• Kalad said vette

    Miks ma ütlen kalad, on sellepärast, et Hendrik ja Raimond elaksidki vees, kui vaid ema lubaks. Päris ausalt. Enne, kui ma jõudsin oma luugid lahti teha, kuulsin laste toast, kuidas teised seal end riidesse panevad ja plaane peavad, kuhu täna minna võiks. Ilm oli super (nüüd juba pilves), räigelt palav ja ma mõtlesin, et võiks lastega ujuma minna. Noh, ujuda nad veel ei oska, aga nemad leiavad vees endale alati mingi lõbusa tegevuse. On see siis järvest vee välja tassimine, üksteise loopimine liivaga või mis iganes. See oli vist selle aasta esimene suplus neil. Eks me ole ennegi Paide tehisjärve ääres käinud, aga nii päris vette ma neid lasknud pole.…

  • Visiit kikutohtri juurde

    Kell on täpselt 9 ja ma olen jõudnud täna sõbrannal külas käia (hihi, ok, ma ärkasin seal :D), toad ära koristada, pesu pesta ja isegi lastega hambaarstil käia. Vahel tunnen ennast lausa superemana. Eile käisime sõbranna sünnipäeval. Egas, kui ma poleks märkmikusse vaadanud, siis ma oleks seal rahus praegu õndsat und maganud ja poleks arvanudki, et midagi teisiti on. Õnneks enne sünnale minekut kiikasin ikka märkmikusse, sest mul oli vaja kirja panna mõned auhinnamänguplaanid erinevate koostööpartneritega. Siis selgus ka tõsiasi, et Hendrikul ja Raimondil on täna hambaarsti visiidid. No mis seal ikka. Sõitsime hommikul Paidesse, käisime kodust läbi, et lapsed saaks oma hambad ära pesta, sest vastasel juhul oleks nad…

  • blogijad on hirmuäratavad?

    Kui ma ühes postituses kribasin sellest, kui häbelik ma oma blogi suhtes päris elus olen, siis täna hakkasin mõtlema sellele, kas reaalselt leidub inimesi, kes blogijate pärast end kuidagi rohkem sotsiaalmeedias vaos hoiavad. Kui ma blogimisega alustasin, siis ajasin ma totaalset paska suust välja, samas enda arust proovisin hullult jälgida, mida või keda oma postitustes mainin, sest ma kartsin, et mõni tuntum blogija teeb minu arvamusest postituse ja nii ongi minu eluke hävitatud (tervitused, Mallukas!). Tol ajal ma vist Mallukat kõige rohkem põdesingi. Ikkagi meie pisikese riigi staarblogija ja no oma blogis on ta üksjagu inimesi põrmuks teinud. Kas siis põhjuseta või põhjusega, eks see ole juba omaette teema. Ja…

  • Vabatahtlikust tööst

    Ma siin viimasel ajal mässan oma õe asjadega. Ei ole teine piisavalt iseseisev, et omi asju ajada. Nimelt käis ta ühes ettevõttes “tööl”. Algselt rääkis ta mulle kuuaja pikkusest perioodist, nüüd on see vähenenud ligi kahele nädalale. Käis kaks nädalat teenindajana tööl, lepingut ei saanud ja lõpuks virutati jalaga tagumikku ning öeldi, et ta ikkagi pole sobilik ja kuna need nädalad olid kõik proovipäevad, siis tasu selle eest ei maksta. Midagi taolist. Üks hetk suhtlesin ma ühe selle koha töötajaga. Ma olen oma elus väga vähe seda teeninduspunkti külastanud, sest minu jaoks on see ebameeldiv koht. Selgus, et mu õde passis enamus ajast telefonis, õpitud asju selgeks ei saanud ja…

  • tüdrukutel nukud, poistel autod?

    Ma kohtan üsna tihti seda suhtumist, et tüdrukute mänguasjad on nukud ning poisid peaksid mängima justkui autode-robotite-sõjateemaliste mänguasjadega. Peamiselt kohtan sellist suhtumist omaenda kodus, sest minu pojad on jumala kindlad, et nemad ei tohiks mängida barbiedega, beebinukudega ja üldse selliste asjadega, mis on natukenegi roosat värvi. Ok, luiskan veidi. Autod võivad olla mis värvi tahes, nendega mängivad nad ikka. 😀 Aga üldpildis mõtlen ma just seda, et neil on justkui ära jaotatud, millega mängivad tüdrukud ja millega poisid, kuigi tüdrukutega on nad kokku puutunud ainult lasteaias. Ju siis sealt on selline käitumismuster ka sisse juurutatud, mis minu meelest on natuke vale. Käisime üks päev Paide Maksimarketi Maksi kohvikus ja seal…

  • parim pitsa!

    Nagu te arvata võite, siis rasedus on aeg, mil mind külastavad igasugused isud. Kui ma ühes postituses hurraatasin, et rasedus on õnnis aeg, sest süüa saab kõike, siis tegelikult ma seda sõna otseses mõttes loomulikult ei mõelnud. Inimesed hakkasid pahameelt avaldama, kui hoolimatu ma olen, sest absoluutselt kõike ka nüüd kahe suupoolega sisse ei saa ajada. Muidugi mitte! Mu õde on ka näiteks lapseootel ja ta saadab tihti mulle oma päevamenüü ning küsib, kas ta on ikka okeilt söönud. Ühest küljest on see minu jaoks natuke naljakas, sest kui inimesel tekib küsimus, kas ta teeb raseduse ajal midagi õigesti või valesti, siis on kõige targem selle kohta pärida ikka omaenda ämmaemandalt. Teisest…

  • Häbelik blogija

    Maret kirjutas väga hea postituse (link!) sellest, kuidas blogimine on tema jaoks justkui piinlik hobi, samas ei häbene ta selles mitte midagi. Ma lugesin selle postituse läbi ja ma nii tean, millest ta räägib. Ma olen kunagi mõelnud samu mõtteid ning tundnud samu tundeid. Ilmselgelt sooviks iga blogija (ma tegelikult ainult oletan, mingeid fakte ma ei loobi) blogida niivõrd hästi, et teda tänaval ära tuntakse või ligi astutakse või.. noh, tuntud või kuulus olla. Mina olen küll sellest unistanud, et kõnnin tänaval ja keegi kuskil sosistaks: “Näe, see on see blogija!” või sooviks koos pilti teha või astuks lihtsalt ligi ja annaks teada, et ta teab mind ja loeb mu…

  • Väga aktuaalne probleem

    Kui ma täna hommikul silmad lahti tegin, olid Hendrik ja Raimond ennast salaja mu voodisse sättinud. Itsitasid teised ja vaatasid nii salakavala pilguga. Seejärel tõstatas Hendrik ühe väga aktuaalse probleemi meie peres: “Emme, meil on liiga vähe autosid!” Endal oli samal ajal käes kilekott, mis poolenisti väikeseid mudelautosid täis. Hakkasime siis vaidlema, et eks nad ole oma autod kõik mööda ilma laiali vedanud ja nüüd ongi vähe autosid alles. Nemad arvasid, et oleks aeg poodi minna ja uued osta, sest noh.. vähe autosid on neil. 😀 Kui ma pesemas ära jõudsin käia ja jõudu ka natuke koguda, sest ärkasin hommikul hirmsa peavaluga, hakkasin koristama. Peale koristamist mõtlesin, et vaatan nende…