Asjad, mida ma peale lapse sündi ei soovi

Aitäh, armas Raimond, et sa selle postituse ära kustutasid ning copy-pastesid mu arveldusarve siia (müüsin riideid ja viimati koppisin oma kontonumbri :D). Igatahes.. kust nüüd alustada?

Võib-olla see oligi saatuse plaan (khm, Raimondi kuri käsi), sest esialgu panin ma need read siia kirja täiesti emotsioonide ajel. #hormoonid Viimasel ajal ei suuda üldse ma oma emotsioone kontrolli all hoida ja kipun nende ajel paljusid asju tegema või ütlema, mida ma tegelikult ei sooviks.

Enda kogemuse ja selle põhjal, mida ma näen oma tutvusringkonnas, mõtlesin kirja panna mõned punktid, mida ma absoluutselt ei soovi, kui meie väike beebi on ära sündinud (või alles sündimas, st olen haiglas juba). Uskuge mind, neid asju, mida üks äsjasünnitanud naine ei soovi, on kordades tegelikult rohkem. Mina olen lihtsalt üks nendest, kes suudab palju vastu võtta ja taluda, aga ka mina olen inimene ja tõesti, vahel tuleb piir ette.

1) Esimene ja ilmselt kõige tähtsam asi (mis muidugi ei tähenda, et Facebook või sotsiaalmeedia elulise tähtsusega oleks, kuid siiski) – mina ei tea, kuidas teised inimesed saavad teada, kui oled sünnitamas või sinu beebi on just sündinud, aga ma olen Facebookis märganud, et väga paljud inimesed kirjutavad mõne tuttava ajajoonele ning soovivad uue ilmakodaniku sünni puhul õnne. Sünnitaja ise on alles veel ilmselt sünnituspalatis.

Mina sünnitasin, minu (ok, meie pere) beebi ja ma sooviks ikka ise teatada inimestele suurt uudist. Ma ei soovi, et seda teeb keegi võõras, samal ajal, kui mind sünnituslaual kokku lapitakse. Minu meelest on see üks suur isekuse tipp!

2) “Millal perelisa plaanis on?” Nii pea, kui beebiga haiglast koju saame, hakkame vorpima! Ei-ei-ei! Ära küsi iial äsjasünnitanult, millal uus laps plaanis on. Meie peame piiri kolmega. Ehk kauges tulevikus või järgmises elus see plaan muutub, kuid kohe peale lapse sündi on seda ilmselgelt liiga vara küsida. Võib juhtuda, et ma ei ütle midagi ja vaatan sind lihtsalt väga totaka näoga. 😀

3) “Millal trenni tegema hakkad? Millal kõht tagasi tõmbub?” Mnjah.. Kas haiglas spordisaali on? Võtan tite kaenlasse ja lähen kohe pekki põletama! Ega aeg ei oota ja vanadus taob jalaga peesse.

4) Külalised. Hendrikuga sain rahulikult olla ja hiljem ka koju minna. Raimondiga olid teised lood – järgmisel päeval oli haiglas terve kari külalisi. Enda mäletamist mööda ei kutsunud ma kedagi, ju siis härra kätetöö. 😀 Täiesti arusaadav, et lähedased ja sugulased tahavad uut ilmakodanikku tervitada, aga egas ta kuhugi ei kao, kasvab ainult suuremaks. Tahaks kõige pealt ise uue pereliikmega harjuda ja kodus end sisse seada, harjuda üleüldiste uute elukorraldustega.

Sellel korral olen ma plaaninud nii, et katsikud teeme siis, kui Kristofer on vähemalt kuune. Võib-olla isegi hiljem.

Kindlasti on mõnel emmel neid punkte rohkem, mida tema mitte mingil juhul ei soovi näha või kuulda peale lapse sünnitamist, aga minu jaoks on need kõige enamlevinumad, mida inimesed valesti teevad. Ma võin tunduda tsipa õel, aga mu kavatsused pole absoluutselt halvad. Uskuge mind, ma ei kao kuhugi, beebi samuti mitte ja külla olete oodatud kõik – kõik omal ajal!

Vahel on mul tunne, et kui sa sünnitad lapse, siis koos sinuga saavad ka paljud tuttavad sinu lapse vanemateks. 😀

6 kommentaari

  • Kerli

    Täiesti nõus nende punktidega!!
    Mulle meeldis ka kuidas keegi kusagil kirjutas, et mida külla tulles “kinkida”, võta lihtsalt oma söök kaasa ja korja pärast träni ära ka. Kõige parem kingitus äsjasünnitanule minu meelest. Eriti kui lapse isa veel kodus pole, kes aitaks. Kui mu sõbrannad lapsi hakkavad saama, siis püüan küll seda jälgida.

    • Liis

      Vot mina olen üks nendest,kellele täpselt nii tehtigi. Mees ja minu ema tulid meile haiglasse järgi, käisime nime panemas ja tulime koju. Ema tuli meile,et aidata esimesel vannitamisel ja kodutoimkonnas-tegelikult oli see lihtsalt vabandus,et teistele lähedastele nn spiooniks olla😂
      Ühel hetkel kui olime beebi puhtaks pesnud ja kenasti riidesse saanud kõlas koputus. Uksele minnes oli üllatus suur, seal olid minu õed oma peredega, ämm,isa-kõik ülejäänud tähtsad,kes veel puudu olid.
      Kaasas oli neil tohutu hulk õhupalle, kingitusi, sööke,jooke(mahlad),isegi nõud.
      Kõik uudistasid värsket beebit, saime söödud,joodud ja ära minnes võeti kaasa kõik mustad nõud ja prügi,mis tekkinud oli. Minu ülesanne oli lihtsalt olla, ma ei pidanud mitte midagi tegema. Mul ei olnud asjast õrna aimu ka mitte, aga see oli väga armas ja minu jaoks mugav viis katsikute pidamiseks 🙂

      • Jane Almers

        Issand kui armas! Ühest küljest tahaks ju oma maitse järgi peotemaatika kujundada jne, aga see on küll vahva, kui inimesed tulevad ja eelkõige mõtlevad sünnitaja enda peale. Nii võiks kasvõi haiglas katsikud ära pidada. 😀

  • Janne

    Ma olen ka see, kelle meelest haiglasse värskete vanemate juurde ronimine on väga tüütu komme. Ma esimese lapse ajal püüdsin vihjata, et palun ärge tulge. Aga no kas keegi siis kuulas.. ikka oli järgmisel päeval pool suguvõsa järsku seal (ja ilmselgelt mitte ainult minu, vaid ikka meie ka). Ise ma ei seisnud veel korralikult püstigi. Seekord ka ilmselgelt pääsu pole, räägi või ära räägi.

  • Kiku

    Mina teise lapsega ütlesin kohe kõigile ära, et mina ei soovi kedagi haiglasse. Kuna äsjasünnitanud ei näe kõige parem välja ma tahan lihtsalt beegiga olla, oli see minu meelest ainuõige valik.
    Kahjuks aga minu õde kirjutas facebooki enda seinale (kusjuures tund enne lapse väljatulekut), et ta on nüüd kahekordne tädi. Mina jõudsin kolm päeva hiljem facebooki ja avastasin kirjade ja postituste laviini. Mis oli minu meelest ka ebaviisakas. Oleks tahtnud nii väga ise maailma teavitada, et sain just poja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga