• Supermommy pihtimused

    Ma päris täpselt polegi aru saanud, miks inimesed oma elu erinevaid seikasid kardavad jagada ja sotsiaalmeedias kõigele kaasa noogutavad, samal ajal hoopis muud elu elades, aga nojah. Ühest küljest ma mõistan ka, tegelikult, sest kõik me tahame ju näidata ennast ideaalsete ja täiuslikena, kelle elu on lill, kes valesid valikuid ei tee ja kõik on lihtsalt roosiline. Tegelikkus on aga see, et sotsiaalmeedia on üks ja päris elu teine asi. Muidugi mitte kõigi puhul, selge see. Kui Britt kirjutas oma blogis vabaks laskmisest, tundsin, et see on asi, mida peaks isegi tegema. Me kõik ju elame mingit elu. Kes jagab seda blogides, kes mitte. Mida me kardame? Miks me ei…

  • Oli elu halvim aasta

    No tegelikult ma ei saa öelda, et ELU halvim aasta, sest sipuaastad on alles möödunud ja ega see 25 mingi õudselt kõrge vanus ei ole, kuid siiani oli küll 2018 minu elu halvim aasta. Kellelgi pole muidugi õrna aimugi, sest ma pole valmis oma elu nii detailselt ning avalikult jagama ja pigem rohkem meeldib mulle teid kursis hoida oma elu rõõmsamate külgedega, aga oli tõesti hull aasta. Üks hetk ma lausa tundsin, et mul vist on mingi needus peal, sest ei saa ju ühel inimesel nii kehvasti minna. Aasta alguses lahkuminek ja uuesti taasühinemine, mis siiani natuke kummitab, sest see lahkuminek näitas mulle, kes on tõelised sõbrad ja inimesed, mida…

  • Rasedus-meeldetuletus ehk 27+3

    Seda meeldetuletust pean vist eelkõige endale tegema, sest ega kui mul sellist magu ees ei oleks, ei mäletakski, et rase olen. No tõesõna. Mul pole lihtsalt mitte ühtegi häda kaelas ja sellel haigusperioodil on just nii hea, et vähemalt rasedusega pole mingeid lisavaevusi kaelas ja saab rahus haige olla. Ainult tagumik ja kõht teevad kasvamises võidu, vist. Nädal tagasi läksid kõik trusparid kenasti jalga, nüüd hakkavad vaikselt jalas rebenema juba. Its time for new underweaaaar! Viimasel ajal on palju küsitud, miks rasedusest väga ei kirjuta, pilte ei postita või kuidas kõhuüürnik kasvab üldse. Teate, ma ei viitsi väga kirjutada. Pole nagu midagi erilist jagada. Juba neljas rasedus, vana kala selles,…

  • Haiged jõulud

    Aasta eelviimasel päeval oleks vast paslik ikka oma jõuludest ka kirjutada. Mitte, et need oleks nii pikale veninud, aga ma lihtsalt pole viitsinud siia tulla ja midagi kirjutada. Kui nüüd aus olla. Täpselt päev peale minu ja Hendriku sünnipäevapidusid (16.12) jäime kõik haigeks. Esimesena Geit, siis mina ja lapsed. Kristofer on ainus, kes tänase päevani on pm puhta nahaga pääsenud, st ainult köha ja nohu, aga mingit pikaajalist palavikku tal pole. Geidul oli mitu päeva järjest 40 palavik, mul oli üks päev ainult selline 38-39 ja läks suht ruttu alla. Lastel oli mitu päeva 38-39 vahel. Palavikualandajaga saime alla, siis läks jälle üles. Ja kuigi endal palavik oli ainult üks…

  • Hendrik 7

    Aeg on halastamatu. Ma võin seda lõpmatuseni korrutada, sest tean, et hindan aega kõrgelt ega võta seda nii iseenesestmõistetavana nagu meil oleks seda küll ja veel.  Ma ei mäleta suurt midagi Hendriku sünnist. Kahjuks või õnneks. Esimest sellepärast, et sünnitamine ei ole just kõige meeldivam kogemus elus, nagu te teate. Küll ma aga mäletan seda, mis peale sünnitust oli – mina lamasin sünnitusvoodil, mind õmmeldi ja samal ajal nautisin seda vaatepilti, mis eemalt mulle vastu vaatas. Geit istus toolil, esimest korda poeg süles ja lihtsalt imetles teda. Tal vist isegi läksin mina meelest. Ta oli lihtsalt nii lummatud. Ja mina ka. Me saime esimest korda lapsevanemateks. Me saime endale pisikese…

  • Raju nädalavahetus ehk sünnipäevapidu

    Laupäeval toimus minu ja Hendriku sünnipäevapidu. Mõtlesin, et oleks mõistlik koos pidada. Tuleb ehk odavam. Eksisin.  Mul on selline tunne, et sünnipäevadel polegi mõtet süüa teha. Lastele vähemalt küll mitte midagi rasket, nt salat vaid pigem snäkilaud, joogi ja kergemate snäkkidega, sest söömine pole peol nende esimene prioriteet. 😀 Ja täiskasvanud ka väga süüa ei armasta, ma panin tähele. Vaaritasin salatit mingi neli tundi, lõikasin igast snäkke ja asju, vorpisin singirulle, muud valmis snäkid, kringlid ja asjad, aga julgelt üle poole toidu tõin koju. Salat läks hapuks, sest ka meie seda nii palju ei jaksa siin sisse vitsutada ja kellelegi anda ka ei olnud.  Järgmine aasta ma pean küll oma…

  • Meel on nukker

    Kell on 01.55 öösel ja meel on nukker. Uni nagu on, aga magama ei suuda jääda. Ootan kannatamatult hommikut, et saaks oma mugulad ema juurest ära tuua ja neid kõvasti kallistada. Käisime eile Geiduga Tallinnas, Eesti Näituste messikeskuses Ettevõtete jõulupeol ning viisin lapsed ema-isa juurde. Kuna nad polnud seal ammu olnud, siis ma põdesin küll natuke, kuidas Krissu sinna jääb ilma minuta. Algus oli paljutõotav. Mängis, seltsis, oli niisama. Ma siis tasakesi üks hetk hiilisin minema. Kui me peaaegu Tallinna jõudsime, helistasin emale ja uurisin, kuidas läheb. Kuulsin telefonist, kuidas Krissu lakkamatult nutab. Mnjeeeh. Ema küll ütles, et saavad hakkama ja pole hullu, aga süda muutus härdaks. Pidin lausa nutma…

  • Mõtlesin, et vahetaks elu

    Lugesin siin öösel ühte postitust, kus selgus, et kirjutaja kirjutab liiga palju titejutte. Kaua võib? Mida sa nendest tittedest ketrad koguaeg? Ja siis mulle meenus, et hiljaaegu sain ka mõned kommentaarid, kus inimesed pahandasid, miks ma koguaeg ainult endast, oma rasedusest, oma elust, oma lastest, oma tegemistest kirjutan? Kas mul muud jututeemat enam ei olegi? Mõnel on kopp ees, sest siit enam muud ei leiagi kui kirjutisi minu elu kohta. 😀 Ma ei tea. Minu jaoks on see umbes sama, et ma tellin endale “Pere ja Kodu” ajakirja ja lõpuks viskan kõik tellimused ahju ning esitan neile kaebuse, et MIKS NAD AINULT PEREKONDLIKEL JA KODUSTEL TEEMADEL KIRJUTAVAD? KAS NAGU MIDAGI…