Asjad, mida rasedusest taga igatsema jään ja mida mitte

Oeeh! Ma olen siin vist viimasel ajal paras ohkija tüüp, eks. 😀

38 nädalat on juba täis tiksunud ja nädala pärast kohtume me oma beebikesega, mis tähendab, et “saan rahus ilma päevadeta paks olla” aeg hakkab läbi saama. Päris kurb tegelikult…

Mida ma rasedusest taga igatsema jään?

No muidugi kõige paremat asja selle kogu värgi juures – kõhtu ei pea sees hoidma ja saab rahus paks olla. Keegi ei tule sulle ütlema, et oled paks ja peaksid kaalu hakkama jälgima. Okei, on ka erandeid olnud, kus mind on näiteks vaese hülgega võrreldud või mõne pildi all on uuritud, mitu krõpsupakki ma naha vahele pistnud olen, aga seda on pigem minimaalselt ja ei pane tähelegi… 😅

Võib öelda, et selle raseduse jooksul sain oma kehaga sõbraks ja loodetavasti see suhe kestab ka peale keisrit.

Teine asi on muidugi päevad. No nii hea, et neid ei ole! Need alakõhuvalud, vererohked päevad… Huhh, üldse ei igatse!

Eee… Midagi peaks nagu veel olema ju? Mmm… Ahjaa, ühest küljest on hästi mõnus, et raseduse ajal poputatakse nagu rohkem. Mees ei julge väga vastu vaielda ja üritab anda endast kõik, et minu soovid täita. 😀 Aga teisest küljest… oodake, kohe varsti räägin.

Ja süüa saab! Muidugi, ka raseduse ajal peab mõistusega asja võtma ja päris nii pole, et ajad suust sisse seda mida tahad ja palju tahad, aga üldiselt ei vaata sind keegi viltu, kui sööd nt 3 jäätist, tahvli šokolaadi ja paki krõpsu ära. Need on isud. Rasedaisud. 😀 Endal ka süümekaid ei teki. 😀 Vähemalt mul ei tekkinud… Õnneks kilosid palju ei tulnud selle rasedusega, ainult 11!

Seda jään ka igatsema, et pea kõike saab põhjendada rasedusega. Miks sa seda teha ei viitsi? Auu, ma olem rase! Mida sa tujutsed? No ma olen ju rase! Jne jne 😀

Ja mida ma üldse ei jää rasedusest taga igatsema?

Kõhtu! See on küll armas ja ümar ja ma ei pea seda iga jumala kord, kui kuhugi välja lähen või pildile jään, sisse tõmbama, aga tänu kõhule jääb nii palju tegemata – nt tahaks normaalse inimese moodi varbaküüsi lõigata, mitte teha seda kummalises joogapoosis.

Tahaks ennast šeivida. Ma tunnen, et hakkan vaikselt džungliinimeseks muutuma. Ma kardan, et kui mulle enne keisrit kateetrit hakatakse paigaldama, tuleb ikka korralik võsalõikur välja võluda…

Ja kuigi mulle teatud piirini poputamine raseduse ajal meeldis, siis ma ei jää üldse igatsema seda, kuidas mind nagu haiget koheldi. Ei tohi seda tõsta, ei tohi prügikotti välja viia, ei tohi oma käekotti tassida, paluti ikka igalt poolt kinni hoida, kui kuskil kõndisin. “Vaata, et sa ikka seda ja seda ei tee…” Kammoon! Ega ma külmikuid ja kappe ei kavatsegi rasedana väga tassida, aga poekotti jõuan ikka tõsta.

Ma arvan, et selle raseduse ajal kõige tihedamini öeldud lause minu poolt oligi see “ma olen rase, mitte haige!” 😀

No ja muidugi külje peal magamine. Mul on mõlemad küljed juba nii ära magatud, et isegi sangad on sissepoole tõmbunud. 😅 Ma tahan kõhuli magada! Kas seda on palju palutud?

Kindlasti ei jää ma igatsema selle suure kõhu juures riiete selge venitamist, saabaste või muude jalanõude jalga panemist ja neid vagiinakicke, mis beebi mulle jagab. Teised lapsed on alati peaseisus olnud ja mulle ribidesse tagunud, mida ma pidasin äärmiselt vastikuks, aga jalaga allakorrusele pidevalt saada on veel vastikum, believe me. 😀

7 kommentaari

  • Mann

    Mulle tohutult meeldivad sinu pildid.. Nii ilusad..aga igakord kui pilte vaatan, siis tähelepanu võtab ära see katkine peegel.. Ma ei tea ise ka miks see mind häirib aga no nii häirib… 😆

  • Anette

    Ma saan oma esimese lapse jaanipäeva paiku ning tean mida sa kõhuli magamise suhtes tunned! Mulle meeldis enne rasedust kõhuli magada. Oi kuidas mul praeguseks juba on ära tüüdanud, et ei saa kõhuli olla 😀 Ja mul veel kolm kuud minna! Kas keegi mingit voodit ei ole välja mõelnud rasedatele, kus kõhu jaoks on auk, et saaks kõhuli magada?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga