• 29 nädalat ja natuke vankrijuttu

    Oleks vist pidanud natuke teistmoodi selle pealkirja sõnastama, sest rasedusest pole mul suurt midagi kirjutada, see-eest vankri kohta küll. 😀 Käisin eile ämmaemanda juures. Täna peaks olema 29 nädalat ja elu on lill. Sesmõttes, et häda pole mul midagi, kui välja arvata ilge sügelus. Seal all. Aga sellele probleemile me juba lahenduse leidsime. Tuleb rohkem pesemas käia. Ok-ok, nali (pesemas tuleb muidugi tihti käia, selle kohta ma nalja ei teinud), aga ikka apteegist leidsin lahenduse. Kaalust olen isegi 200g alla võtnud, seega mu kaalunumber algab jälle seitsmega. Jehhuu! Aga ega ma olin siin kolm nädalat jutti haige ka, kus söömine ei olnud mu esimene prioriteet. Aju lööb päris palju erroreid…

  • Imetamisnõustamine peale sünnitust igas haiglas?

    Imetamispostituse peale tuli hea tagasiside! Aitäh, et minuga oma lugusid jagate. Ma hindan seda kõrgelt – jagan ju mina teiega oma elu ja mulle meeldib ka teie elude kohta lugeda. 😊 Selle postituse peale kirjutas mulle ka üks naine, kes hakkab alates märtsist pakkuma imetamisnõustaja teenust Paides ning ta soovis, et kui ma hätta jään jälle, pöörduksin tema poole. No kindlasti ma pöördun! Ma tean, et niikuinii jään hätta, sest kuigi Paides on sünnitusosakonnas tore ja sõbralik personal, siis minu meelest pööratakse siinses haiglas väga vähe tähelepanu imetamisele. Muidugi oskan ma jälle ainult enda mätta otsast rääkida ja võib-olla on kellelgi hoopis vastupidine kogemus. Peale Kristoferi sündi sikutati mu nibu…

  • Paha ja kole ja mõttetu ja si**

    Sõidan Tallinna. Ilm ümberringi kole ja kõle. Ega sellel pole ma end kunagi heidutada lasknud. Pole mõtet lasta end häirida asjadest, mida ise niikuinii kontrollida ei saa. Kodus oli enne väljasõitu nii palju askeldamist, et sotsiaalmeediasse sukeldusin alles nüüd. Kiri postkastis. Vihakiri. Kunagi ammu aega tagasi palus üks neiu minult abi. Soovis, et keegi maksaks tema elektriarve ära, olid õega kahekesi ning neid varitses oht, et elekter võetakse kodust välja. Neiu rõhus sellele, et jube kahju oleks, kui väike õde peab pimedas õppima. See arve oli suht suur, 120€, aga ta ütles, et kui saaks vähemalt pool makstud, ehk ei lülitata elektrit välja. Vanemaid ei pidanud neil olema. Ma automaatselt…

  • Kas ma kunagi need autojuhiload plaanin ka ära teha?

    Huhh! Ohh! Hehh! Kindlasti on see minu plaanides, aga jõle piinlik on tunnistada, et ma olen selles osas lihtsalt laisk olnud. Kui me Tallinnas elasime sain teooria osaga väga hästi hakkama ja jõudsin peaaegu juba lõpusirgele, kui üks hetk käis peas klikk ära ja mõtlesin, et ega kiiret pole ju, Geidul load olemas ja võtaks väheke vabamalt. Samal ajal käisin Täiskasvanute Gümnaasiumis ja kasvatasin kahte last ja kõik kasvas üle pea ning autokool oli koht, mille pealt otsustasin aega kokku hoida, sest “tulevikus aega küllaga sellega tegeleda” ja siin ma nüüd olen… maakolkas ja kuhugi ei pääse, sest lube pole. Jah, on ju bussiliiklus, aga nagu te aru olete saanud,…

  • Aga võib-olla koliks tagasi pealinna? Või kuhugigi linna?

    Viimasel ajal on meil Geiduga unerütm jumala paigast ära, st me oleme umbes kella 3-4ni öösel üleval ja lihtsalt molutame. Telekast ka midagi ei tule, seda ei vaata ja siis lihtsalt pikutame voodis ning räägime asjadest. Ühest küljest on see muidugi hea, sest vahel käivad läbi päris huvitavad teemad ja päevasel ajal pole väga aega rääkida nii pikalt ja laialt, aga hommikul zombina ärgata, sest ega lapsed plaani never ever pool päeva maha magada, pole just kõige mõnusam. 😀 Täna öösel, kui me jälle erinevatel teemadel vestlesime ja mil ma tõdesin, et me vist oleme päris haiged inimesed, sest need teemad olid… haiged, ütles Geit, et võib-olla ei peakski siia…

  • Ega meist keegi vääri tegelikult abi

    Inimesed on mölakad. Päris tõsiselt, ma räägin. Ma vist ei julgegi kellegi abipalvet enam mitttteeee kunagi avaldada, sest olgem ausad, meil kõigil on minevikus olnud vähemalt üks inimene, kellega pole suhted just kõige helgemad ja kes terve ülejäänud elu arvab, et sa oled tropp ja ei vääri üldse elamist. Mind ajavad eelkõige närvi inimesed, kellele meeldib ühe osapoole põhjal mingi arvamus või otsus kujundada. Issand, kui mitu inimest olen ma oma elust jalaga välja virutanud, sest minu asemel on nad otsustanud kuulata kedagi teist, st midagi on juhtunud, aga nad reaalselt kuulavadki ainult teist osapoolt ja teevad omad järeldused, savi, mida see Jane räägib. Näiteks võin tuua kohe ühe juhtumi…

  • Kui ma arvasin, et olen paks, aga tegelikult olin peenike ja nüüd olen paks, aga tegelikult ei ole ka

    Üsna segane pealkiri, eks. Ma vist ei saa ise ka aru päris täpselt, mida ma mõtlesin, aga kohe proovin lahti seletada. 😀 Kehast ja kaalust ma hämama ei hakka. Igaüks vast teab, et aasta kaalulangetaja tiitel läheb ilmselgelt mulle, sest ma olen vist proovinud 72845 korda kaalust alla saada, et normaalne välja näha ja ei vähem ega rohkem, kui 82625526 korda ka alla andnud, käega löönud ja lohutanud ennast selle “meestele ei meeldi kont, mehed tahavad liha” ütlusega. Tegelikult ei pea see ütlus üldse paika ja Geidule nt meeldib pekk mitte liha. 😀 Minu näol siis. Aga ilmselgelt meeldivad meestele kõhnad naised, sinna pole midagi parata. Endale meeldib ju ka…

  • Paides saab nüüd hessi, või kas ikka saab?

    Kurat ma ütlen, mul oli hullult dramaatiline hesburgeri-arvustus plaanis, aga nüüd avastasin, et keegi on juba põlema läinud sellest uuest Paide Hesburgerist: https://pingelangus.wordpress.com/2019/01/05/paide-hesburger/?fbclid=IwAR2EvjwPWhJKilJaD9gNGjMNg2iKVoJaAyM4TfHa0vwNtbploEnwzisNCpY Not. Tegelikult ei tahtnud ma midagi väga dramaatilist kirja panna, mul nii palju vinguda pole kombeks (ainult kodus ja oma pere keskel). Võib-olla on asi selles, et ma olen vähese najal üles kasvanud ja rahul olnud pea kõigega, mis ma saan. Peaasi, et üldse saan. Mina pikisilmi Paide Hesburgeri avamist ei oodanud, st ei käinud iga päev seal ukse taga kraapimas, kas nüüd saab burksi vä? Ma teadsin, et vist novembris pidid avama? Kindel pole. Ei jõudnud, so what. Savi. Avati detsembris. Hurraa! Hea, et üldse avati…