu. See, kui ma avaldan mingi asja kohta arvamust, mis on kardinaalselt erinev sinu omast, ei tähenda, et ma sinu põhimõtteid maha teeks.

    Minul on alati hea meel, kui tulevad teisitimõtlejad oma arvamust avaldama, sest siis ehk näen mina nende vaatepunktis midagi, mida varem ise pole tähele pannud. Ma tõesti ei tea, miks sa arvad, et ma sinusse pole kunagi hästi suhtunud? Ainult selle põhjal, et ma olen jätnud kommentaare, mis ei ühti sinu arvamusega ja ehk tahangi omapoolset vaadet anda?

    Lisaks.. kes on su põhimõtteid maha teinud? Kui sa nii arvad, siis ilmselgelt ei ole sa mu kommentaaridest aru saanud. Või noh, arvestades seda postitust, pole sa kindlasti vähemalt minu kommentaarist eelmise postituse all aru saanud.

    Ma saan väga hästi aru su arvamusest abielu kohta. Ma olen korduvalt öelnud, et selles polegi küsimus. Igaühe enda valik ja otsustus, kuna ta abiellub, kellega, mitme aasta möödudes või kas üldse peetakse abielu vajalikuks. Selle koha pealt pole keegi sulle midagi öelnud.

    Aga hoooooopis teine teema on minu tõstatatud küsimus (millega ma tahtsingi lihtsalt sinu nägemust asjast saada), et mismoodi saab olla nii, et ollakse valmis pühendumuseks saada lapsi, aga samas arvatakse teisalt, et eluaegseks pühendumuseks on liiga vara (olgu see siis abielu või mingil muul moel). Nagu eelnevalt mainiti, siis küsimus pole abielu nägemusest, vaid laste saamise nägemusest, et mismoodi on abielu osade jaoks kuidagi siduvam ja püham, kui nt laste saamine (sama inimesega).

  21. Mina sinu blogipostitusest kahjuks ei lugenud välja, nagu sa avaldaksid oma arvamust selle kohta, mida tähendab abielu sinu jaoks. Lugesin välja seda, et kuidas saan mina nii mõelda abielust ja laste saamisest. Ehk siis sa arutlesid minu põhimõtete üle. Muidugi, lase käia, kui sul enda ajaga muud teha ei ole, mul pole sooja ega külma sellest, kuigi natuke teeb kurvaks, et just mina olen see, kelles sa näed nii mitmel moel negatiivsust, et sellest isegi oma blogis teha sellise negatiivse alatooniga postitus. Ilmselt ma kujutan kogu oma kirja pandud kommentaari endale ette, nagu ikka. Kuigi ma ei võta sinu postitust ega kommentaare rünnakuna, sest seda see ei ole kindlasti.

    Lisaks, tolereerin ma inimesi, kelle arvamus ei pruugi minu omaga ühtida. Ma tunnistan, et on olnud aegu, kus ma ei mõistnud, miks kõik teised ei võiks minu arvamusega samastuda. Oleks elu palju lillelisem. Selline aeg oli umbes 3 aastat tagasi minu elus, kui blogimisega alustasin ja maailm oli nõnda roosiline.

    Võibolla on mul sinuga seoses mingi blokk ees, sest ma olen su blogisse sattunud ainult negatiivsetel teemadel.. ja sina minu vastu sõna oled võtnud ka.. ainult negatiivsetel teemadel. 😀 Kes teab. Eks ma üritan siis tulevikus rohkem.. ükskõikne olla 🙂

  22. Sest mu blogipostituse möte polnudki arutleda selle üle, mis on abielu möte, vaid arutleda mötteviisi üle, kuidas on inimene valmis saama lapsi, aga abieluks pole valmis, need ikka kaks väga erinevat asja.

    Nig jah, sa nats kujutad ette, sest kuigi sinu postitus töesti ajendas kirjutama, ei pidanud ma kindlasti silmas ainult sind isiklikult, et issan mis inimene, vaid üldiselt inimeste kohta. Arendasin lingitud etheli teemat edasi ühesönaga. Ja ma ei tea, kuidas sa vötad seda oma pöhimötete üle naermisena vms, su pöhimöte on abielluda, (kui üldse) siis kui end suhted kindlalt tunned- see polnud absoluutselt teemaks ju, ma mitu korda öelnud, et see igaühe asi, mis ta abielust arvab ja kuna seda teha tahab.

    Ja noh, ilmselt satud sa töesti siis mu blogisse korra aastas, sest ma kirjutan üliharva negatiivseid postitusi, ka seda ei pea ma kuskilt otsast negatiivseks, vaid arutlevaks. Sedt ma tahtsingi teada, mida erinevad inimesed sellest seisukohast ja mötteviisist arvavad, puhtalt uudishimist, mitte et saaks ära panna, et isssssand vorbib lapsi ja ei abiellu vms kuidas sina seda vötsid.

  23. Ma vist saan su mõttest aru. Tunned, et abielu on sinu jaoks teadlik kindel otsus. Seda tehes lubad endale ja oma kaasale igavest pühendumust suhtesse. Laste saamine ei nõua sinu jaoks igavest vanemate koos olemist vaid lihtsalt kahte hoolivat vanemat. Kas olen õigesti aru saanud või panen mööda?

  24. Elu näitab, et lapsi saadakse ka suvakatega, abiellutakse aga armastusega, suvalistega seda ju ei tehta. Et siis kumb on olulisem samm!?

  25. Minu elu pole veel näidanud, et lapsi saadakse suvakatega. Filmidest olen jah näinud, et ka üheöösuhtest võib sündida laps ja see on juba suvakaga lapse saamine. Kahjuks või õnneks sellele ma kaasa ei oska rääkida. Minu jaoks on lapsed olulisemad, kui abielu.

  26. Kummaline, kuidas Sulle öeldakse pidevalt, et Sa võtad kõike rünnakuna ja Sulle üldse teistpidi arvamus ei sobi jne. Ehk, et Jane ei või enda seisukohti kaitsta aga teistel on õigus talle enda arvamust peale suruda? Kõige toredam on muidugi see, et tehakse eraldi blogi postitus teisest inimesest. Juurde kirjutatakse muidugi, et see pole üldse halvaga mõeldud. Sry aga arvasin paarist inimesest paremini.

  27. Minu meelest pole mitte keegi Jane seisukohti maha teinud (mida siin JÄTKUVALT selgeks teha üritatakse). On hoopis esitatud lihtsalt teoreetiline küsimus seda seisukohta mõistmaks. Ainuüksi siin on ju selgelt must-valgel kirjas, et keegi pole maha teinud seda, et nad abielus pole või sellele ei mõtle või üritanud mingit enda arvamust peale suruda. Mulle jääb küll tunne, et nii Jane kui ka ehk mõni kommenteerija, on jätnud nii-öelda “vastasleeri” kommentaaridesse süvenemata ja vastab lihtsalt pinnapealselt ilma esitatud küsimusse süvenemata.

    See kui inimene natukene pikemalt kellegi sõnavõttu analüüsib ja oma vaatenurga lisab, ei tähenda, et temasse suhtutaks halvasti, või teda maha tehtaks. Kübeke dramaatiline on see asi siin …

    P.S. Liisi postituse all on üks väga asjalik kommentaar inimeselt, kes samuti Janega sama mõtteviisi jagab. Just taolist kommentaari ootasin ma salamisi ka Janelt. Lihtsalt pisikest analüüsi ja lahtiseletust oma vaadete kohta. Selle asemel tuli hoopis mingi jant, mis üldse teemasse ei puutu 😛

    Ja, et asi veel dramaatilisemaks ei muutuks, siis ma igaksjuhuks mainin ka ära, et nt. see kommentaar ei tähenda, et mulle Jane ei meeldiks või ma temasse halvasti suhtuks. Absoluutselt mitte. Lihtsalt ootasin arutelu 🙂

  28. Ilmselt reit.ee saidilt välja arenenud suhe ja suhe kus esimese aasta jooksul kogemata alaealisena laps saadi, ei saagi 100% kindel olla koguaeg 😉 lihtsalt nõustun nendega, kes ühtlesid, et kui ollakse valmis laps saama, siis ei tohiks abielu küll mingi küsimus olla, kuigi lõppudelõpuks on inimese enda asi mis ta oma elus teeb või ei tee 😉

  29. Ja siis imestatakse, et nii palju on vallaslapsi. Massides. Mul on 3 last ja näen neid lõhkiseid perekondi enamikel lasteaias ja koolis. Kogu aeg imestan, et miks kuramus neid ometi nii palju on. Ja näed, nüüd üks tibi tegi asja selgeks. “Lapsi võid trukkida igaühega, see ei nõua valmisolekut, see ei nõua pühendumust, abielu on aga liiga siduv samm”. Kuupeale see laste vaimne tervis ja õnn!
    Tublid noored naised, Eesti võib teie üle “uhke” olla :S

  30. Ükski paber ei pane suhet helgemalt pöörlema. Nautige elu, üksteist, elage nii et igapäev oleks kui imeline kingitus. Kui inimene avaldab arvamust ärge suruge seda maha enda omaga. Me oleme inimesed, arvamused on erinevad, need omakorda sõltuvad eluvaadetest ja emotsioonidest-harjumustest. Mitte kellegil ei ole õigust teisele peale suruda enda vaateid elust, sest me oleme kõik samas üks kuid samas täiesti erinevad! Olge pigem leplikumad ja leppige teiste arvamustega, ükskõik milline see ka ei oleks. Pärige tagamaad mitte ärge nõudke selgitust!
    Igaüks teist on siin eriline omat moodi 🙂
    Päikest teile tänasesse päeva 🙂

  31. Mina ei saa jällegi aru, kuidas nii tigedatel naistel üldse mehed on? Keegi tahab ka sellist naist, kes kasutab sõna trukkima? Oma lastele õpetad ka selliseid sõnu? Tõesti, lapsed tunnevad kindlasti uhkust:)

  32. Naljakas kuidas sulle üritatakse teha selgeks, aga sa lihtsalt ei saa aru. Mitte keegi pole ju öelnud et sa oleksid pidanud abieluma või et peaksid olema abielus. Keegi ei kritiseeri su otsust, et sa pole abielus enne lapsi vms. Hambusse on jäänud sinu arvamus justkui lapsi võib teha ebakindlas suhtes aga abiellumiseks on vaja 100% kindel olla. Ma saan aru, et selle aja jooksul olete te juurelnud korduvalt, kas minna kahekesi edasi või mitte. Samas pole sa mõelnud, et äkki ikka ei peaks tegema last, kui ma pole kindel kas ma olen tulevikus selle mehega koos.

    Kummaline kuidas sa keerad iga lause teisipidi. Näiteks selle, kui keegi sulle ülal ütles “abielu saab ju lahutada” ja siis uhkeldasid justkui, et sina kavatsed abielluda ühe korra ja olla igavesti koos blabla. Siin peeti ju ilmselgelt silmas, et kui abielu lähebki lörri siis saab ju lahutada ja kannatada saab kaks inimest (sina ja su mees). Laste puhul aga ei saa nii, et lähme lahku ja kõik. Sa pead nüüd arvestama kahe tegelasega veel, kelle psüühika saab kannatada, kui te lahku lähete. Kui te nüüd lahku lähete vahet pole kas abielus või vabaabielus -kannatajaid on neli (sina, su mees ja su kaks last). Sellepärast panebki inimesi imesta, kuidas lapse saamine ei pannud sind mõtisklema enne sügavalt, aga abiellumiseks pole valmis. Mitte see fakt miks sa juba abielus ei ole.

    Ma muidugi ootan, millise lause sa nüüd mu tekstist välja võtad ja x pidi keerad.

  33. Minule jääb siit hoopis mulje, et lapsed juba on (ja väga tore), aga kas suhe ka vastu peab, seda ei tea. Loodan, et peab, ja hoian teile pöialt. Eks väikeste laste kõrvalt ongi kõigi paaride elu pingeline. Minu meelest väga õige on mitte abielluda seisus, kus puudub piisav kindlustunne. Laste tegemise ajal see ilmselt oli ikkagi olemas.

  34. Õudne inimene olen ikka. Ütlen kõike valesti, saan kõigest valesti aru ja minu üllatuseks oskad sa isegi mu mõtteid lugeda, mis tänapäeval on ilmselt üks suur anne. Ma reaalselt ei viitsi süvenedagi su kommentaari, sest noh.. blablabla, nagu sa ise kirjutasid. 🙂

  35. Ma olen nüüd suutnud rohkem sellele mõelda ja ütlen, et kui me lapsed saime, oli meie suhe kindel, kui kalju. Isegi kindlam. Aga aastatega juhtub suhtes erinevaid asju, mis tõttu ei ole täna meie suhe nii kindel, et ma võiksin mõelda kuupäevale, millal ma abielluda soovin. Või on mingi kindel punkt kuskil kirjas, et kui kaks inimest saavad lapsed, siis on nende suhe elu lõpuni täpselt sama tugev, kui sel hetkel, mil nad lapsed said? Ma loodan, et asi on nüüd piisavalt selge 😀

  36. Arusaadav, et elus juhtub nii mõndagi. Loodan et teie suhe saab uuesti tugevaks kui kalju ja et olete õnnelikult koos. Minu jaoks on pere nii püha, et selle nimel tasub pingutada. Blogipostitus oli veidi eksitav, tekitas tunde et lapsi võib saada ja neid eraldi kasvatada aga kui ikka pole õige inimene siis temaga abielluma ei hakka. Saan nüüd aru, et sellel hetkel oli ta väga õige inimene ja kahtlused on hiljem tulnud. Loodan et need siiski kaovad ja ka teie ilus pulmapäev saabub!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga