Mul ausalt ei ole alkonälga, sest ma täna juba teist korda sellest kirjutan vaid täna olen sellel teemal mõtisklenud ja kokku puutunud üsna mitmel korral.

Käisime ennist lastega Järva-Jaanis ujumas. Lasin oma “häbenen volte ja kõhupekki” suhtumisel minna.

Pikutasin murul, kui Raimond tuli minu juurde jooksuga ja hüüdis: “Emme, ma leidsin klaasikillu!” Oli teine jah üsna suur ja ma imestasin, et keegi polnud seda vees möllates jalga astunud.

Ma pole mingi pudeliekspert, aga mulle tundus, et tegemist oli õllepudeli klaasiga. Ma üldse ei tolereeri seda, kui taolisi asju visatakse vette. Jumala eest, seal käivad inimesed ujumas. Ja kui eriti rõhuda südametunnistusele, siis ka suured ja väikesed lapsed!

Hoopis teine ja veel kurvem asjaolu on see, kui paljud täiskasvanud (enamasti mehed), joovad ennast “rannas” umbe, tuigerdavad seal ja mis kõige hullem, lähevad ka ujuma.

Täna oli üsna kole vaatepilt, kuidas täiskasvanud mehed järve ääres tuigerdavad, möödaminnes on tunda sellist alkolebra, et endal tõmbab ka silme eest uduseks, sõidavad rolleriga, teevad vettehüppeid eriti ekstreemselt (saltod jne) ja käivad ujumas.

Mis kõige kurvem, nad on saatjateks väikestele lastele, kes vees möllavad. Jah, just need samad purjus inimesed peaksid tagama oma lastele turvalise ümbruse, kui nad vees mängivad. Peaksid valvama ja silma peal hoidma, et lastega järvevees midagi ei juhtuks. Isegi mul on vahel Hendrikul ja Raimondil keeruline silma peal hoida.

Te võib-olla küsite, kas ma läksin ligi ka ja ütlesin seda, mida siia kirjutan. Ei, ei läinud, sest ma tean, et purjus inimesega vaidlemine on nagu tuuleveskitega võitlemine. Eriti veel, kui tegemist on võõrastega.

Me lihtsalt võtsime oma asjad ja lahkusime. Isegi poisid said aru, et purjus peaga ei tohi onud ujumas käia. Enne, kui lahkusime, tulid politseid sinna. Ei saanud aru, kas otsisid kedagi või tegid lihtsalt kontrolli.

Omadele olen ma küll rääkinud, et alkoholijoobes võiks veest eemale hoida ja üldiselt keegi minu tutvusringkonnast vette ei roni ka, kui on nt järve ääres grillitud, aga mujal märkan seda tihti.

Meie riigis on olnud palju juhtumeid, kus just alkoholijoobes minnakse ujuma, ega tuldagi enam tagasi. See on päris kurb ning me võiks sellest õppida. Mõni õpibki. Mõnel on lähedasega midagi taolist juhtunud ja on sellest õppinud. Mõni ei õpi ka siis, sest inimesed armastavad mõelda, et nendega ometi midagi sellist ei saa juhtuda. Kuni korrani, mil juhtub…. Ja siis on hilja mõelda. Kui karmilt see ka ei kõlaks, aga siis kannatavad lähedased. Sina tunned midagi korraks, aga neile jääb südamevalu igaveseks.

Olgem tähelepanelikumad, vestelge oma lähedastega nendel teemadel. On tähtis sellest rääkida ja inimestele teadvustada ohte. Elu ei ole naljaasi.

Täpselt sama kehtib purjuspeaga autorooli istumise kohta. Alkohol paneb inimesi lollusi tegema. Mõnel veab ja pääseb, teisel ei lähe nii hästi. Mõelge selle peale. 🙂