• Mõtteid sünnitamisest

    Minult on ikka paaril korral küsitud, kas blogis olen kirjutanud ka sellest, kuidas Hendrik ja Raimond siia ilma jõudsid. Ma ise arvasin tänase päevani, et kindlasti olen ma midagi nende sündidest kirjutanud, aga kui hakkasin eile ühe inimese jaoks neid otsima, siis ei leidnudki midagi. Ja vanast blogist ka ei leidnud. Seega, ei.. endalegi üllatuseks, pole ma neist midagi kirjutanud. Või teine variant on see, et olen lihtsalt need postitused ära kustutanud. Kes teab, miks. Natuke üle poole raseduse on juba möödas ja paratamatult hakkan ma iga nädalaga mõtlema rohkem sünnitamisele. Sellel korral tahan ma minna sinna positiivsete mõtetega. Mõelda, et mul ei ole niikuinii pääsu ja et oma beebikesega…

  • aita mul taskuraha teenida!

    Lükkasin eile Facebookis käima väärtusliku auhinnamängu ning üks kohustuslikest punktidest oli ka see, et iga osaleja pidi avaldama arvamust, mis talle selle koha juures siin meeldib ja mis mitte. Ma pean ütlema, et olen positiivselt üllatunud. Eile sättisin end mugavalt diivanile, võtsin kohvitassi ja hakkasin aga lugema, mida inimesed siis arvavad. Tegelikult ma juba aimasin, et paljudele ei meeldi need reklaamid siin blogis. Hihi, pean tunnistama, et ma ise olen tõmmanud arvutile adblocki ja tänu sellele ei näinud ma mitte kuskil reklaame. 😀 Enam mul seda arvutil pole ja tõesti, on need reklaamid tüütud, aga kui peale klikin, kaovad need ära. Vähemalt mõned. Mitmed blogijad on sellel teemal küll juba…

  • kuidas suhet värskena hoida?

    Istun siin diivanil ja nukrutsen. Nagu üks väike konn kivil. Lapsevanemaks olemise juures kipub alatihti suhe mehega tahaplaanile jääma. Seda ka täna. Lapsed tekitavad tihtipeale stressi ja pingeid ning kõik selle saab oma kaela suhe naise ja mehe vahel. Meie oleme oma suhtes nii paljusid asju läbi elanud. Petmist, valesid, solvanguid, solvumisi.. Nagu üks seebiooper, ma ütlen. 😀 Enamus nendest asjadest on muidugi aastatega selja taha jäetud, sest iga päevaga me kasvame, õpime oma vigadest, areneme ja saame paremateks inimesteks. Peale esimese lapse sündi oli meie jaoks kõik nii uus. Kogu meie aeg läks õppimisele ja avastamisele. Olime ju värsked lapsevanemad ja laps oli paratamatult tähelepanu keskpunktis. Arusaadav. Lõpuks koondasimegi absoluutselt…

  • Keha peale rasedusi

    Peale rasedust ja sünnitust ei pruugi naise keha enam samasugune olla. Mis ei pruugi, kohe kindlasti ei ole. Vähemalt esimesed nädalad. Ma sirvisin arvutis pilte ja noh, nagu naistele ikka kombeks, siis olen ka mina enda kurve ja voldikesi üles pildistanud. Tunnistan, pilte enda kehast olen küllaga teinud, aga ei ole mina inimene, kellele meeldiks neid sotsiaalmeediasse massiliselt postitada. Mingi paar tükki olen vist ikka lisanud, kui olen end suutnud sättida nii, et pekid ja voldid kõik peidus on. 😀 Enne lapsi olin ma piitspeenike ja ega ma väga ei põdenud ka esimese raseduse ajal, et äkki muutun vaalaks või peale lapse sündi olen kaetud triibuliste venitusarmidega. Kui aus olla,…

  • iga lapsega midagi teistmoodi

    Iga kord, kui ma uuesti rase olen, mõtlen (ja muidugi ka teen), et sellel korral teen ma midagi teisiti või hoopis täiesti esimest korda. Ma tean, eelmine lause kõlas täpselt nii, nagu ma oleks mingi lapsemasin ja rasedus oleks justkui minu igapäevatöö. 😀 Tegelikult mõtlesin ma ikka oma kolme rasedust ja peaaegu last. Iga ühega neist on olnud midagi teisiti või täiesti uut. Riided, vanker ja muu nänn raseduse ajal  Esimese ja teise lapsega ostsin ma need asjad ära juba siis, kui peas tiksus mõte uuest lapsest. Ok, ok liialdan! Aga väga varakult soetasime beebiasjad, mis tegelikult olid ainult koormaks ees. Hetkel on mul üle poole raseduse läbi ja mul…

  • lugejakiri: blogija saab lubada kõike

    Mulle ikka aegajalt tuleb igasuguseid kirju blogi facebooki postkasti. Näiteks üks päev sai Raimond mu telefoni kätte ja postitas Instagrami igasuguseid kahtlase alatooniga pilte ja siis tuli mitu kirja, et kas ma olen sellest ikka teadlik. Muidugi ei olnud! #piinlik Eile oli nii kaunis päev! Päike säras taevas, nii soe oli ja tõeline suve tunne tuli peale. Läksin mina siis blogi facebooki postkasti, sest tuli teade, et mind on seal üks kirjake ootamas. Tavaliselt kas kiidetakse blogi või küsitakse millegi kohta või on järjekordne koostööpakkumine. Sellel korral oli midagi muud. Aprilli lõpus nägin facebookis ühes grupis, et keegi annab mitmeid asju ära. Sealhulgas see Fisher Price rääkiv koer. Võtsin naisega…

  • emaks olemisest

    Ma võin jumala kindlalt öelda, et emaks olemine on maailma raskeim töö! Muidugi ei astu ma selle väitega kõigi teiste ametikandjate peale. Iga töö on omamoodi raske, aga see on töö, kus sa pead olema 24/7 valvel ja sinu tööandjateks on parimal juhul üks väike väänik ning halvimal (hihi, joke!) on neid mitu tükki. Kõik nõuavad ja tahavad midagi. Korraga. Arvates, et sa suudad olla samal ajal mitmes kohas, omades töö tegemiseks rohkem kätepaare kui üks tavaline inimene. Selles mõttes muidugi on see vabatahtlik töö, et enne saad ikka pikalt kaaluda ja mõelda, kas soovid sünnitada endale nõudlike tööandjaid või veel naudid vabadust, sest sellest võid sa ainult und näha,…

  • Saage tuttavaks, minu ema!

    Ma pole kunagi olnud väga järjepidev kirjutama igal aastal näiteks just emadepäeval või sõbrapäeval või sünnipäeval.. Tavaliselt, kui ma tunnen, et tahan sellel päeval midagi öelda ja teistega jagada, siis panen ka kirja. Kui ma ei pea seda ilmtingimata tähtsaks, siis jätan oma teada. Mitte, et ema või sõbrad või sünnipäev tähtsad ei oleks, aga ma ei pea vajalikuks neist mingit kohustusliku postitust kirjutada. Sellel korral on jälle teisiti. Ma tunnen, et tahan midagi öelda ja kirja panna. Täna räägin ma oma emast. Esiti mõtlesin, et Emadepäeva puhul oleks ehk paslik kirja panna emaduse plussid ja miinused, võlud ja valud ning rääkida, kui imelised on minu lapsed.. Noh, selline tavaline…