Ärevus- ja paanikahäired

Ma olen sellel teemal väga mitmel korral kirjutanud ja võib-olla mõnda lugejat on see juba ära tüüdanud, aga see on teema, mis mulle isiklikult on väga südamelähedane.

Tuulasin vanas blogis ringi ja leidsin päris mitu postitust sellel teemal. Millegipärast arvasin, et neid on rohkem seal, aga eksisin – üllatavalt vähe. Või olen ma siis vahepeal neid kustutanud. Mine sa tea.

Ühes postituses kirjutasin ma sellest, kui uhkena end tundsin, sest suutsin minna üksinda autokooli teooriatundi. Järgmises postituses tundsin rõõmu selle üle, et suutsin üksinda teha läbi esimese koolipäeva – minna aktusele täiesti iseseisvalt.

Huvitav on neid postitusi lugeda ja mõelda, et sellel hetkel olin ma omadega mustas augus. Seal päris ärevus- ja paanikahäirete keskel. Ja need häired kontrollisid mind, mitte vastupidi.

Ma ei plaaninud sellel teemal enam sõna võtta, aga üks asi viib teiseni ehk kui ma kirjutasin venitusarmidest, tekkis inimestel huvi minu kaalulangetuse kohta. Mulle meeldib inimeste huvi ning otsustasin kirja panna, kuidas ma ennast saledaks kõndisin. Sain väga head tagasisidet! Aitäh! Kui olin kirja pannud kõndimise loo, hakkasid tulema küsimused ja kirjad, kuidas ma ärevus- ja paanikahäiretest vabanesin.

Kuigi olen ma sellel teemal mitmel korral kirjutanud, on sellest ikka tükk aega möödas ja uusi lugejaid on juurde tulnud väga-väga palju. Ja mul ei ole üldse raske sellel teemal uuesti kirjutada – mulle meeldib rääkida oma kogemustest ning ehk sealjuures aidata ka teisi kuidagi, kes midagi taolist peavad läbi elama. Mind aitas isegi ainult see teadmine, et ma ei ole üksi, et on veel teisigi, kes elavad nende häiretega.

Ma proovin võimalikult lühidalt kirja panna, kuidas, mis ja miks.

Millal, kuidas ja miks tekkisid mul ärevus- ja paanikahäired?

Ärevus- ja paanikahäired tekkisid mul umbes pool aastat peale esimese lapse sündi ehk 2012 juuni. Ma täpselt ei mäleta, kuidas nad end esimest korda ilmutasid, aga mingi perioodi vältel hakkasin ma vältima erinevaid kohti ning pidasin paremaks end aheldada koduseinte vahele. Kuna Hendrik oli nii pisi ja lasteaias veel ei käinud, siis ei näinud ma väga põhjust, miks ma oleks pidanud kodust eemale minema.

Kui oli vaja poodi minna, läks mees. Kui oli vaja lapsega arsti juurde minna, läksime koos. Ühel hetkel taipasin, et ma ei suuda kuhugi üksinda minna. Ring muutus aina kitsamaks. Järgmisel taipasin, et ma ei suuda kodust üldse välja minna. Astumine üle ukseläve oli ühtäkki nii ületamatu katsumus.

Kui suutsin end kokku võtta ja kuhugi minna, siis ehk maja ette või kõige kaugemale postkastide juurde, mis asus ca 400m kaugusel kodust.

Miks? Nii palju, kui ma olen psühhiaatrile rääkinud oma mõtetest ja tunnetest, on selgeks saanud, et need võisid tekkida tänu stressile ja pingetele, mida seoses naabritega läbi elasime. Ma ei tahaks sellel teemal pikemalt peatuda, aga elasime maakohas, kus naabrid terroriseerisid ja ahistasid meid järjepidevalt – kui nägime neid, saime sõimata ja ülbitseti. Meie vara rikuti (suitsukonisid kustutati autokapotil näiteks, talluti auto peal jne). Seal oli väga palju asju, mille tõttu me lõpuks pealinna pagesime ja oma päris esimese kodu hülgasime.

Kõik see teema naabritega külvas minusse stressi, tekitas kodus tülisid ja probleeme. Kõik loksus paigast ja minust jäi järgi täielik inimvare.

Kuidas need häired mul väljendusid?

Kui ma sattusin rahvarohkesse kohta, ilma meheta, hakkasin ülekeha higistama. Mu käed hakkasid värisema, hakkasin hingeldama ja tundsin, et süda meeletult peksab. Otsisin väljapääsu – hea variant oli wc, sinna sai alati joosta ja end natukene koguda.

Kuidas ma ärevus- ja paanikahäiretest jagu sain?

Me kolisime pealinna. Tuli aeg, mil Hendrik läks lasteaeda. Raimond oli siis juba sündinud. Muidugi ma kartsin – mõtlesin, et kuidas ma saan Hendrikut lasteaeda viia? Üksinda, hommikul viia ja õhtul järgi minna. Ilma meheta. Ja imikuga.

Aga see aeg tuli ja oli meeletult raske. Iga päevaga sain aru, et läheb kergemaks.

Ka Tallinna kolides külastasin ma psühhiaatrit, kes kirjutas mulle tablette ja tilkasid, aga kui jäin teist last ootama, pidin nende võtmisest loobuma – raseduse ajal neid manustada ei tohtinud.

