• Self-laav

    8 kuud tagasi kirjutasin ma postituse enesekindluse teemal, saab lugeda siit, kes veel pole seda teinud. Igatahes, puhuvad selles osas minu elus uued tuuled ja mõtted ning tahtsin teiega neid jagada. Kas ma olen tänaseks jõudnud sinna, kus mind ootab sületäis enesearmastust? Võib küll nii öelda, sest ega muidu ei laiutaks minu instagramis selfiede-armee. 😅 Ükski ennast vihkav naine ei postita endast nii palju pilte, kui mina seda teen viimasel ajal ja kuigi on pigem haruldane nähtus, et keegi ennast ise ilusaks nimetab, siis ma julgen seda teha küll. Ma olengi väga ilus naine ja naudin seda hetkel täiel rinnal. 😉 Kuigi rasedusega olen ma ju ainult suuremaks paisunud ja…

  • Kui EKRE-t ei vali, oled paks ja kole

    Miks inimestel on raske leppida sellega, et kõik ei mõtle ühtemoodi ja ei tee samasuguseid valikuid? Ma sain peale eilset valimiste teemal kirjutatud postitust oodatult vähem puid alla. Päris tõsiselt. Ma olin juba ette arvestanud, et saan täie rauaga, sest noh… kogemus. 😀 Aga ega see ei tähenda, et nüüd võiks mulle puid alla loopida räigelt. Pliis ei! Ma tegelikult ikka teadsin, et see teema tekitab vastakaid tundeid ja eriarvamusi ja võib-olla ka tüli ja… Aga ma lootsin, et inimesed suudavad tulla kokku ja adekvaatselt arutleda selle üle, kes valib mille ja miks ta seda teeb, mitte sõimata üksteist lollakateks ja teha teineteise valikuid maha. Selge see, et inimestel on…

  • Elu on nii ebaõiglane

    Ärkasin mina täna üles ja mis ma jälle näen – veel neli märtsikat on ilmavalgust näinud. Üks minu tuttava oma ka. Ei tee üldse kadedaks ju! Ma tahan ka beeeeeebbbiiiiit! Miks ma ei võiks juba minna ja selle asja kaelast ära saada? Veel rohkem, kui tutika pisikese beebi saamine, ajab mind kadedaks see, et neil naistel see õudus läbi tehtud on. Krt, miks ma alati viimaseks jään? Mul tõesõna on iga lapsega selline tunne, et kõik teised ümberringi saavad asjaga enne mind ühele poole ja saavad mõnusalt loorberitele puhkama oma tutika roosa ja pehme beebiga minna ja siis olen mina, rase forever. Vahet pole, et mul täitus alles 36. nädalat…

  • Kellele anda oma hääl, kui ei jaga poliitikast mitte midagi?

    Ma alustan seda postitust kohe siira ülestunnistusega – kui asi puudutab poliitikat ja valimisi ja hääletusi… olen ma ilmselt maailma lollim inimene. Ma ei jaga poliitikast mitte midagi, ei ole kursis teemadega, mis selle ümber keerlevad ega tegelikult, ausalt öeldes, huvitugi sellest. Eluga olen justkui rahul, millegi üle ei kurda (mis puudutab elu Eestis) ja rohkemat nagu nõuda ka ei oska. Jep, nüüd ilmselt paljud tahaks mind lolliks sõimata või kividega surnuks visata, aga ähhäää, ma juba tunnistasin ise, et selle koha pealt olen ma küll loll nagu lauajalg. Ma ei tea, kas selle üle piinlikust tunda või ükskõikset suhtumist omada. Valin selle viimase vist. Okei, natuke ikka piinlik on,…

  • Haiglakott – kas üldse pakkida midagi kaasa?

    Ma ütlen ausalt, mul ei ole mingit haiglakotti kokku pakitud. Pole lihtsalt viitsinud ja ideaalis läheks ma üldse sünnitama tühjade pihkudega. Okei, rasedakaardi pean kaasa võtma, aga üldiselt kõik muu saan ju haiglast – riided lapsele, mähkmed, suured sidemed. Siiani olen küll saanud. Esimese lapsega pakkisin terve elamise kaasa. Pärast, kui kojuminek oli, kirusin end maapõhja, et nii palju kodinaid kaasa olin võtnud. Enamus asjad ei leidnud kasutust ja seisid kottides niisama, aga kuna see oli mu esimene sünnitus ja sotsiaalmeedia oli minu jaoks võõras koht, siis väga ei teadnud ka, mida päriselt vaja oleks. Teise lapsega vedasin ka tegelikult asjatult kasutut träni endaga haigla kaasa, aga oluliselt vähem kui…

  • Sarisünnitaja mõtisklused

    Mul on täna sellised kahtlased päevade moodi valud. Regulaarsed ei ole, aga üsna sagedased. Jäin siin mõtlema, et huvitav, kui ta ennast seal sees peaseisu pööraks ja ma ise sünnitada saaksin, kas nüüd neljas sünnitus oleks kuidagi kergem, valutum ja kiirem eelnevatest? Mu loogika ütleb, et no, kui mina peaks midagi rasket, ebameeldivat ja valusat neljandat korda järjest tegema, tuleks mul see küll kordades paremini ja kiiremini välja kui esimesel korral. Samas ma ei ole ju emakas ka, niiet… puhas uitmõte lihtsalt, et miks nii olla ei võiks, eks. Kui rääkida eelnevatest sünnitustest, siis kõik on läinud minul ajaliselt lühemaks – esimene 11h, teine 8h ja kolmas 5h. Esimene laps…

  • Palju paksu pahandust*

    Kõik algas ühel päikesepaistelisel päeval, mil sain saatusliku kõne – kuller helistas ja teatas, et mulle on pakike. Igakord ma hüppan rõõmust lakke, nagu üks väike laps, kui kuller mulle paki toob. Igasuguseid lahedaid kingitusi on alati nii tore saada! #blogijaelu Aga kui tuuakse midagi maitsvat, vot siis ma vangutan küll pead ja sean oma närvikava valmis, kuidas lastele paki sisu presenteerida. Ma ei tea, miks, aga nemad on arvamusel, et mina ja Geit oleme magusa jaoks liiga vanad. Miks me peame magusat sööma, kui me ei ole lapsed? Kus on vanematekaitse silmad? Ma tajun siin vaimset terroriseerimist. 🙄 Valio saatis meile proovimiseks nende uusi piimasnäkke, kahe erineva maitsega –…

  • Hullumas

    Kas see esmaspäev kunagi läbi ka saab? Selline tunne on, et see lihtsalt venib ja venib, aeg ei liigu üldse edasi… Mu päev on olnud marujama. Tõesõna. Mul on täna närvid no nii läbi. Algas see sellega, et mingi tüüp, kes eile minult instagramis koguaeg küsis, kui pikk ma NÜÜD olen ja mida ma NÜÜD teen ja kuidas mul NÜÜD läheb, korrutades neid küsimusi mingi 72626277 korda ja tehes mulle nii palju videokõnesid, et mu telefon kokku jooksis, helistas mulle täna hommikul 6.34, et küsida, kui pikk ma ikkagi olen NÜÜD. Kui hommikul vara mu telefon helises (Geit pani kõne kinni) ja Geit veel magas, ärkasin ma kerge paanikaga üles…