• Äkki mul ei olegi midagi viga?

    Homme on juba see päev, mil ma lähen psühhoterapeudi juurde. Endalegi üllatuseks üldse ei karda. Viimasel ajal ei karda ma enam midagi. Arvestades seda, et mul ärevushäired on. Muidu oli ikka nii, et kui mingi arstiaeg oli või pidin kuhugi mujale minema, siis juba 3 päeva enne pablasin ennast lõhki. Mõtlesin mitu erinevat varianti välja, mis kõik valesti saab minna, mis juhtuma hakkab jne. Enam pole nagu nii enam mõelnud. Huvitav. Täpselt nagu nende noortekeskuste külastustega. Kunagi ma kartsin selliseid esinemisi, aga nüüd ei tundnud enam seda hirmu. Mõtlesin, et läheb nagu läheb. Igatahes, avastasin ennast enne mõttelt, et aga äkki mul ei olegi midagi viga? Etteruttavalt ütlen ära, et…

  • Vatitupsud ehk mehed, kes verd nähes eluaegse trauma saavad

    Kui naised tõmbavad tihti sotsiaalmeedias draamat üles, siis no, mehed võivad tekitada juba paari sõnaga sellise kaose, et hoia peast kinni või lihtsalt naera. No igatahes, ma sattusin jälle ühe lollaka artikli peale. Ühest küljest kahtlen, et see üldse tõele vastab ja teisest küljest, ega ei imesta, kui vastabki. Aga linki ma siia ei pane, panen vaid pildikese ühe mehe arvamusest selle kohta, miks mehed peavad naisele toeks olema sünnitamise juures: Kõige pealt peaks vist tänama oma kunagist klassiõde, kes meid Geiduga kokku viis, sest Geit pole mitte kunagi hädaldanud selle üle, et ta peab minuga sünnitamisele kaasa tulema, mulle toeks olema või misiganes. Kui ma teda kohtasin, siis mulle…

  • Kui ilus nädalavahetus

    Ma ei maga veel. Mõtisklen kõige üle, mis eelnevatel päevadel toimus ja peab tõdema, et oli erakordne nädalavahetus. Reedel ja laupäeval tegin midagi täiesti uut. Midagi täiesti ootamatut. Midagi elus esimest korda. Ausalt…. Ma ei suuda siiani uskuda seda. Tõsiselt suur eneseületus. Ma olen meeletult uhke. Ja täna, täna käisime pildistamas. Ning nüüd ma tean, et ei lähe lastega enam never ever pildistama. Okei, lähen. Aga siis, kui nad teismelised on ja ei püherda enam mullas või trambi jalgu või röögi niisama. Hullumaja puhvet. Tõesõna. Mu närvid on ikka midagi väärt ka. 😅 Aga üldiselt, mõeldes tagasi nädalavahetusele, siis oli see väga tegus. Ja see kõik andis mulle midagi. Midagi…

  • Käisin noortel külas

    Mind kutsuti juba ammu kahte noortekeskusesse rääkima oma blogist ja instagramist ja koostöödest ja… noh sellest kuulsuse elust. Ok, nali. Aga kõigest eelnevast küll. Mis te arvate, kas ma mõtlesin kohe, et jaaaa, davai, teeme ära? Noup. Mu esimene mõte oli, et ei. Kindel ei. Ei. Ei. Ei. Ma. Ei. Lähe. Mitte. Kuhugi. Mina? Noup. Ma kardan inimeste ees rääkida. Ma vihkan inimeste ees rääkimist. Suure tõenäosusega viskaksin ma seal pildi kotti ja… sada muud häda. Rääkisin sõbrannale (edaspidi siin blogis Kerly), et näe, tehti sellised pakkumised ja mis ta arvab. Ma ei tea isegi, miks ma tema arvamust küsisin, haha. 😅 Agaa… ta mingi, et jaaaa, muidugi mine. Ma…

  • Õhtu pimeduses tihun nutta

    Istun õhtu pimeduses laste mänguväljakul. Kell pole palju, kuid õues on juba üsna pime. Tänavavalgusti põleb. Mul on kurb. Tunnen, kuidas mingi osa minust jälle närbus. Eemaldus.Nagu lilleõis, mille küljest tasapisi õielehti ära kukub. Ja nii ma vaikselt närbun. Kui kaua mu õieke vastu peab? Igatahes… Vaatan oksekarussellil lustivaid lapsi ja igatsen ise nii väga olla uuesti laps. Laps, kellel on muretu ja lõbus elu. Laps, kes ei tea nendest täiskasvanu muredest midagi. Ma olin lapsena nii õnnelik. Ma ei pidanud millegi üle muretsema. Ma ei pidanud tundma nii õudsaid tundeid, mida tunnen täna. Miks ma küll tahtsin nii ruttu suureks saada? Miks ma ei osanud nautida seda muretut elu?…

  • Aga kui ma ei tea, mis minu sees toimub?

    Ma lähen järgmise nädala reedel psühhoterapeudi juurde Rakverre. Ja minus on mõned mõtted, mida jagada tahaksin. See pole minu jaoks midagi uut. Kunagi käisin korra Pärnus psühhiaatri juures, siis Tallinnas ja nüüd kevadel Paides raseduskriisinõustaja juures. Küll aga on minus mõned agad… Nt kui ma nüüd raseduskriisinõustaja juures käisin, oli sellel päeval mul üsna hea tuju. Jälle üks nendest parematest päevadest, mil mõtlen, et kõik on ju tegelikult hästi ja miks mulle seda üldse vaja on. Samas nendel kõige mustematel päevadel tahaks otsejoones spetsialisti juurde joosta, et ära rääkida, mida ma kohe nüüd ja praegu tunnen. Selline variant oleks nii hea. Nii. Ma istusin seal nõustaja juures ning ma ei…

  • Kuidas jälgijaid juurde saada?

    Aastaid tagasi.. okei, võibolla ka peale seda, aga ma ei ole tükk aega perekoolis käinud, arutleti seal selle üle, mis on minu fenomen. Miks inimesed mind jälgivad? Mis minus nii huvitavat on? Mis mul viga on? Jep 😀 Aga ega ma vastu ei vaidle. Minus ei olegi midagi huvitavat või erilist. Viga… noh, viga on palju, nagu te siin viimasel ajal lugenud olete. Peast täitsa uhhuu ja võibolla sellise tegemisi ongi huvitav jälgida. Mine sa tea, eks. No igatahes, täna tuli tuttavaga jälle see teemaks. Ta küsis, kuidas saada jälgijaid sotsiaalmeedias juurde. Ega ma ekspert ei ole, aga minu lihtsad nõuanded: a) ole selline nagu oled ja inimesed jõuavad ise…

  • Lihtsad põhimõtted kergemaks eluks

    Kuigi ma olen omadega täiesti fu**ed up, siis ometi olen tänaseks oma elu suutnud natukene kergemaks muuta. Kui ma oleks kinni nendes mustrites, milles nt pool aastat tagasi olin, tunduks see mustas augus siplemine minu jaoks palju palju hullemana ilmselt. Ma muutsin oma mõtlemist. Väga palju. 1. Pere on kõige olulisem. Lõpetasin pideva muretsemise ja põdemise teiste pärast. Lõpetasin teiste peale lootmise ja neilt millegi ootamise. Minu lapsed ja mees on kõige tähtsamad. Kui sa sead endale kindlad inimesed esikohale, siis ülejäänud inimestes pole lihtsalt võimalik pettuda, kui nad midagi valesti teevad. 2. Ära reageeri kõigele. Ma varem pidasin vajalikuks absoluutselt kõigele reageerida. Ja siin mõtlen ma negatiivset. Mingi tuli…