Mul hakkab silm iga kord tõmblema, kui ma kuskilt loen, et kellegi laps soovib oma väikseks jäänud riideid edasi pärandada. Võehh. Milline kole sõna elava inimese kohta. Aga see selleks. Mulle öeldakse tihti, just sugulaste ja pereliikmete poolt, et on meil ikka vedanud, kolm poissi, Hendriku riided lähevad edasi Raimondile ja need siis omakorda Kristoferile. …
Kui ma eile õhtul magama hakkasin jääma, ärkasid poisid üles ja tahtsid piima saada. Nojah. Läksime koos kööki ja jõid mõlemad klaasikese piima, kui Hendrik järsku oma hambaid näppima hakkas. Küsisin, mis ta sealt otsib. Ütles teine, et tal hambad liiguvad. No jumal tänatud, ei pea enam hambaarsti juurde minema, et piimakaid välja tõmmata ja …
Ma pole päris kindel, kas Geit armastab mind päriselt ja südamest nii palju või ta on minuga koos, sest ma saan vahel Talleggilt ja Rakverelt tasuta süüa või talle on tähtis kodurahu, aga tema laulab küll mulle üsna tihti, et “sa ütsid sa oled blogger, mul pole üldse poogen”. Seda originaalvarianti tuleb ka ikka vahepeal …
Ma päris täpselt polegi aru saanud, miks inimesed oma elu erinevaid seikasid kardavad jagada ja sotsiaalmeedias kõigele kaasa noogutavad, samal ajal hoopis muud elu elades, aga nojah. Ühest küljest ma mõistan ka, tegelikult, sest kõik me tahame ju näidata ennast ideaalsete ja täiuslikena, kelle elu on lill, kes valesid valikuid ei tee ja kõik on …
No tegelikult ma ei saa öelda, et ELU halvim aasta, sest sipuaastad on alles möödunud ja ega see 25 mingi õudselt kõrge vanus ei ole, kuid siiani oli küll 2018 minu elu halvim aasta. Kellelgi pole muidugi õrna aimugi, sest ma pole valmis oma elu nii detailselt ning avalikult jagama ja pigem rohkem meeldib mulle …
Seda meeldetuletust pean vist eelkõige endale tegema, sest ega kui mul sellist magu ees ei oleks, ei mäletakski, et rase olen. No tõesõna. Mul pole lihtsalt mitte ühtegi häda kaelas ja sellel haigusperioodil on just nii hea, et vähemalt rasedusega pole mingeid lisavaevusi kaelas ja saab rahus haige olla. Ainult tagumik ja kõht teevad kasvamises …
Aasta eelviimasel päeval oleks vast paslik ikka oma jõuludest ka kirjutada. Mitte, et need oleks nii pikale veninud, aga ma lihtsalt pole viitsinud siia tulla ja midagi kirjutada. Kui nüüd aus olla. Täpselt päev peale minu ja Hendriku sünnipäevapidusid (16.12) jäime kõik haigeks. Esimesena Geit, siis mina ja lapsed. Kristofer on ainus, kes tänase päevani …
Aeg on halastamatu. Ma võin seda lõpmatuseni korrutada, sest tean, et hindan aega kõrgelt ega võta seda nii iseenesestmõistetavana nagu meil oleks seda küll ja veel. Ma ei mäleta suurt midagi Hendriku sünnist. Kahjuks või õnneks. Esimest sellepärast, et sünnitamine ei ole just kõige meeldivam kogemus elus, nagu te teate. Küll ma aga mäletan seda, …