Kuidas täna olla on?

Inimesed ikka küsivad, kuidas ma nendest häiretest võitu sain. Teate, need ei ole mitte kuhugi kadunud. Nad elavad endiselt minu sees ja annavad vahepeal endast märku, AGA… aga ma olen suutnud nendega täpselt nii palju sõbraks saada, et vahetasime rollid – nüüd olen mina selles peakeses peremees. Jah, kolmanda rasedusega on need häired kohati ka nii välja löönud, et ma ei suuda neid kontrollida, aga lükkaksin mugavalt nõrkushetke alla need olukorrad.

Kokkuvõttes ütlen, et igasugused tabletid ja tilgad mind ei aidanud absoluutselt. See kõik on minu enda peas ja mõtlemises kinni. Kui ma läksin kuhugi ja hoog tuli peale, oli mul valida – kas edasi minna ja võitu saada või saba jalge vahel tagasi liduda ning neile alla vanduda? Üsna tihti valisin ma teise variandi ja sellepärast kaotasin oma elust ka need aastad. Nüüd… nüüd lähen ma kindlalt esimest teed pidi ja kõik on hästi. Häired hakkavad end ilmutama, kuid kaovad silmapilkselt.

Vaadates tagasi nendele aastatele, siis ei nuta ma midagi taga. Ju siis nii pidigi olema ja minema. Kaotasin oma elust palju tänu nendele häiretele – ei suhelnud ju enam kellegagi, istusin suletud uste taga, ütlesin ära paljudest võimalustest, lasin oma elul raisku minna. Kõik see juhtus vaid paari aastaga, aga olen kindel, et see kogemus ja need häired on muutnud mind palju palju tugevamaks inimeseks.

Tänapäeval on neid inimesi ja juhtumeid nii palju. Ärevus- ja paanikahäired on väga aktuaalne teema. Tol ajal, kui mina nendes vaevlesin, ei teadnud ma kedagi, kellel ka need oleks, mis tegi olemise veel kurvemaks. Ma tundsin end täiesti üksinda – õhtuti nutsin end magama. Hommikuti ärkasin mõttega: “Miks? Miks ma üldse elan?” Kõige selle juures imestan, et suutsin Hendrikule stabiilne ema olla.

Ja kui ma tol hetkel mõtlesin, et vaevlen nende häiretega elu lõpuni ja ilmselt suren ka nendesse, siis näete, läks teisiti – olen tugevam kui enne ja õnnelik ja elurõõmus. Ja kolme lapse ema! Elu ei saaks veel ilusam olla. 🙂

4 kommentaari

  • Mina

    Mina ei usu,et ärevushäiretest oleks võimalik 100% vabaks saada. Olen sellega 15 a tegelenud. Peale esimest last läks asi käest ära. Otsisin abi,mind ei suutnud aidata ükski psühhiaater, see on asi millega ma pidin ise hakkama saama. Peale teist last ja aastaid harjutamist varjan ma seda nagu proff ja saan sellega hakkama, kuigi mu peast ei ole kadunud see nö “tunne” ,et mis siis saab kui…….

  • Einoh

    Kas see on lootele tervislikust seisundist kuidagi halb ka, kui emal on ärevushâire ja süda liiga kiiresti lööb?

    • Jane Almers

      Eelmiselt ämmaemandalt küsisin, kas see mõjutab kuidagi loodet, kui minu süda kiiremini lööb, sain eitava vastuse.
      Muidugi ei küsinud ma seda seoses nende häiretega vaid niisama huvist. 🙂

  • Ärevik

    Maadlen ka nendega juba aastaid. Välja lõid kõrgkoolis – ei kuskilt. Aru ei saanud, mis minuga toimub. Korduvalt käis kiirabi ja käisin arstide vahet, kuniks selgus, et olen terve kui purikas ja mul soovitati psühhiaatri juurde minna. Alguses oli raske endale tunnistada seda haigust, aga leppisin. Sain tabletikuuri peale ja kõrvale käisin ka teraapias, aga mul ei klappinud selle psühholoogiga ja rohkem ma sinna läinud pole. Vahepeal möödus kaks head aastat ravimiteta, aga see suvi langesin tagasi paanikahoogude küüsi ja alustasin uuesti ravi. Ma olen sellega leppinud, ei süüdista enam ennast ja ei otsi põhjuseid, miks mul see on. Proovin lihtsalt hakkama saada nii mõttejõul kui ka ravimite mõjul. Ja õnneks on mind ravimid aidanud. Need ei aita lõpuni välja, aga annavad tagasi eneseusu ja rahu, mille najal on lihtsam oma mõtteid korrastada. See on väga raske haigus ja kõrvaltvaataja ei mõista, mis seal rasket on… Aga vahel teeb see elu nii keeruliseks ja meele mustaks, et tuleb masendus peale. Olen ärevikest tugigrupi enda ümber saanud ja me kõik arvame, et see haigus kummitab meid elu lõpuni. On perioode, kus kohe lööb ekstra välja, samas on aegu, kus saab vabalt võtta. Igatahes.. kellel see on, pidage vastu ja tugevat meelt. Te pole üksi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga