• Kuidas see postitus mind tohutust koormast vabastas

    Peale minu halva aasta postitust tuli mulle meeeeeeeletult palju kirju. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et see oli vist 2018. aastal üks selliseid postitusi, millele oli tagasiside kõige suurem. Just kirjade mõttes. Kes pole lugenud, leiab selle siit http://janeblogi.ee/oli-elu-halvim-aasta/ Hämmastav on näha, kui palju ilusaid ja armsaid asju kirjutavad täiesti võhivõõrad inimesed. Ma ei tea, miks, aga avalike postituste all näen ma selliseid toetavaid ja positiivseid kommentaare palju vähem, kuid ma olin siiralt üllatunud ja südamest liigutatud, kui neid kirju lugesin. Igaüks erinev ja omamoodi. Kes toetas hea sõnaga, kes andis nõu, kes jagas enda kogemusi. Päriselt päriselt, ma olen täiesti lihtne inimene nagu kõik teie, kuid lugeda…

  • Ilus ja armas, aga hirmuäratavate tujudega

    Oh teate, nii tore on kuulda, kui keegi mulle ilusti ütleb. Isegi kui seda teeb mees, kellega sa oled juba pea üheksa aastat koos elanud (kaheksa ja pool, aga mulle meeldib ümardada asju suuremaks). Kas ta teeb seda siiralt ja südamest või sellepärast, et ta mu suss on või kodurahu huvides või… ega tähtsust ju tegelikult ei olegi, mis selle tagamõte on, peaasi, et ta seda teeb. Vähemalt nädalas korra ikka. Täna ta kirjutaski mulle, kui Paides oli, et ma olen ilusaks ja armsaks muutunud selle rasedusega. Aga… tujud on hirmuäratavad. Kuskil peab ju alati mingi aga olema, eks. Ilmselt ta ei julgenud mulle seda aga poolt näostnäkku öelda ja…

  • Kasvatamatud ülbikud ehk kuidas ma oma närve tundsin jälle üle pika aja

    Kellel ideaalsed lapsed on, ärge siit edasi lugege, aga kui otsustate seda siiski teha, siis ise teate ja vastutate, kui silmavähi saate. Kui ma vahel mõtlen, et mind ei suuda miski ega keegi rohkem närvi ajada, sest kolm last, neljas tulemas, üks mees, kaks kassi ja vahel parajalt loll koer on juba piisav koorem, mis peaks ühe elujõulise noore naise närvid halvama, siis vähemalt lapsed suudavad mulle ikkagi aegajalt meelde tuletada, et mul on närvid. Ja vahel tõmbuvad need ikka veel, peale 7 aastat sellises koosluses elades, krussi. Täna hommikul ma kuulsin läbi une, kuidas poisid juba varakult üleval olid. Nad ei läinud lasteaeda, sest kasvataja kurtis eile, et Hendrikul…

  • Lasteriiete “pärandamisest” ja uute leidmisest

    Mul hakkab silm iga kord tõmblema, kui ma kuskilt loen, et kellegi laps soovib oma väikseks jäänud riideid edasi pärandada. Võehh. Milline kole sõna elava inimese kohta. Aga see selleks. Mulle öeldakse tihti, just sugulaste ja pereliikmete poolt, et on meil ikka vedanud, kolm poissi, Hendriku riided lähevad edasi Raimondile ja need siis omakorda Kristoferile. Milline kokkuhoid! On ta jee nii ju, ma ütleks selle peale. 😀 Hendrik ja Raimond kannavad oma riideid põhimõtteliselt viimse piirini, st seni kuni kuskil on auk või plekk, mis enam pesus maha ei tule. Raimond saab väga vähe riideid Hendriku kapist endale, sest juba Hendrik kannab oma asjad üsna räbalaks enne, kui välja kasvab…

  • Elu hammasteta

    Kui ma eile õhtul magama hakkasin jääma, ärkasid poisid üles ja tahtsid piima saada. Nojah. Läksime koos kööki ja jõid mõlemad klaasikese piima, kui Hendrik järsku oma hambaid näppima hakkas. Küsisin, mis ta sealt otsib. Ütles teine, et tal hambad liiguvad. No jumal tänatud, ei pea enam hambaarsti juurde minema, et piimakaid välja tõmmata ja mina ei pea teda kolm tundi jutti mööda haiglahoovi taga ajama. 😀 Tema aga muutus kurvaks ja mööda põski hakkasid pisarad alla voolama: “Ma ei taha hammasteta olla!” Ma isegi ei saanud aru, millest selline hüsteeria, alumise hamba loksumise üle oli teine nii rõõmus ja kui see suust välja kukkus, veel rõõmsam. Nüüd on aga…

  • Kogu tõde meie suhtest

    Ma pole päris kindel, kas Geit armastab mind päriselt ja südamest nii palju või ta on minuga koos, sest ma saan vahel Talleggilt ja Rakverelt tasuta süüa või talle on tähtis kodurahu, aga tema laulab küll mulle üsna tihti, et “sa ütsid sa oled blogger, mul pole üldse poogen”. Seda originaalvarianti tuleb ka ikka vahepeal ette, aga enamjaolt ta ikkagi veits muudab seda. 😀 Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, aga armas tähelepanek, eks. Võtab pisara lausa silma. 😀 Kui ma siin aasta alguses juba ennast teie ees paljaks tõmban ja igasuguseid pihtimusi teen, mõtlesin, et räägin südamelt ära, kellega ma (või kellega vaene tema) need kaheksa ja pool aastat…

  • Supermommy pihtimused

    Ma päris täpselt polegi aru saanud, miks inimesed oma elu erinevaid seikasid kardavad jagada ja sotsiaalmeedias kõigele kaasa noogutavad, samal ajal hoopis muud elu elades, aga nojah. Ühest küljest ma mõistan ka, tegelikult, sest kõik me tahame ju näidata ennast ideaalsete ja täiuslikena, kelle elu on lill, kes valesid valikuid ei tee ja kõik on lihtsalt roosiline. Tegelikkus on aga see, et sotsiaalmeedia on üks ja päris elu teine asi. Muidugi mitte kõigi puhul, selge see. Kui Britt kirjutas oma blogis vabaks laskmisest, tundsin, et see on asi, mida peaks isegi tegema. Me kõik ju elame mingit elu. Kes jagab seda blogides, kes mitte. Mida me kardame? Miks me ei…

  • Oli elu halvim aasta

    No tegelikult ma ei saa öelda, et ELU halvim aasta, sest sipuaastad on alles möödunud ja ega see 25 mingi õudselt kõrge vanus ei ole, kuid siiani oli küll 2018 minu elu halvim aasta. Kellelgi pole muidugi õrna aimugi, sest ma pole valmis oma elu nii detailselt ning avalikult jagama ja pigem rohkem meeldib mulle teid kursis hoida oma elu rõõmsamate külgedega, aga oli tõesti hull aasta. Üks hetk ma lausa tundsin, et mul vist on mingi needus peal, sest ei saa ju ühel inimesel nii kehvasti minna. Aasta alguses lahkuminek ja uuesti taasühinemine, mis siiani natuke kummitab, sest see lahkuminek näitas mulle, kes on tõelised sõbrad ja inimesed, mida…