• Mida blogiauhindadele selga panna?

    Ega blogiauhinnad enam mägede taga pole ja oleks aeg hakata mõtlema sellele, mida taolisel suursugusel üritusel kanda. Iga päevaga, mil kõht kasvab, olen avastanud ennast mõttelt, et sellel aastal ma kindlasti sinna teksadega kohale ei roni. Esiteks sellepärast, et mul on nendega niii ebamugav ja teiseks, tahaks midagi naiselikumat! See sündmus leiab aset kord aastas, kohal on fotograafid ja meedia, seega sündis idee minna millegi täiesti teistsugusega.. kleidiga! Sest miks mitte? Mingi selline, mis kõhu ka ilusti esile tooks ja seljas hästi istuks. Muidugi ma ei tea, mis see dresscode üldse on sellel aastal… 😀 Ma ütlen “millegi täiesti teistsugusega”, sest mina ei ole absoluutselt kleidiinimene. Vahet pole, et mul neid…

  • Sünnitamine ongi köki-möki?

    Juhtusin üks päev lugema Lipsukese blogi. Üldse olen hakanud rohkem tema veebipäevikut sirvima/jälgima, kuigi internetis veedan ma aega ainult siis, kui vaja kellegagi suhelda või blogiga tegeleda. Peamiselt ajendas mind oma mõtteid kirja panema üks lauseosa: “… ainult lapsi sünnitada oskad.” või midagi taolist. Ka mulle on väga palju öeldud, et muidu olen hariduse ja harituseta loll maaplika, kes raamatuid ei loe, silmaring on miinustes, tööl käia ei viitsi ja oskangi ainult lapsi valmis vorpida ja sünnitada. Täpselt selline tunne jääb, et laste tegemine (ok, selles pole vist midagi kontimurdvat tõesti :D), raseduse kandmine, sünnitamine ja kasvatamine on mingisugune mööda minnes tegevus, mida mina, üks täiesti kasutu naine, teha oskan.…

  • Kuidas minust Paide prükkar sai

    Mina ei tea, miks on häbi asi prügikasti juurest asju koju vedada. Üks asi on peadpidi prügikastis aega veeta ja prahti sorteerida, kuid hoopis teine on leida selle kõrvalt midagi asjaliku või kasuliku ning vajadusel see omale koju lohistada. Mina olen küll seda teinud. Khm, ok, kuna mu härra ka seda blogi siin loeb, siis pean häbis pea langetama ja üles tunnistama, et enamjaolt olen ma lasknud tal asja ära tuua, sest ma ei taha, et mind viltu vaadatakse. 😀 Kuigi ma ei saa aru, miks ma sellise asja pärast põen. Mäletan, et kunagi lasnamäel elades sain jumala korraliku trenažööri prügikasti kõrvalt. Terve ja puha. Mõtlesin, et hakkan spordimutiks ja…

  • Nimetraditsioon

    Ma ei tea, kas on vara rääkida meie nimevalikust või mitte. Kuna ma olin surmkindel, et me saame veelkord ühe tuttuue poja vanemateks, hakkasin varakult sellele siiski mõtlema, sest miks mitte? Meil on härraga traditsioon. Iga lapsega oleme valinud nimed just selle järgi, kas meie oma tutvusringkonnas selliste nimedega inimesi eksisteerib ja muidugi ka selle järgi, kas meile endile need nimed ka meeldivad. 😀 Hendrikuga tol ajal veel ei olnud ja ei ütleks, et ka nüüd on (mõni suvakas, kes kirjutab, tuttavate alla ei kuulu ju). Raimondi nimeline tuttav on mul küll olemas, kuid sellepärast nime panemata ei jätnud (tol ajal mul isegi polnud see meeles). Kolmanda poisi nimeks oleme…

  • juuksejuttu

    Hirmus, mida ma oma juustega olen selle lühikese elu jooksul korda saatnud. Olin mina ju aastaid tume-tume, vahel must ning teine kord tumepruun. Üks hetk otsustasin (või mingi hääleke mu peas tegi seda), et võiks juuksed blondiks lasta värvida! Tänaseks kahetsen ma seda räigelt, sest mu juuksed olid nii pikad ja nii ilusad ja nüüd on nad nii lühikesed ja nii.. enamvähem seisukorras. Aga mis tehtud, see tehtud. Taga pole mõtet nutta ja lihtsalt loota, et ma enam selliseid lolle valikuid ei tee. Kuniks järgmise korrani muidugi, sest peale seda, kui olin oma kiharad uuesti tumedaks värvinud, kargas pähe mõte nad uuesti heledaks võõbata, et punast tooni saavutada. Hell yeah!…

  • lasteta puudub point?

    Mitte terve aeg, mil ma olen olnud lapsevanem, pole mul sellist mõtteviisi olnud. Alguses pidasin tähtsaks seda, et saaks vahel end mehega välja tuulutama minna ja lapse mugavalt oma ema kaela lükata. Hendrik oli vist kuskil pooleaastane, kui ma esimest korda ta enda emale viisin, et saaks baari jalga keerutama minna. Peale seda nagu väga ei mäleta, et oleks käinud end kuskil tuulutamas, kuigi tahtmine oli küll suur. Lausa hiigelsuur. Eks polnud veel jõudnud ju elu elada, möllata ja lõbutseda. Ikka tahtsid nina täis tõmmata ja tantsu vihtuma, vahet pole, et olid kellegi ema. Ka emad tahavad neid asju teha! Mingi aeg meelitasime endale koju hoidja. See oli ajal, mil…

  • Vertigo häire rasedatel

    Paar päeva tagasi, hilisõhtul, sain blogiasjadega peaaegu ühele poole, kui silme ees hakkas kõik keerlema. Sõna otseses mõttes tundsin end justkui karusselli peal. Terve tuba keerles silme ees max võimsusel. Üritasin püsti tõusta ja tuikusin ühest seinast teise nagu oleks tina pannud ja enam ei kannataks rohkem võtta. Seejärel aitas mees mind voodile istuma. Mul oli suisa nii halb hakanud, et olin proovinud end riidesse panna ja Paide haigla poole astunud (egas ma ise ei mäleta olukorrast suurt midagi, mees hommikul värskendas mälu). Viimane suutis mind maha rahustada, pikali aidata ja mina olin proovinud und sõbale saada. Veel olin palunud mehelt, et ta mulle kindlasti lubaks mitte magama jääda. Teate,…

  • looteanatoomia ja lapse sugu

    Täna oli see kauaoodatud päev, mil käisime looteanatoomias. Eks seni on ikka aegajalt küsitud, kas oleme lapse soo teada saanud või ei. Ja ma vist olen eranditult kõigile vastanud eitavalt ning lisanud, et olen ise sisimas kindel, et sündimas on kolmas poeg. Päev algas vara, sest enne ITKsse minekut oli vaja kokku saada fotograafiga ning ajakirja artikli jaoks pilte teha. Tegime perepilte, sain koos lastega pildile ja ka üksinda kaadrisse. Juba ootan, et saaks neid näha! Ütlen ausalt, et mingit ootusärevust ega uudishimu ma ei tundnud seoses lapse soo teada saamisega. Nagu ütlesin, olin ma sisimas täiesti kindel. Võib-olla oli asi selles, et kaks poega on olemas ning ei oskagi…