• tere pühapäeva!

    Päris aktiivne nädalavahetus on olnud. Reedel käisin naistearsti ja ämmaemanda vastuvõtul, et ära otsustada, mis edasi. Ma otsustasin, et välist pööramist teha ei lase ning jäi keisrivariant. Kontrollis käies katsus arst mu kõhtu, et aru saada, kus miski on ning beebile see vist eriti ei meeldinud, ja tema südametöö kiirenes oluliselt. Kui norm südamelöögid on 140-150, siis tema oma puperdas 180-190-200 vahel ning mu enda vererõhk tõusis ka kõrgeks. Nii mind sünnitusosakonda KTG alla saadeti. Lamasin seal lõpuks kokku tund aega ning õnneks lapse südametöö normaliseerus. Jumal tänatud. Mul oli korraks juba hirm, et mind jäetakse sisse ja läheb juba asjaks. Üsna creepy oli seal sünnituspalatis ringi vaadata. Tuli meelde,…

  • Esimene visiit raseduskriisinõustaja juurde

    Nonii! Teisipäeval oli see päev, mil kauaoodatud esimene nõustamine kätte jõudis. Selleks päevaks olin ma muidugi rõõmus ja rõõsa ja pablasin hullult, et mille üle ma seal kurtma hakkan. Tüüpilise ettemõtlejana käisin peas läbi sada erinevat kujutluspilti, kuidas istume seal, kohmetult üksteist põrnitsemas, mina naeratan talle, tema mulle… Küsib mõne küsimuse, jälle vaikus ja nihelen seal toolil ega oska midagi rääkida. Tegelikult ega ma nii ebapädevaks nüüd ühtegi nõustajat ei pea, aga siiski… mul on loll komme kõigest kõige halvemat ette mõelda. Mis teha. Igatahes, jõudsin ma sinna ukse taha ning pidin natuke ootama. Endiselt ketrasin peas mõtet, mida ma ütlen, kuidas ma alustan, mille üle ma üldse kurdan? Peopesad…

  • Mandlite operatsioonist

    Hendrikul lõigati mandlid ära. Juba tegelikult eelmise aasta veebruaris pidi ta opile minema, aga kuna ta üsna tihti haige oli, lükkus see edasi… Kuni selle aasta veebruarini. Kuna suvel väga ei soovitata lõigata, venitasin asjaga talveni, käisime 9. jaanuar kurgu-nina-kõrvaarsti juures kontrollis ja juba 5. veebruar saime opiaja. Päris kiiresti, eks. Ma ise kartsin, et ei saa nii ruttu, sest Tallinnas oli viimati järjekord vähemalt aasta. Väikese koha võlud. Vist. Hendrik on käinud adenoidiopil, mille ilusti üle elas ja väga hästi ka taastus. Peale seda tekkis kõrvadega probleemid, st iga kuu oli kõrvapõletikus, mistõttu oli ta peale aastast arstide vahet jooksmist peaaegu kurt juba ning lõpuks otsustati ka kõrvaga opile…

  • Viimane UH, tuharseis ja lapse keeramisest

    Huhh! Tahaks öelda, et on olnud pikk teekond, aga tegelikult on aeg hirmuäratavalt kiiresti liikunud, sest ma justkui nagu mõnda aega tagasi oleks teile teatanud, et olen rase ja nüüd ma istun siin oma 35. rasedusnädalaga ja iga päevaga jõuan lõpule aina lähemale. Ok, see kõlas veits creepylt. 35. nädalat on täis ja nagu ma olen aru saanud, antakse üldiselt alates 37. nädalast sünnitajale roheline tuli. Et kui hakkab tulema, siis hakkab, aga oleks hea, kui ikka 40. nädalat ta mul sees kasvab. Mõelge, see 37. nädalat on ju juba KAHE NÄDALA pärast. Mitte et ma arvaks, et meie pisibeebi päeva pealt tulema hakkaks, ei ei. Minu eelmised lapsed on…

  • Maiasmokad*

    Meie nädalavahetus algas üsna magusalt. Nimelt saatis Tere meile kastitäie nende vanu häid Emma kohupiimakreeme, mis on nüüd uues kuues ning sisaldavad vähem suhkrut, kuid maitsevad ikka sama hästi ja uusi jogurti-kohupiimasmuutisid, mis pakatavad mahlakatest marjastest maitsetest.  Mõlemad sobivad ideaalselt hommikusöögiks või näiteks kasvõi vahepalaks.  Võite isegi arvata, kui rõõmus reede meie kodus valitses, sest poisid on just selliste piimatoodete fännid ja terve kastitäis oma lemmikkraami saada teeb iga inimese veel õnnelikumaks. 😀 Maitsete valikus on esindatud kõik traditsioonilised lemmikud – maasikas, vaarikas, mustikas, banaan, virsik, kakao, vanilje ja jäätise maitse koos kommidega. Ma ei tea, kuidas teie omadega on, aga minu lapsed on küll üsna kitsid, kui asi puudutab…

  • Kui ärevus tapab

    Homme on esimene kohtumine nõustajaga ja pean ausalt üles tunnistama – eelmine nädal proovisin oma aega kas edasi lükata või üldse ära jätta. Tõin vabanduseks selle vana hea klassika – mees on tööl sellel ajal ja paha ju, kui ta peab jälle ära küsima sealt varem. Ja muidugi lisaks sellele on viimasel ajal kõik nii helge ja roosiline ja mõnus olnud, ma mõtlen enda enesetunnet, et hakkasingi mõtlema, miks mulle seda nõustamist üldse vaja oleks. Kõik tundub ju okei olevat. Ise muidugi taipan, et see helge tunne on ainult ajutine ja kuigi neid musti auke mu elus on pigem vähem, on nad väga sügavad ja kurnavad. Siiamaani ei ole ma…

  • Küsimused blogijale

    Siin mõned blogijad on huvitavatele küsimustele vastanud ja kuna ma ei ole blogis päris pikka aega midagi sellist teinud, mõtlesin ka proovida. 😉 Ma lasin Instagramis teilt veel juurde küsida, mis teid huvitaks ning neid küsimusi tuli üsna mitu ning ka selliseid, mis pole otseselt blogijale ja blogimisega seotud, a mis seal ikka. 😉 Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid? Seda on nii raske öelda. Mul on algusest peale blogi olnud seotud minu enda nimega. Alguses, kui minust kuskil kirjutati, märgiti kohe Almers Jane, sest bloginimi seda sisaldaski. Hiljem tuli Jane elublogi, sest ma ise polnud märganud, et keegi enda blogi elublogiks nimetaks. Tundus originaalne. Ja…

  • Iseenda sõber

    Mõnikord ma tunnen, et olen iseenda parim sõber. Teine kord jälle vastupidi – iseendast hullemat vaenlast ei ole. Tõsi, mul ei ole ühtegi sõbrannat. Sõbranna on minu jaoks keegi, kellele saan rääkida kõigest, ilma ebamugavustunnet tundmata. Ma saan tema ees naerda, nutta, olla selline nagu olen kodus, oma mugavustsoonis. Sõbranna on minu jaoks keegi, kes paneb mind elavana tundma. Tunduvad üsna suured nõudmised jah? Täna on Sõbrapäev ja nii armas on vaadata, kuidas paljudel on sõbrannad, sõbrad ümberringi. Kuidas neid täna eriliselt meeles peetakse ja koos aega veedetakse. Eks ma tunnen ka vahepeal puudust sellest, et lihtsalt läheks kellegagi kohvikusse, sööks kooki, jooks ühe või miks mitte kaks lattet ja…