• Seitse aastat!

    Seitse aastat! Ei päevagi vähem või rohkem oleme me härraga koos mööda saatnud. Mulle tundub see uskumatult pika ajana. Ja tegelt seda see ju ongi kahe noore inimese vaatevinklist. Tutvusime me läbi minu põhikooliaegse sõbranna, tänu kellele hakkasime Rate.ee kaudu suhtlema. Esimene kohtumine oli Tallinnas Vabaduse väljaku mäe otsas. Mul ei lähe see mitte kunagi meelest. See oleks olnud nagu eile. Meie suhte ja kogu selle aja teeb veel väärtuslikumaks asjaolu, et alguses olime kaugsuhtes. Tema elas Tallinnas ja mina Vändra külje all pisikeses külas. Nägime üksteist ainult nädalavahetuseti. Tundub uskumatu, eksole. Veel enam, et olime tol ajal verinoored ja täitsa teismelised veel. Oi kui palju inimesi me kohtasime, kes…

  • Kaalustress raseduse ajal

    Kaaluteema on mulle olnud viimased paar aastat väga südamelähedane, mille tõttu otsustasin, et kolmanda raseduse ajal ma sellepärast stressama ei hakka. Juba eos võtsin kaalult patakad välja ja nüüd seisab teine täiesti kasutult siin. Mõnes beebigrupis näen, kuidas emmed stressavad sellepärast, kas rasedusega tuleb liigseid kilosid või mitte. Ma saan aru, et naised muretsevadki tegelikult ju põhjusega, sest rasedusdiabeet on tänapäeval väga aktuaalne teema. Mul endalgi on paar tuttavat, kellel on see raseduse ajal diagnoositud ja tänu sellele on ka lapseootus olnud keerulisem ning vähemnauditavam. Mina kodus end ei kaalu. Tarbin kõike targalt ja mõistlikult, sest ka minus on väike hirm, et kaalutõus võib liiga suureks osutuda. See hirm saadab…

  • Putukavaatlejad

    Ma üritan lastega hästi palju looduses käia, sest pealinnas elades muutusid nad täitsa linnainimesteks ja igasugused putukad, loomad ning muu maaeluga kaasnev oli nende jaoks lausa hirmuäratav. Linnas on seda metsa ja muud loodust tegelikult väga vähe ja egas polnud aega töö ning lasteaia kõrvalt veel metsas käia igal õhtul. Kes see viitsib, eksole. Vabadel päevadel sai ikka Iru metsas jalutatud, aga ega sinna väga ei kippunud küll. Linnainimesed on kohati väga räpased, jättes igalepoole oma prügi, odekolonnipudeleid, süstlaid ja kasutatud kondoome. Ma naljaga pooleks kutsusin Iru metsa tuntuks suksutamise kohaks, sest tõesõna, seal võis pea igal sammul leida tühja kondoomipaki või kasutatud kondoomi. Rõve ju! Kes siis sellises kohas…

  • Avalikust imetamisest

    Olen nüüd arvutiga saanud sotsiaalmeedias ringi surfata (telefoniga ma üldiselt ei viitsi blogisid lugeda) ja märkasin, et viimastel päevadel on kirgi kütnud avalik imetamine. Kes arvab, et tegemist on liputamisega, kes võrdleb seda sittumise või onaneerimisega. Arvamusi on erinavaid. Nagu inimesigi. Ma tõstan käed ja tunnistan, et ma pole never avalikult imetanud ja sellepärast on mul võib-olla natuke keerulisem arvamust avaldada. Küll aga ei näe ma selles midagi veidrat, kui teised emad seda teevad. Ma olengi vist selline inimene, et üldjuhul on mul jumala pohlad, mida keegi kuskil teeb. Mul enda eluga nii palju tegemist, et ma ei viitsi veel teiste omasid ka elada. Aga arvamust tahaks ikka vahel avaldada…

  • jaanid ja tuba täis beebilõhna

    Peale pikka arutelu otsusasime, et läheme selle aasta jaanipäeva tähistama Roosna-Allikule. Ükski aasta pole me jaaniõhtul midagi huvitavat teinud. Kas kodus passinud või pealinna jaanitulesid külastanud, aga ega need pole miskid õiged mu meelest, sest tavaliselt on need kohad paksult inimesi täis ja pole üldse sellist tunnet, et oleks jaaniõhtu. Eks see tuleb ka sellest, et mina olen maal kasvanud ja siin on jaaniõhtud kuidagi palju lõbusamad, meeleolukamad ja.. mõnusamad. Omad inimesed ümberringi, suur lõke, eesti muusika, kodune toit ja jook. Roosna-Allikul oli päris lahe, aga järgmisel aastal ma veedaks jaaniõhtu Paides. Raimond käis elus esimest korda poniga sõitmas ja ta oli jumala tuhinas. Tegelikult olin mina veel rohkem ärevil,…

  • Öine ärkaja

    Pidime kalale minema. Ja nüüd ma siin istun. Diivanil. Üles mukitud ja ootan, et hakkaks kuhugi suunas liikuma. 😀 Seni, kui ma siin ootan, sirvin virtuaalseid ajakirju ja leidsin ühe hea artikli sellest, kuidas ja kas päriselt mehed suudavad öösel rahulikult õndsat und magada, kui imik kõrva ääres suurest näljast röögib. Ja siis mulle meenusid need hirmsad, nutused ja magamata ööd Hendriku ajast. See oli minu jaoks puhas piin. Esimese lapsega vist ongi nii, sest öösel lampi ärkamine, kui keegi uustulnukas süüa tahab, pole ju miski vana asi või harjumus. Tegemist on täiesti uue olukorra ja kogemusega. Meie peres on olnud aegade algusest saadik nii, et mina olen see, kes…

  • sest näpud sügelevad!

    Ma olen hakanud viimasel ajal lugema rohkem Leanika blogi ja võib-olla olen ma lihtsalt sisutühi inimene, aga ma saan sealt üsna palju inspiratsiooni, millest ja kas kirjutada. Kuigi tema blogi välimuse kallal võiks pisut nokkida ja see meenutab mulle oma blogi välimust, kui viimane alles stardijärgus oli, siis lugemismaterjali tal on. Huvitavat lugemiselamust pakkus ta kommenteerimise teemal (link!). Häbi silmis (või siiski mitte?) tunnistan, et ka mina olen vahel sellist tüüpi inimene, kes lihtsalt ei suuda oma sõrmi klaviatuurist eemale hoida. Üks aeg tegin iseendaga kokkuleppe ja proovisin mitte kõiki asju sotsiaalmeedias kommenteerida. Mitte, et ma seda 24/7 teeks, aga sageli tahan ka mina sõna sekka öelda. Vahel isegi liiga…

  • Automaat või manuaal?

    Mõned päevad tagasi lugesin ühte postitust autojuhilubadest. Sellest, kas tasub teha automaat- või manuaalkäigukastiga load. Omast kogemusest ma rääkida ei saa, sest seda mul ilmselgelt ei ole (või ei tohi olla :D), kuna autojuhilube mul ju pole. Küll olen aga enda jaoks selgeks mõelnud, milliseid lube mina tahan. Esimesel korral olin surmkindel, et teen load manuaaliga, sest ausalt öeldes kartsin ma, et inimesed hakkavad näpuga näitama ja sildistama. Olen lugenud välja, et inimesed, kes automaadiga load teevad, on ikka parajad saamatud. Ja mina ei taha ju olla saamatu ning veel vähem tahan ma, et teised minu peale näpuga näitaks. Täna (tegelikult juba mõned kuud) mõtlen ma, et savi. Ma teen…