***

Vertigo häire rasedatel

Paar päeva tagasi, hilisõhtul, sain blogiasjadega peaaegu ühele poole, kui silme ees hakkas kõik keerlema. Sõna otseses mõttes tundsin end justkui karusselli peal. Terve tuba keerles silme ees max võimsusel. Üritasin püsti tõusta ja tuikusin ühest seinast teise nagu oleks tina pannud ja enam ei kannataks rohkem võtta. Seejärel aitas mees mind voodile istuma. Mul oli suisa nii halb hakanud,…

Continue Reading

***

looteanatoomia ja lapse sugu

Täna oli see kauaoodatud päev, mil käisime looteanatoomias. Eks seni on ikka aegajalt küsitud, kas oleme lapse soo teada saanud või ei. Ja ma vist olen eranditult kõigile vastanud eitavalt ning lisanud, et olen ise sisimas kindel, et sündimas on kolmas poeg. Päev algas vara, sest enne ITKsse minekut oli vaja kokku saada fotograafiga ning ajakirja artikli jaoks pilte teha.…

Continue Reading

***

Pool veel minna

Uhh, kas me mitte just mehega ei arutanud soovi saada kolmas laps? Kas ma just natuke aega tagasi ei teinud esimest rasedustesti? Kas ma just ei käinud esimesel ämmaka visiidil? Oh jeerum, kuidas aeg lendab! Pool rasedust on juba läbi ja ega see lõpp ka kaugel enam pole, kui ma hakkan mõtlema sellele, millise kiirusega esimene pool lapseootusest möödunud on.…

Continue Reading

***

uus pesake

Oeh, ma olen siin mitu tundi arvuti taga istunud ja tunnen, kuidas pea vaikselt lõhkuma hakkab. Kui ma eelmisel suvel optometristi juures käisin, ütles ta mulle, et mul on silmad pekkis ja sellepärast ka need hirmsad peavalud. Põhjuseks see, et silmad on pinges ja need omakorda tekitavad peas valu. Pidin tegelikult septembris tagasi minema, sest tal oli plaan mulle prillid…

Continue Reading

***

piinlikud hetked lastega

Ma ikka pikalt kaalusin, kas hakkan sellel teemal kirjutama või mitte, aga nüüd istun siin meie uue mõnna karvase vaiba peal ja mõtlen, et miks mitte. Elu ongi vahel üks korralik huumor ja lapsed annavad sellele ainult särtsu juurde. Võin kihla vedada (tegelikult ma pole kihlveo inimene :D), et nii mõnigi teie seast on kogenud sama piinlike hetki või isegi…

Continue Reading

***

17+5, koopaoravabeebike

Ovia rasedusäpp näitab mulle, et mu kõhuelanik on hetkel umbes koopaorava mõõtu. Noh, eks ma siis kutsun teda siin hellitavalt oma koopaoravabeebiks. Lapsed vaatavad mind nagu mõnda vaimuhaiget, sest alles hiljaaegu rääkis emme, et kõhus on väike beebi ja nüüd äkki on ta oravaks muutunud. 😀 Üks positiivne asi on see, et hormoonid on madalat profiili hakanud hoidma. Enam ei…

Continue Reading

***

eluke riigi südames

Ma lubasin, et kui olen mõnda aega Paides elanud, siis kirjutan ka postituse, et kuidas on ja kas olen rahul, võrreldes pealinnaga.    Peab tunnistama, et me pesitsesime terve märtsi kuu pealinnas ämma juures. Nii palju asjatoimetusi oli, et rahalises mõttes polnud pointi edasi-tagasi kodu ja linna vahet sõita. Eks ma tunnistan, et tundsin end Tallinnas palju paremini. Kindlasti oma…

Continue Reading

***

vankrijuttu

Kuna selle lühikese elu jooksul on mul nii mõnigi neljarattaline olnud, siis mõtlesin kirja panna, mille järgi mina oma vankrivalikuid teen.  Esimese vankriga, nagu arvata võiski, olin ma totaalne võhik ning igasugustest mugavuspunktidest polnud mul õrna aimugi. Mulle kõlbas kõik, mis oli hea hinnaga ja nägi normaalne välja. Tegelikult oli mul vankrist üldse nii savi, et mu vanemad hoopis ostsid…

Continue Reading