Eile hommiku poole sai lugeda blogijate arvamust laupäevasest üritusest. Sellest, mis neile meeldis ja mis mitte. Sellest, kust keegi kleidi, soengu ja jumestuse sai. Sellest, milliseid mõtteid see üritus neis tekitas.

Eile õhtul ja täna hakkasid ilmuma postitused, kus mõni blogija kirjutab või kommenteerib kuskil, et tegelikult on need Blogiauhinnad jumala mõttetu üritus, neile see midagi ei anna ja noh.. mingi näkase tahvli ja sisutühja kingikoti pärast oli üldse mõttetu osaleda.

Ja siis olen mina.. kes seda tahvlikest nii väga soovis! Ma ei ole need aastad bloginud sellepärast, et seda tahvlit saada või omada riiulil itella joogipudelit. Absoluutselt mitte. Ma blogin, sest ma armastan kirjutamist. Ma tahan oma mõtteid ja elu teiega jagada. Ja kui ma selle eest ka tunnustuse saan, siis on see ainult preemiaks.

Mul võttis ausalt silma märjaks, kui Fokin mu nime ütles, lisades, et see tahvlike on asi, millest olen kaua unistanud. Nüüd mõtlen ja loodan, et kellelgi ei ole see meeles, sest paljud raudselt mõtlevad: “Näe, see Jane on ainuke ogar, kes mingi mõttetu tahvli eest end üles lõi, kohale vedas ja üldse blogib!”.

Ma ei tea.. Ma saan aru, et inimestel ongi erinev arvamust sellest üritusest. Ühed osalesid, tubli ja kiitus, ma ei näe selles midagi ala- või häbiväärset ja need, kes ei osalenud, sest neile ei anna see üritus midagi või pigem on just nende põhimõtete vastu, siis tubli, oma põhimõtteid võiks alati järgida. 🙂 Mina ei tee kedagi nende otsuste pärast maha. Kes arvab, et ei taha osaleda, ärgu osalegu. Igal inimesel ongi enda põhimõtted ja tõekspidamised.

Mina ei osalenud EBAl selle eesmärgiga, et ma sealt midagi saaks või see mulle midagi juurde annaks. Ala suurema lugejaskonna, joogipudeli või mõned pildid fotograafidelt. Ma sisimas tundsin, et tahan osaleda, sest ma olen arenenud. Enda meelest olen ma palju paremaks blogijaks muutunud, kui seda olin näiteks eelmisel aastal. Mitte, et Blogiauhinnad näitaks mingit üldist taset, aga ju siis oma lugejatele ma meeldin. Neile meeldib see, mida ma teen. Ja nad hääletasidki.

Lihtsalt natuke kurb on lugeda, et kui mõni blogija ei osalenud, sest tal on oma põhimõtted, siis teised, kes osalesid on automaatselt mingid mõttetud väärtusetud könnid, kelle elu eesmärk on endale koju A4 tahvel ja itella joogipudel saada. 😀

Ma olen jumala uhke, et mul see tahvel riiulil on. Ma ei tea, ma ei oodanudki rohkemat. Aga võib-olla olengi ma väheste vajadustega inimene, kellele piisabki ainult ühest tahvlist. 🙂

Category : ***

10 thoughts on “Emotsioonid-emotsioonid”

  1. Täiega õige! Nüüd järsku kõik jagavad seda postitust nagu see oleks püha kiri kõigile ja otse südamesse!! Buhuu ausalt, las igaüks ise otsustb kus ja mis osaleb..Lambihala no

  2. Kuule, mul on tunne, et sa oled asju päris palju kontekstist välja rebinud ikka 🙂 Muidugi oled sa meeletult arenenud! Ma ise ütlesin ka just ükspäev kellelegi su kohta seda, et kui ma varem pigem hoidsin siit eemale, siis nüüd ikka käin ja aeg-ajalt uurin, kuidas sul läheb 🙂

    Ära lihtsalt võta kõike otseselt enda pihta rünnakuna (a la “Aga võib-olla olengi ma väheste vajadustega inimene, kellele piisabki ainult ühest tahvlist.”). Sa ju peegeldad kohati tagasi täpselt seda, mida halvaks pead (ehk siis mõistmatust).

    1. Ma ei tea, millisest kontekstist sa kõneled. Mina panin kirja need mõtted ja tunded, mis valdasid mind, kui ma mõnda sellesisulist postitust lugesin.

      Kohati olen peast lihtne, vahel mõistmatu.. Olen see, milline olen, oma mõtete ja emotsioonidega. 🙂

      1. “kus mõni blogija kirjutab või kommenteerib kuskil, et tegelikult on need Blogiauhinnad jumala mõttetu üritus, neile see midagi ei anna ja noh.. mingi näkase tahvli ja sisutühja kingikoti pärast oli üldse mõttetu osaleda.” – no see on ju väga kontekstist välja rebitud + oma sõnadega ilustatud ja jäetud seetõttu ka ekslik mulje sellest, mida algupäraselt öeldud on 🙂

        Ma olen enda meelest kõik EBA’t puudutavad postitused läbi lugenud, nii et julgen aimata küll, millele su postitus tugines 🙂

        Ja su viimane lause on ju sama – tekitab tunde nagu sa võtaksid kõike isikliku rünnakuna (mida, mu sõnakasutus “mõistmatu”-ga üldse polnud, see ju isegi polnud hinnang sulle, vaid postitusele). 🙂

          1. Palju õnne sulle tunnustuse ja auhinnalise koha puhul. Sa nägid väga kaunis välja ja ma mõistan sinu tundeid hästi – mäletan esimesest aastast selgelt seda rõõmu, elevust ja tänutunnet. Minu või kellegi teise arvamus või tõekspidamised ei kahanda sinu saavutuse väärtust. Eriti minu postituse puhul, kus kaas-sisuloojaid siiralt tunnustan ja unistan, et tasuta nänn, kõmu ja õõnsad väärtused tahaplaanile jääks, et inimeste töö vääriliselt esile tõusta saaks. 🙂

  3. Mina olen sõna otseses mõttes blogide hull lugeja. Ma ei saagi aru kus Sina (anna andeks, et sinatan) mulle nii nähtamutks oled jäänud. Vaatasin blogide live ja siis nägin Sind! Nagu vauaviuuuuaaaaa!!! Kus olid end üles löönud ja kui armas see oli! Kohe panin Sinu blogi endale kirja ja nüüd loen, loen ja loen! Oled aäretult, armas siiras ja lahe inimene. Jätka samas vaimus ja mis peamine, ikka selles taktis kuidas Sina oled ja mis Sulle meeldib😊 Kallistan!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga