***

Aga kui ma ei tahagi olla kõrgelt haritud karjäärimutt?

Ma ei tea, miks, aga viimasel ajal on hästi mitmed esitanud küsimusi või vihjanud sellele, et a) ma olen nii noor, aga juba nii palju lapsi, b) haridust mul ei ole, c) karjäär on puha tegemata, d) saavutusi elus ei ole.

Jep, see kõik läheb mulle miskil määral hinge ja kui tulihingeliselt blogijad ka ei kirjutaks, et neil on kõigest jumala ükskõik, siis sellistel teemadel sõnavõtt näitab hoopis vastupidist.

Teile võib tunduda see üllatusena, aga ma pole kunagi unistanud või mõelnud, et minust saab tulevikus karjäärimutt, kes tuhandeid kokku kraabib ja kuskilt redelist üles ronib. Ausalt ka.

Minu tulevikuplaanid on piirdunud keskkooli lõpetamisega, ehk õpiks mingit eriala ja asuks sellel alal ka tööle. Muud midagi. Nii ambitsioonitu ma olengi. Ja muide, need plaanid ei teinud ma ajal, mil lapsevanem olnud olen vaid peale põhikooli lõppu.

Tõsi, keskkooli lõpetamine on veninud, aga mitte laste pärast vaid minu enda. Kui ma oleks ammu suutnud ennast kokku võtta, oleks keskkool tänaseks läbi ja mine sa tea, võib-olla töötaks ma oma valitud eriala peal juba. Oleks… poleks.

Eks sellised kommentaarid panevad mind ikka natuke kasutuna tundma ja mõtlema, et eee olengi ju juba 24-aastane, aga mitte midagi teinud pole, midagi saavutanud ei ole, haridus on nagu ta on ehk teisisõnu üks loll elukutseline titevabrik. Ja siis ma mõtlen, et ehk see ma olla tahangi? Ema? Lõpetada küll keskkooli ja õppida eriala, aga selle kõige kõrvalt suuremas osas olla ikkagi kodune ema, kasvatada lapsi ja lihtsalt olla?

Kas kuskilt karjääriredelist üles ronimine, kõrge palga teenimine, erinevate haridusastmete tunnistuste rippumine elutoa seinal teeb minust kuidagi parema või ideaalsema inimese? Kui ma seda kõike ei taha, kas olen loll ja mõttetu? Kui ma seda kõike ei taha, kas see tähendab, et ma ei ole selleks lihtsalt suuteline? Ma ei saaks niikuinii hakkama? Asi ei ole isegi mitte viitsimises vaid tõesti, ma tunnen, et ei taha seda. Võib-olla mõtleks ma teisiti, kui ma ema ei oleks, aga mis mõtet on mõelda, mis oleks või poleks? Mida see annab?

Ma imetlen alati inimesi, kes on kuhugi kõrgele jõudnud, kellele on karjäär tähtis, kes on elus palju saavutanud ent nende kõigi kõrvalt pole ma kunagi mõelnud, et need inimesed oleksid minust kuidagi paremad. Ei ole ju? Me kõik oleme parimad, kes põhiharidusega, kes ülikooli lõpetanud, kes on kodune ema, kes kasvatab laste asemel karjääri.

55 thoughts on “Aga kui ma ei tahagi olla kõrgelt haritud karjäärimutt?”

  1. Väga mõtlemapanev postitus. Ise olen 22-aastane ning äsja omandatud kõrgharidusega, töötan kontoris, erialal, mis seostub mu ülikooli erialaga, kuid mitte otseselt. Saan keskmisest väiksemat palka, kuid olen väga õnnelik ja hetkel ei läinud isegi magistrisse edasi, kuigi teised kursakad ikka survestasid, et mis mõttes, baka on ju ainult poolik kõrgharidus jne. 😀 See ongi nii, et ükskõik kui “kõrgele” sa oled suutnud ronida, ALATI on neid, kes on sinust veel kõrgemal ja heidavad seda sulle ette.
    Mul on väga paljud sõbrad keskharidusega ja nad on suurepärased inimesed, mul ei tuleks mõttesegi pidada kedagi halvemaks tema haridustaseme pärast. Kui inimesel on hobid, tegevused, mis teda inspireerivad ja vaimu värske hoiavad ja ta ei passi lihtsalt kodus, siis on kõik hästi.

  2. Ma arvan, et oled tubli. Ma lõpetasin kõrgkooli ja sain ameti selgeks ja asusingi sel alal tööle. Kuhugi juhiks ma pole kunagi tahtnud. Mulle sobib olla nö. tavaline mutter.
    Aga iial ära ütle iial. Ma mõtlesin ka pärast kooli, et nüüd ongi töö ja pere loomine. Lõpuks läks veel nii, et varsti alustasin uuesti õpinguid enese täiendamiseks. Ja sel ajal tuli perre lisa ka. Kõigega saab hakkama kui tahta.
    Sa jätka oma rada ja kellegi tahtmise pärast pole mõtet midagi õppida või karjääri teha. Peaasi enda eluga rahul oleksid.
    Ning muide, mina pean elus üheks suurimaks saavutuseks laste saamist ja kasvatamist.

  3. Ma saan aru, et sa tunned, et pead enda praegust motivatsioonivaest eluviisi kuidagi enesele südame rahuks põhjendama, aga su jutus on liiga palju erroreid. Esiteks tahaksid ideaalis kõik inimesed “lihtsalt olla” nagu sinagi, aga elu ei lase – raha tuleb teenida. Need inimesed, kes “raha kokku kraabivad” ei ole elus suunitletud sellest, et lihtsalt oleks palju raha, vaid on suunitletud pigem ikkagi sellest, et elu saaks ilma annetusteta ja kellegi teise rahakoti peal elamiseta läbi teha. Sinu vanuses peakski “raha kokku kraapima”, sest sul on kolm (3!!!) last. Nad kõik vajavad varem voi hiljem rohkem raha, kui seda on sinu mehe palk. Elus on nii palju avastada ja kogeda, aga kahjuks see kõik võtab palju raha. Näiteks reisimine on väga kulukas, aga enamus inimestele täiesti asendamatu vajadus (see et sulle ei meeldi reisida, ei tähenda et sinu pojad seda ka ei taha teha). Ja kas sa ei arva, et sinu mees ka tahaks “lihtsalt olla”? Võib-olla ta seda sulle ei ütle, aga tõesõna, iga inimene tahab aeg ajalt “lihtsalt olla”.
    Ma kujutan ette, et see tekst kõlab hästi ründavana, kuid see pole minu eesmärk, tahaks sind lihtsalt natuke raputada, et sa näeks asju teisest küljest ka. Praegu on sul loomulikult olukord töötamist välistav, sest sul on väike beebi kodus ja see on suurepärane, et keskat üritad lõpetada. Kiitus selle eest! Aga palun ära kunagi lepi “lihtsalt olemisega”, sest lapsevanemana on sul siiski kohustus anda oma poegadele kõik endast olenev, et nad saaksid täisväärtuslikku lapse-, noorus- ja ülikooli-/kutsekooliaega elada. Ja sellist kohstust ainult oma mehele jätta.. no see on liiga koormav igale inimesele.
    Lisaks tunneksid sa end nii palju paremini, kui saaksid ka veidi pere rahakotti panustada, sinu süümepiinad kaoksid koheselt. Ma saan aru, et sa pole saanud oma elus väga palju tööd teha ja nüüd natuke pelgad tööle minekut, aga sinu vaimse rahulolu ja oma pere nimel suudab sinu siiras ja hoolitsev hing sind selle vähe hirmutava asjaga hakkama saada.

    1. Su jutus on muidugi iva sees, aga kohustus anda lastele kõik neile vajaminev, et nad saaks elada täisväärtusliku elu on hoopis teine teema ja muidugi käib see minu eesmärkide alla. Mul ei ole hirmu töölemineku ees, oh ei. Ma muide kirjutasin, et mu plaanide alla kuulub idee poolest keskhariduse omandamine, eriala õppimine ja sellel alal ka töötamine. Vahemõttena panin kirja, et võib-olla ma tahangi selle kõige kõrvalt lihtsalt ema olla. See mõte muidugi ei tähenda seda, et ma kavatsen rest of my life kodus diivanil persetada ning lapsed kasvavad õhust ja armastusest üles. 😀 Minu postituse põhipoint keskendub ikkagi sellele, et see, et ma ei taha ühest koolist teise hüpata ja mööda karjääriredelit üles ronida, ei tee minust halvemat inimest nendest, kes seda tahavad. Minu meelest oma lastele kõige tagamine, et nad saaksid elada täisväärtusliku elu on nii loogiline, et ma ei pea sellest eraldi kirjutamagi. 🙂 Oled sa kindel, et see kohustus on üldse minu mehe õlgadel? Või millest sa järeldad, et ta üldse tööl käib? Ja miks sa arvad, et ainult palgast pakume oma lastele täisväärtusliku elu? Kas sa oled oma “faktides” nii kindel?

      Ning kui rääkida pere rahakotti panustamisest, siis see võib kõlada uskumatuna, aga tänu sellele kohale siin panustan ma ühisesse rahakotti üsna palju. Seega ma ei tunne selle koha pealt mingeid süümekaid, sest kodus oleva ema kohta blogimise eest on see üsna märkimisväärne panus. 🙂

  4. Ma just täna mõtlesin, et juba 28. Aega olnud keskkooli 10a lõpetada olnud. Tahtsin ju 30ndaks eluaastaks kellegiks saada. Aga…aeg on armutu ja nii ta läinud on. Õigel ajal ei tee oma asju, läheb enda elu keerulisemaks. Vahel on väga kahju tagantjärgi mõelda. Vähemalt on lapsed olemas. (Kuigi kes neid teha ei oskaks :D) Aga ju elul on teised plaanid minu jaoks. Ma tean, et jõuan veel kuskile. 🙂

  5. Kui võrrelda “kõrgelt haritud karjäärimuttide” lapsi ja põhiharidusega täiskohaga emmede lapsi, siis paratamatult on haritud vanemate lapsed avarama silmaringiga, nutikamad ja kõrgemate ambitsioonidega.
    Vahe on tajutav juba lasteaiaealiste laste hulgas (kognitiivne võimekus, kõneareng – eriti sõnavara, sotsiaalsed oskused) ja koolieas see vahe aina suureneb.

    Haritud vanemad võivad töö tõttu lastega vähem aega koos olla, aga koostegevused on arendavamad ja eesmärgistatumad (vanem kasutab keerulisemat sõnavara, oskab anda taustteadmisi, laps kuuleb vanemate omavahelisi vestlusi keerulistel teemadel). Tibuemmed kasutavad situativset hoidekeelt (baaslaused, kerge sõnavara), vanemate omavaheline vestlus pole laste jaoks arendav, pigem jõukohane.

    Kui sul pole plaanis karjäärimutiks hakata, siis kasvõi laste nimel võiksid kooliteed jätkata ja vähemalt keskhariduse kätte saada. Sa ise kogud uusi teadmisi ja märkamatult oskad lastega tegeledes intellektuaalsemat vestlust arendada, planeerida arendavamaid tegevusi.

    Ühel hetkel on su lapsed II-III kooliastmes ja õppekava on sedavõrd muutunud, et sa lihtsalt ei oskagi neid kodutöödes aidata. Lihtlabane näide: sa ei saa aru, miks kirjanduse õpetaja on kirjandi eest 3 pannud, sest sa ise kirjutaksid samamoodi. 12 kl lõpetanuna oskaksid sa analüüsida, mis on puudu.

    1. Keskkooli lõpetamine kuulubki minu plaanide hulka, nagu sa postitusest lugeda võisid 😊

      1. Ma ei taha tunduda õela või ründavana, aga keskkooli lõpetamine ei ole just ju mingi eriline saavutus. See peaks olema suhteliselt elementaarne ja pigem lihtne. Sihi ikka kõrgemale!

        1. Minu jaoks oli keskkooli lõpetamine VÄGA suur saavutus, sest koolikiusamise tõttu sai tervis kannatada ja hea, et üldse suutsin kooliuksest sisse astuda. Nii, et asjad pole nii must-valged 😉

          1. Minu jaoks samuti – tänu ärevushäiretele olen elus paljust loobunud või edasi lükanud. Seega üldse sotsiaalse elu elamine, koolis käimine, inimestega suhtlemine väljaspool internetti on minu jaoks saavutus. 😊

  6. Inimesed on erinevad. Mina pole kunagi kedagi sellepärast halvemaks pidanud, et väiksem haridus on. Haritus on olulisem. Samas olen ma hetkel ise olukorras, kus viimasest kõrgkooli lõpetamisest on 6 aastat ja ma tunnen, et ma närbun. Tahaks uusi teadmisi, ennast proovile panna jne. See ei ole kellelegi eputamiseks ega elutoas seinale panemiseks (pole mina oma tutvusringkonnas veel näinud kedagi, kellel oleks diplom seinal). Mul on sõpru, kellel on doktorikraad ning ka sõpru, kellel on keskharidus, kuid kes teenivad arvatavasti rohkem kui mu doktorikraadiga sõbrad. Saan aru, et sa ei taha kedagi hetkel rünnata ja pigem tahad ennast kaitsta, aga jahm….
    Sinu seisukohalt – sul on 3 last. Kolm. Sa pead juba sellepärast kooli ära lõpetama ja ameti selgeks õppima, et neid üleval pidada. Kunagi ei tea, mis elu toob. Võib juhtuda, et sa jääd üksi neid kasvatama või vastupidi jääb üksinda kasvatama neid su elukaaslane. Te peaksite endale suutma koguda tagavara, et ükskõik, mis juhtub elus, siis materiaalselt olete te kindlustatud. Ja sa kirjutasid, et see blogi siin toob ka perele sissetulekut. Kindlasti toob – aga nagu erialadega, milles sa pead mõtlema, et kas see ka 15 aasta pärast veel tööturul vajalik on, siis on sama blogidega – kas ka 5 aasta pärast see sisse toob veel midagi. Ja ma ei räägi seda üldse hirmutamiseks. Ma ise elan seda hetkel lihtsalt väga raskelt ja kibedalt üle, kuidas ma jäin põhimõtteliselt üksinda ülepäeva – kuidas üksinda tasuda arved, maksta maksud, toit lauale jne. See on tohutu stressiallikas hetkel mu elus.
    Loodan, et sa ei pea kunagi muidugi selliste halbade asjadega kokku puutuma ning tead – ei tasu neid ärapanevaid kommentaare südamesse võtta. Kui inimesele jääb kellegi teise elu ikka väga hambusse, siis järelikult enda elus midagi valesti (eitagu nad seda kui palju tahes).

  7. Mulle tundub see post veidi kummaline sest sa pole elus töölgi eriti käinud ju. Sa ei teagi ju tegelikult mis tunne on, kui saavutad tööalaselt midagi või oled hinnatud ja väärtustatud töötaja. Loogiline et sa ei taha karjääri teha, kui sa isegi ei oska seda tahta sest sul puuduvad igasugused karjäärikogemused. Oleks sa oma elus teinud kunagi teised valikud, räägiksid ilmselt midagi muud. Ja.. Jah, sa oled rahul oma valikutega aga seda ilmselt siiski seetõttu et sa pole muud kogenud ja ei oskagi enamat tahta. Naisena on ju kerge lapsi teha ja väita et just see oligi lapsest peale su unistus. Keegi ei saa sellele iial vastu vaielda ju.. Sa oled naine ja lapsed on justkui loogiline valik. Ainult et vahel on see luhtslt kergemat teed minek..

    1. Postituses on ju umbes sama mõte – poleks mul lapsi, mõtleks ma ehk teisiti. Mulle tundub, et mitmed siib kommenteerijad ei loegi postitust korralikult läbi, enne kui kommenteerima kukuvad. 😁 Ei tea, kui kerge valik on pigem lapsed saada või koolis käia.. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis koolis käimine on tunduvalt lihtsam, kui laste kasvatamine. 😊 Ja kus ma olen väitnud, et laste saamine ja kasvatamine on minu unistus olnud lapsest saadik? Ma enda mäletamist mööda olen pigem vastupidist kirjutanud ning ka antud postituses kirjutan ju, et peale põhikooli ning enne lapsi teadsin, et ei taha ühest koolist teise käia, vaid lihtsalt keska lõpetada, eriala õppida ja ehk sellel alal ka tööle asuda. Lugemisoskus on tänapäeval nii nullilähedane, ma vaatan. 😂

  8. Aga miks sa ei võiks kõike teha? Olla suurepärane ema ja omada head karjääri? Üks ei välista teist 🙂
    Mina tegin teistsugused valikud ja teadlikult. Lõpetasin magistri, sain hea töökoha, abiellusin, ostsime laenuta ridaelamu-auto ja saime lapse.
    Pealegi kauaks sa ikka koduseks emaks saaksid jääda? Kui juba kõik lapsed lasteaias-koolis, siis mis sa ikka üksinda korteris passid.

  9. kui sinu soov on kasvatada lapsi ja hiljem ilma hariduseta kuni pensionini kassiirina (seal pole vist haridust vaja) kuskil läbi ajada, siis keegi ei saa seda pahaks panna
    samamoodi ei ole sul õigust nimetada neid inimesi, kes on otsustanud hea hariduse ja tasuva töökoha kasuks, “muttideks”

    1. Mis kassiiri ametil viga on? Aga muidu, ei, kassiiriks ma ei läheks. Sellepärast tulin ju Selverist ka ära, et taheti kassasse suruda. Mulle ei meeldi ühe koha peal istumine lihtsalt. Aga ära solvu iga sõna peale, ega ma siis “mutt” sõna otseses mõttes ei mõelnud. 😂

      1. kui sa ootad teistelt viisakust enda vastu siis näita eelnevalt oma lugupidamist 🙂 elementaarne Watson

        1. Ma ei tea, et oleks ebaviisakas olnud, aga kui sa nii ütled 🙄 elementaarne Jane

  10. ma ei kirjutanud, et “sa oled ebaviisakas” vaid “kui OOTAD VIISAKUST teistelt siis näita eelnevalt oma lugupidamist, loe ikka enne korralikult läbi, muidu saavad teised pihku itsitada 🙂

    elementaarne, mitte Jane 😀

  11. Oh kui paljud 3 ja enama lapse vanemad praegu ennast kindlalt tunnevad selle suurpere toetusega, suure pere toetus + (reeglina miinimum, tööl pole ju käidud) vanemahüvitis annab kokku ju ilusa summa.

    Kahjuks ei arvestata paari asja. Suure pere toetus kehtib ainult senini, kui vanem laps saab 18. Selleks ajaks on need suurperede emad varastes neljakümnendates ja peretoetuste summa kukub hoobilt 510 pealt 110 euro peale. Töökogemust ja ka haridust pole. Kui nüüd juhtub ka veel, et mees peaks maha jätma, siis on tulemuseks üsna nukker situatsioon – 3 teismelist raha vajavat last ja sissetulekuta ning hariduseta ema.

    Pole mõtet pead liiva alla peita ja väita, et see on kauge tulevik ja põhiharidusega on täiesti ok olla. Samuti pole ilmselt arukas elada illusioonis nagu blogimisega saaks elu lõpuni endale püsiv sissetulek tekitada – kõik blogid on varem või hiljem kaduv ajalugu.

    1. Ei tea, pole väitnud, et kauge tulevik ja põhiharidusega on täiesti ok olla 🤔 eksisid blogiga vist

    2. nänniblogide aeg saab varsti läbi , ei maksa endale illusioone endale luua, et blogi toidab aastaid 🙂 jah, need blogid, mis ei ole suunatud oma materiaalse heaolu suurendamisele, omavad sisu millepärast neid loetakse endiselt edasi

  12. Lõpetasin see aasta magistriõppe ja eales pole mõelnud, et minust saab nüüd tõsine karjäärimutt. Küll aga on ülikooli aastad hindamatu väärtusega, annavad nii palju juurde. Kui ma võrdlen end keskkooli-ealise ja praeguse minaga, siis olen palju mõistlikum, ülikooliga seoses palju reisinud, saanud vahvaid tutvusi, elanud vinget ööelu jne… Elu on elamiseks. Lapsi saab teha hiljem ju ka.

  13. Sellist asja saaks väita ainult inimene, kellel on olnud reaalne valik ees ja kes on oma elu peremees. Näiteks kui oleksid koolist ise välja astunud (mitte olude sunnil aka rasedus) või lahkunud paljulubavast töökohast. Aga sul ei ole sellist valikut olnudki. Seega pole võimalik rääkida tahtest. Loodan siiski sulle parimat. Minu silmis võrdub parim lihtsalt normaalse rahateenimise võimalusena. Selleks ei pea mingit kooli lõpetama. Kui sa suudaksid kasvõi oma blogist välja kasvatada stabiilse ja korraliku sissetulekuallika, siis see ongi ju “karjäärimutt”. Millegipärast arvan, et ettevõtlust sa ei pea negatiivseks karjäärimutilikkuseks, vaid oleksid ise ka õnnelik sellise karjääri üle.

    1. Aga astusingi koolist ise välja, ma olin lapseootel, kui 10. klassi lõpetasin ja oleksin saanud edasi õppida beebi kõrvalt, aga otsustasin ise lahkuda. 😊

  14. Üpris paljud ei loe paraku jah postitust läbi enne kui kommenteerima hakkavad🤔🤔
    Kas neile koolis lugemisoskust ja loetud teksti mõistmist küll ei õpetatud?

    Mina ei näe põhjust miks ma kunagi hiljem oma lõpetamata haridust lõpetada ei saaks siis kui minu jaoks on sobiv aeg ja rahalised võimalused seda lubavad? Sul on ka hetkel ma pakun et ajaliselt raske selle kooliga – pole hoidjat kuskilt saada ja lube sul ka vist pole et alevisse/linna kooli minna?
    Kuhu selle täiskasvanute keskaga nii kiire on, ma aru ei saa. Ma olen ise ka 24 ja ma arvan küll et mul nagu aega on küll ja veel.
    Kui ma täiskasvanute keskat alustasin oli minu klassis üks 34 aastane õppur – ja tema ei pidanud ise ka end vanaks..
    24selt küll mina 3 last poleks saanud, hetkel on vaid 1, ja 1 lapse kõrvalt on tunduvalt lihtsam seda kooli lõpetada. Kuid miski pole võimatu; ning täitsa okei töö võib leida ka keskharidusega(mina leidsin isegi põhiharidusega)

  15. Nii palju häid mõtteid ja nõuandeid, siiraid ja toredaid kommentaare, et tekkis endal ka tunne tagasi kooli minna uut eriala õppima (olen magister). Seevastu blogija lahmib ülbelt vastu. Tundub, et siis ikkagi nii “savi” ei ole ja puudu jääb hoopis seda ajunatukest. Minu sõbranna sai raseduse ja lapse kõrvalt nominaalajal magistri tehtud.

    1. Ei ole ülbe, mulle lihtsalt ei meeldi, kui inimesed kommenteerivad enne, kui pole postitust korralikult läbi lugenud. 😊 Ajunatukesest jääb meil kõigil mingil hetkel natuke puudu. 😁

  16. Postitust lugesin, kommentaare lugesin ja kirjutan täiesti heatahtlikult. Meeleheitlik karjääri tegemine ei sobi kindlasti igaühele, stabiilse ja rahuliku pereelu eelistamine on täiesti normaalne. Sama on õpingutega – igaüks ei peagi kümmet aastat ülikoolis veetma, et eluga rahul oleks. Küll aga ei tasu alahinnata hariduse kui pideva enesetäiendamise tähtsust. Jane, sa oled väga tubli naine, et oled noore ema rolliga väga hästi hakkama saanud, suutnud oma lastele luua turvalise kodu ja tegelenud selle kõrvalt ka jõudumööda keskhariduse omandamisega. Loodan, et avastad hariduses aga enamat kui kõigest diplomi. Koolis käimine ja huvipakkuva eriala õppimine on tõeline eneseteostus, mis paneb õppuri oma piire katsetama, silmaringi avardama ning oskustepagasit suurendama. Pole oluline, kas käid kutsekoolis, ülikoolis, täiendkursustel või lihtsalt koolitusel. Tähtis on, et annad igapäevaelu kõrvalt ka ajule jõukohast tööd ja võtad veidi aega iseendale. Sa oled tubli naine ja leiad kindlasti meelepärase karjääri. Ära lihtsalt pane pahaks neid, kes siin kommentaariumis sõna võtavad – nemadki tahavad sind lihtsalt tagant utsitada.

    1. Kindlasti ei pane pahaks, kuid inimesed võiks võtta vaevaks ja lugeda päriselt läbi, mida nad kommenteerivad. Üsna mitmest kommentaarist kumab läbi ette heitmist ja nina alla hõõrumist. Saan aru – siia on ilmselt kogunenud need “karjäärimutid”, keda oma blogis kirjeldasin, ent enda arust ei teinud seda üldse halvaga vaid mu põhipoint oli see, et üks inimene ei ole teisest halvem, mõttetum, lollim, kui eelistab ennast vähem harida. 😊

  17. “Otseloomulikult meil on vaja ka harimatuid külamutte” Ei see ei olnud solvang kellegi suhtes lihtsalt järgmine pealkiri võiks olla selline. Ennast õigustades kiputakse ikka kuidagi teist halvustama.

  18. Aga kuidas ei ole inimene, kellel on vaid põhiharidus, halvem? Kui vaadata fakte, siis on ju. 1. Tööle saamise võimalused on väiksemad, sest põhiharidus ei anna tegelikult mingit silmaringi (isegi keska haridus mitte). 2. Kui tööle ei saa, peab keegi teid üleval pidama. Olgu see siis elukaaslane v riigi maksumaksjad, selge on see, et elukohta ja süüa vajavad kõik. 3. Silmaring puudub. Ja see on lihtsalt fakt, mille vast vaielda ei saa. Puuduvad taustateadmised, puudub suutlikkus tekste lugeda ja analüüsida ja erinevaid seoseid luua. Siis tekivadki inimesed, kes ei suuda nt näha riigi erinevate poliitikate ja suunitluste tagamaid ning lahmivad netikommentaarides lihtsalt siia-sinna. Puuduvad arusaamad ühiskonna ja majanduse toimimisest. 4. Lapsed kasvavad üles sama mentaliteediga ja surnud ring jätkub.

    Lõppkokkuvõttes on harimata inimesed riigi ja teiste elanike jaoks kallim kulu kui inimese enda harimine.

    Ja noh, kes ei tahaks siis seltskonnas intellektuaalset vestlust arendada, aga mis teha, kui ei oska :).

    Lihtsalt kurb on minul vaadata, et 24 ja keskharidustki pole. Ausalt. Keskharidus pole just eriline saavutus, riigieksamidki ainult ühe punktiga läbitavad. See näitab lihtsalt inimese enda viitsimist, ja kui seda pole, siis pole. Kahju lihtsalt. See, kui sa keskkooli ära lõpetad, ei ole nüüd küll mingi maailmamuutev sündmus. Pigem oleks ju piinlik, kui ei lõpetaks 😀 kahjuks ainult see mingit tööpõldu sul küll ei avarda, sest oskused ja teadmised ju tegelikult puuduvad.

    Aga rühi ikka edasi ja edu oma eesmärkide saavutamisel 🙂 loodan, et saad kenasti lõpetatud.

      1. Ah, ära nüüd solvu. Sul ju 3 vahvat põnni. See suurem saavutus kui mõnel terve elu jooksul.

        Mu jutu mõte oli, et tee kindlasti keska ära ja siis saad minna ja juba midagi edasi õppida, mis sind huvitab. Ära seda kindlasti pooleli jäta! Karta pole midagi, hakkama sa saad kindlasti. Lihtsalt ise ei tohi vabandusi otsida. Fakt on, et paber jne on ikkagi tähtis, ja koolis käimine arendab sind kui inimest ka edasi.

        Keep going!

    1. 😂😂 Ei anna see keskharidus ka mingit silmaringi sulle. Millest see sinuarust tuleb? Tammsaare lugemisest? Lõputunnistuse paberist??
      Ja 24 on ju nii vana et elu on läbi ja kooli minna enam ju ei saa?
      Ja mis netikommentaatoritesse puutub siis ka haritud ülikooliharidusega inimesed kommenteerivad Delfides jms muudes kohtades, ja suisa rohkemgi kui teised (harimatud ülalpeetavad riigikoormad)😂😂

      1. Mulle tundub, et see vist on selline lõputu nõiaring – olen põhiharidusega, anonüümsed heiterid kaagutavad, et näe, hariduseta loll maakas. Tahan keska ära lõpetada – ikka hariduseta loll maakas, ega see keska lõpetamine midagi ei anna. Vean kihla, et kui ma läheksin edasi nt ülikooli, poleks ma ikka heiterite jaoks piisavalt tark. Leitakse uus põhjus, miks ka see haridustase pole piisav. 😁

  19. Karjäärimutt on edukas siis, kui ta loob midagi väärtuslikku ja mitte ainult endale, vaid sellest saab kasu kogu inimkond. Nii väikeste lastega ei olegi hea endale suuri väliseid kohustusi võtta. Aega on, küll need uued verstapostid mingi hetk välja ilmuvad ja Sa nende poole kindlalt sammuma asud 🙂

  20. Olen sinu blogi mõnda aega juba jälginud, aga alles nüüd kommenteerin esimest korda. Tundsin selles postituses ennast nii mitmelgi korral ära. Olen samuti 24-aastane, 10 aastat juba ühe noormehega koos olnud, lapsi veel pole. Pärit olen väikesest kohast, aga vahepeal õppisin Tallinnas, kuna peale huvikooli lõppu sain antud eriala õppida vaid teatud kallakuga koolis, mis asus just Tallinnas. Peale keskkooli lõppu läksid minu klassikaaslased edasi samal erialal kõrgkooli ja osad isegi välismaale. Aga mina…mina tundsin, et hobina on see eriala ju päris tore, aga et elukutseliseks hakata, pidevalt kodust eemal olla ja sellel alal karjääri teha- see pole minu jaoks. Nagu ka sinu mõttest aru sain, tahan samuti tulevikus olla tavaline pereema, kellel on lihtne (selles mõttes, et ei tee hullu karjääri) ja meeldiv töökoht. Kuigi olin Tallinnas oma erialal edukas, siis eelneval põhjusel olingi peale keska lõppu pmst ainuke, kes tuli oma kodukohta tagasi ja asusin hoopis uuele erialale õppima -alushariduse pedagoogika. Klassikaaslaste seas olid üksikud, kes mõistsid minu otsust. Aga enamuse klassikaaslaste ja õpetajate poolt tundsin, et minu otsust peetakse naeruväärseks. Üks õpetaja ütles lausa, et no seda ametit küll õppima ei peaks, see ju nii lihtne iseenesest mõistetav amet… Peale keska lõppu ma ei olegi klassi kokkusaamistele tahtnud minna, sest tunnen siiani ennast nende seas veidi…madalamana? Ma ei teagi mis see õige sõna oleks.
    Eelmisel kevadel lõpetasin baka, sain super töökoha ühes lasteaias õpetajana. Olen seal vähem kui aasta tööl olnud, kuid juba minu tööd tunnustati. Samuti sain hobi korras ka eelmisel erialal (mida õppisin Tallinnas) tööd. Minu elu on järsult läinu väga heas suunas ja olen uhke enda saavutuste üle. Kuulsin juba, et klass tahab suve lõpus kokku saada ja mõtlesin, et kui mina enda saavutuste üle uhke olen ja end hästi tunnen, siis ei peaks ma ka teiste arvamuste pärast eemale hoidma. Ja võimalik, et üle nelja aasta lähen ometi oma klassi kokkusaamisele. Tore oleks ju siiski teisi näha (televiisorist olen nende saavutusi küll näinud).
    Elukaaslasega renoveerime vaikselt ühte vana maja ja võimalik, et varsti saame ka perelisa..eks näis 🙂

    Läksin nüüd pikale 😀 Aga sinu postituse mõttest sain väga hästi aru. Soovitan sul keska ära lõpetada ja kahjuks jah tänapäeval on ikkagi hea, kui sul on mingigi eriala paber taskus…olgu see nii lihtne eriala kui tahes 😉

  21. Ma tahaks veel seda öelda, et see väljend lapsi võib hiljem teha ja et kõik võivad lapsi saada. Tänapäeval on ikka väga imelik midagi sellist lugeda. Kui paljudel tegelikult on probleeme, et kasvõi üks laps saada..

  22. Oeh, tead, kokkuvõttes pole ju mitte kellegi asi mitte kedagi arvustada. Igaüks elagu oma elu nii nagu ise heaks arvavad. Ise olen arvamusel, et kui inimesele nii sobib ja saab hakkama, siis mis on minu asi?

    Ma ei ole karjäärimutt ise. Jah mul on kõrgem haridus ja keskmisest palgast kõrgem sissetulek “garanteeritud”. Jah, ma läksin ise enda jaoks omandama teist kõrgharidust, et oleks võimalus vahetada nö. eriala kui ma peaksin tahtma (kusjuures olen akadeemilisel seoses lapse saamisega). Kuid ütlen ausalt, et meie pere näiteks muudmoodi ilmselt hakkama ei saaks-pean silmas meie nõudmisi arvestades. Ma ei tahaks (saaks, aga ei tahaks) elada nii, et mees on välimsaal tööl. Kui ma abiellusin, siis ikka mõttega (laiemas laastus) et abikaasa on minu kõrval, minu tugi, minu kalju, minu armastus minu sõber! See tähendab seda, et mees teenib ka siin natuke üle keskmise palka.

    Teiseks, ei suudaks ma elada väikelinnas – ma tahan linnamelu, poode, rahvast, võimalusi käia, võimalust valida parim kool lapsele, parim lasteaed, parim huviring (mis last huvitaks, olgu see kasvõi mingi karate 😀 ).
    Kolmandaks, ruum. Ma vajan autot, kuhu mahuvad istuma kõik pereliikmed vabalt ning ma saaks sõita ise valitud hetkel kuhu iganes. Ma tahan kodu, kus igal lapsel oleks oma tuba (praegu meil 3-toaline korter, kuid nillime 4-toalist osta). Meil on praegu üks laps, kuid teine juba tulekul.
    Neljandaks, kulutused “elule”. Ma tahan, et lastel oleksid head asjad. Et ma ei peaks panema julmalt kõrvale, et midagi osta. Mu lastel peab olema hea ja minu jaoks mugav turvavarustus autos (valikute küsimus, võib alati odavama, mittepöörleva osta, aga ma tahan, et oleks mugav). Ma tahan teisele lapsele enamvähem uusi asju osta, et ei peaks kandma esimese omi, jne. Ma vist võiks lõpmatuseni kirjutada, et huviringid on kallid, kooli iga aasta riided kallid, jalanõud kallid. Ja no reisist ei hakka rääkimagi, et meie pere tahab reisida kord aastas puhkama…
    Et kui ma ei oleks saanud hariduse, siis mul ei oleks sellist keskmist palka, millega ma saaks seda lubada, mida ma tahan. Me mehega ilmselt ei saa kunagi 3-ndat last, sest need kulutused, mis täidaksid keskmised nõudmised nö “elatustasemele” oleksid meile liiga suured. Ma ei tea kas mu point on üldse arusaadav.

    Mul on samuti sõbranna, kelle nõudmised “eluks” on veel kõrgemad ning ta sai esimese lapse 31 aastaselt ja mehel oli juba oma ettevõte rajatud ning väga hästi käima saadud, neil on Tallinna all tohutult kena maja, laps on tohutult maitsekalt riides ja nad käivad eksootilistes kohtades reisimas. See on mega tore, tõesti on.

    Aga igaüks elabki nii, nagu on endale heaks arvanud. Kui reisime ei huvita, sobib elu väikelinnas või miks mitte maal. Kui tööta ja hariduseta elab ära nii nagu sobib, siis pole ju küsimustki. Meil lihtsalt ongi küsimus selles, et väiksema rahaga meie pere ei elaks nii nagu me tahaksime elada.

    1. Sellise kommentaari peale ei oska muud öelda,et kõrgharitud võid sa ju olla aga tohutult lollakas ka!!😃Nagu päriselt.

      1. Millest selline järeldus? Lausa imelik, et selliseid hinnanguid antakse. Minu mõte oli ju seletada, miks mul pole võimalust olnud varakult lapsi saada. Ja ei halvustanud ma kedagi, vaid selgitasin vaid ühte vaatevinklit.

        1. “neil on Tallinna all tohutult kena maja, laps on tohutult maitsekalt riides ja nad käivad eksootilistes kohtades reisimas. ” See on tõesti lollakas lause! 😀

  23. Mul on tunne, et osad inimesed ei jaga ära seda, et kui nemad midagi tahvad/soovivad ja teised seda ei taha, et see on endiselt okei. Mul on probleem sellega, et inimesed ei saa aru, et mul on reaalsed foobiad. Üks sõbranna armastab igasuguseid ekstreemsuseid ja käib mulle kogu aeg pinda saadab nt seda https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/langevarjuhupped-kingituseks et vali ja läheme. Ja no ei saa aru, et sellised ekstreemsused pole minu jaoks ägedad vaid tekitavad surmahirmu. Tõsiselt, elage ise ja laske teistel ka elada!

  24. Igaühele oma. Keskkooli lõpetasin ära ja sealt edasi käisin ja proovisin üht ja teist kõrgkooli, ei läinud peale, ei olnud seda motivatsiooni ega tahet just SELLEL alal pikemalt püsima jääda.
    Nüüd saan peatselt 30 ja läksin uuesti ülikooli, seekord teadmisega mida ma tahan ja kuhu sellega jõuda plaanin. Meil on kursusel 40-aastaseid ja vanemaidki, kes samamoodi vahetavad eriala või on otsustanud, et nüüd on aeg ennast täiendada. Kogu selle heietuse mõte on see, et aega on, kui sa oled hetkel oma eluga rahul, siis ei ole sa ühestki rongist maha jäänud.

  25. Lahe postitus. Ükspäev just mõtlesin selle peale, et tore, et on inimesi, kes julgevad nii noorelt vastuvoolu ujuda. Minu enda peavoolumulliks on olnud enesestmõistetavalt pärast keskkooli läbida kõik ülikooli astmed (mitte järjest ning samal ajal olen alati ka töötanud), aga viimase astme (PhD) tekkis küll tunne, et teen seda juba enam mitte nii väga janust teadmiste järele, vaid puhtalt inertsist. Kui siin on halvustavalt öeldud, et “laste saamisega saab hakkama iga loll”, siis mina ütlen, et ka mingite asjade äraõppimisega kuni doktorikraadini välja (vähemasti humanitaaraladel) saab samuti hakkama iga loll. Nõnda jäi viimane aste pooleli (nõudis parajat eneseületamist tulenevalt oma mullist ja ringkonnast, kellega läbin), sain aru, et võib olla täiesti õnnelik ja elada täisväärtuslikku elu ilma teatavate teadmiste ja kraadideta.
    Mis ma tahan öelda: kui Sul ei ole HETKEL otsest ja tungivat janu kooli järele ning pere pakub piisavat rakendust ja õnnetunnet, milleks tõmmelda? Ja kui see janu ükskord tekib, saab iga kell haridusteekonda jätkata. Lastele ei ole vaja vanemat, kes neid iga teine õhtu ooperisse ja kunstinäitusele viiks, vaid inimest, kellel on mingid põhilised väärtushinnangud nii peas kui südames paigas. Selle blogi järgi jääb küll mulje sümpaatsest perest, kus on hea kasvada.

Vasta Maria-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga