• Me saime beebi ehk kuidas K ilmavalgust nägi

    Ma ei ole siia päris pikalt jõudnud miskit kirja panna. Sellel korral on mul ka mõjuv põhjus – käisin vahepeal sünnitamas ja saime beebi. Leidsin alles täna mahti, et tulla siia ja panna kirja, kuidas 27. september meie jaoks kulges ning kuidas see päev meie jaoks uue tähenduse sai. Olin selleks päevaks ette valmistunud. Sünnitus toimus esilekutsumisega – olin selles juba poole raseduse pealt kindel, sest teised lapsed on samuti üle kantud. Sisetunne ütles samuti, et ise ma sünnitama ei lähe. 27. septembri öösel kell 4 hakkas mu pea kohutavalt valutama. Ma võtsin kodus päris mitu paracetamoli tabletti ära ja lootsin, et see jube valu jääb järgi. Ma poleks elus…

  • Täiesti uus peatükk

    Kõrvalvaatajale näib teise inimese lapse sünd kindlasti täiesti normaalse nähtusena. Ka mulle. Kui keegi saab endale lapse, mõtlen alati, kui vahva ja armas, samas ei ole selles minu jaoks mitte midagi suurejoonelist – lapsi sünnib iga päev. Suurejooneline ja midagi erakordset on see kindlasti aga lapsevanemate endi jaoks. Esimese lapsega muutus minu maailm täielikult. Pole ka mõni ime – enne vastutasin ainult iseenda eest, üks hetk ka väikese inimese eest, kelle endast välja pressisin. Raimondiga nii suuri muutusi ma ei märganud, sest rasedus, lapse sünd ja tema kasvatamine ei olnud minu jaoks enam uus teema. Samas olen iga lapsega oma elus justkui uue lehekülje pööranud. Täna tunnen, et kolmapäeval saab…

  • 41 nädalat

    Täna on nii ilus ilm. Täna täitus 41 nädalat rasedust ja lapseootust. Täna olen ma eriti emotsionaalne. Tegelikult olen ma seda üldse viimastel hommikutel – ärkan juba vara ja tihun nutta. Ei tea, kas asi on hormoonides või selles räiges seljavalus, mida ma igal hommikul ärgates tunnen või nendes magamata öödes. Ma olen raseduse teemal nii palju oma mõtteid avaldanud, pilte postitanud ning loodetavasti on see viimane. Mõtlesin teha sellise pikema kokkuvõtte tervest rasedusest. Mida ma õppisin? Mida uut sain teada? Mida ma igatsen? Millised olid ootused ja lootused? Umbes jõulude paiku otsustasime härraga kaitsevahendid ära jätta ja mõtlesime, et kui beebi tuleb meie elamisse, siis tuleb. Kui ei, siis pole…

  • Väsitavad päevad

    Eile mõtlesime, et sõidame pealinna ämmale külla. Lisaks külastasime Jägala juga ja Linnamäe Hüdroelektrijaama. Käisime nendes kohtades viimati siis, kui Raimond veel väga pisi-pisi oli. Kui nendest kohtadest Tallinna poole tagasi sõitsime, tundsin alakõhus sellist valusööstu. Jäi üle ja siis jälle. Just siis, kui K end liigutas. Selline valulik periood koos vahedega kestis paar tundi. Vahepeal oli ikka metsikult valus, lõi isegi pisarad silmist välja. Ma tõesõna mõtlesin, et noh nüüd lähengi sünnitama. Raudselt! Õnneks ma võtsin Tallinnasse oma haiglakoti ja rasedakaardi kaasa. Üks hetk ma tõesti ütlesingi mehele, et davai, viime lapsed ämma juurde tagasi ja põrutame ITK-sse, sest no nii kuradi valus oli, aga siis jälle kahtlesin –…

  • Hiina leiud

    Ma hakkasin alles hiljuti tegema koostööd jälle vana hea hiina e-poega SheIn.com (link!). Me tegelikult oleme ka varasemalt koostööd teinud ja nii umbes paar aastat, mis oli ka suht edukas, aga üks hetk vajus see ära. Mida rohkem ma paisusin, seda enam märkasin, et mul ei ole sealt lehelt miskit valida ja niisama kappi seisma ei tahtnud ka midagi. Meie koostöö seisneb selles, et mina valin sealt teatud hulk tooteid, näitan blogis oma lugejatele, millised need reaalselt välja näevad, kirjeldan materjali ja annan tagasisidet, kuidas olen rahul asjadega. Mida rohkem te nendele lingikestele klikite, mida teile siin üles märgin, seda rohkem saan ma tooteid valida, teile sooduskoode ja ka riideid/kinkekaid auhinnamängudeks.…

  • Kuidas ma ennast saledaks kõndisin

    Ma ei ole absoluutselt õige inimene rääkima trennist või toitumisest. Ma olen alustanud ja lõpetanud kaalu jälgimist ja kaotamist täpselt sama palju kordi, kui ma päevas vett joon – lugematul arvul. Päris lootusetu inimene ma spordi koha pealt ei ole. Põhikoolis mulle küll kekatunnid väga meeltmööda ei olnud, aga siiski olin väga aktiivne inimene ning kaaluprobleemid puudusid. Kuna väga paljud inimesed kommenteerisid peale eilset postitust ja ka kirjutasid, et kuidas ma siis ikkagi nendest 18 kilogrammist lahti sain, otsustasin oma loo lühidalt uuesti kirja panna. Kui blogi vanas kohas veel oli, sai sinna ikka mitmel korral kirja pandud, mis värk mul selle kaaluga oli. Sain ka üsna head tagasisidet ja…

  • Need vanad head venitusarmid

    Ma ei teagi, kust alustada. Ühe minu Facebooki lisatud pildi all tekkis tuline arutelu venitusarmide kohta. Üks arvas, et naine kuulub mahakandmisele nagu mõni praak toode, kui ta keha “kaunistavad” venitusarmid. Selline ei pidavat üldse enam kõlblik “kaup” olema ja kommenteerija ei suutnud ära imestada, et meestele võiks venitusarmidega naised meeldida. Siin kohal oleks vist paslik ära mainida, et too kommenteerija ise on väga enesekindel ja ei oma ühtegi kompleksi enda keha suhtes, mis on muidugi ainult positiivne, aga seljuhul tekib mu peas küsimus – kui sa endaga nii rahul oled ja teisi nii võimsalt maha teed, miks esined sa Facebookis kellegi teise piltidega? Too isik kommenteerib tegelikult mu pilte…

  • Elu miiniväljal

    Mina ei saa aru, kuidas tänapäeval need koeraomanikud nii nahaalsed on. Lihtsalt käivad oma koeraga jalutamas ja jätavad junnid maha. Siin elades ma õnneks ei ole kohanud ühtegi sellist inimest, kes teiste nähes jätabki oma koera sita koristamata, aga see-eest on siin metsikus koguses koerajunne igalpool. Lasnamäel elades oli see üsna tavaline vaatepilt – omanik jalutas koera, koer sittus ja omanik ei koristanudki seda ära vaid jalutas edasi. Ma tundsin end lausa veidrikuna seal nende kõrval, sest ma kraapisin isegi vedelal kujul väljaheite murult kotti. 😀 Aga jah, seal oligi see vägagi normaalne – jätta koera väljaheide maha. Täna käisin Tommiga väljas, tavalisel pissi-kaka tiirul. Ta otsustas oma häda muru…