***

Enda harimine laste kõrvalt

3. sept. 2017

Ma olen aru saanud, et on olemas kahte sorti inimesi – ühed on need, kes arvavad, et ennast harida ja õppida on võimalik ainult neil, kellel lapsi ei ole ja teised (ühtlasi ka need, kellel on endal lapsed ja õpivad), kes imetlevad inimesi, kellel on lapsed ja sealjuures käivad koolis (mõned lapsevanemad käivad laste kõrvalt koolis ja lisaks veel tööl, kiitus!).

Mina ilmselt kuulun teise sortimendi alla, sest mul on kolm last ja ma proovin end täiustada, harida ning tahan õppida.

Lõpetasin kümnenda klassi ning sünnitasin oma esimese lapse. Kui ma midagi kahetsen, siis seda, et ei jätkanud kooliteed. Elades väikeses maakohas, põdesin ma teiste arvamuse pärast. Kartsin, et hakatakse näpuga näitama ja kooliskäimine muutub talumatuks. Nii otsustasingi, et edasi ma ei õpi.

Aastaid hiljem, kui elasime pealinnas ning avastasin enda jaoks e-õppe versiooni, muutsin oma meelt. Tol ajal olid mul juba ärevus- ja paanikahäired ning e-õpe, kus kohal peab käima minimaalselt, tunduski minu jaoks kõige mugavam variant.

Esimesel katsel kukkusin läbi. Teatasin suure hurraaga, et lähen kooli õppima, alustasin autokooli, tõsiasi oli aga see, et ma feilisin. Õppeaasta lõpuks ei olnud ma kooliasjades just kuigi edukas ning autokoolis tehtud vaid teooriaosa.

Mõtlesin, et mis seal ikka, proovin järgmisel aastal uuesti. E-õppega on see hea asi, et vajadusel saad aasta jagada kaheks. Näiteks, kui 11. klassis jääb midagi tegemata, lähed järgmisel õppeaastal 12. klassi ning paralleelselt sellega saad eelmise klassi asju ajada. Jumala mugav, eksole?

Järgmisel aastal astusingi uuesti 11. klassi, sest kogu klassi õppematerjalist olin ma läbi teinud ehk 1%. Nii väikese mahuga järgmisesse klassi ei lasta. Muidugi ei tahtnud ma näha, et asi on minus ja kui keegi küsis, miks läbi ei saanud, sain põhjuse mugavalt laste kaela veeretada. “Laste kõrvalt on raske õppida. Laste kõrvalt on raske keskenduda.” Umbes selliseid põhjuseid ma välja tõingi.

Kui ma uuesti 11. klassi läksin, võtsin ma end korralikult kätte. Ka siis teatasin suure hurraaga blogis, et läksin jälle kooli ning sellel aastal kavatsen jõuda võiduka lõpuni. Olen täheldanud, et mida rohkem avalikult kuulutada, et oled mingi projekti või eesmärgi kallal töötamas, seda vähem sa selle lõpetamiseni jõuad. Vähemalt minu puhul on see nii. Kui ma teen miskit vaikselt ja omaette, võin tulemustes väga edukas olla.

Igatahes jõudsin ma uue katsega pea terve õppeaasta läbi teha. Kuna ma läksin poole õppeaasta pealt tööle, siis oli küll kooliasjades väikene paus, kuid aasta lõpuks olid mõned arvestatavad tööd ning klass oligi läbi. Ja ei olnud üldse raske kahe lapse kõrvalt ning veel tööl käies neid asju teha. 3 kuud oli õppeperioodis pausi, sest “töö väsitas, töö ja kool ei sobi kokku, töö kõrvalt on väga raske koolis käia”. Need on jutumärkides, sest mu meelest on see bullshit. 

Vabandusi leiab alati. Lapsed ei ole takistuseks mitte millegi ees. Töö ei ole takistuseks. Jah, ma võin mõelda, et lastega tegelemine võtab palju aega ja väsitab. Samuti teeb seda töö, aga kui midagi väga tahta, võin selles vabalt edukas olla ja eesmärgi saavutada.

11. klassi läbisin e-õppena päris keeruliselt. Oli pisaraid, oli magamata öid, oli käega löömisi. Vahepeal mõtlesin isegi õpinõustamisse minna, sest arvasin, et ei oska õppida. Loen, aga meelde ei jää. Keskendumisraskused. Aga sellest kõigest sain jagu.

Selle kõige kõrvalt oli mulle abiks muidugi minu härra. Inimene, kes võttis lapsed enda õlgadele, kui vajasin rahu ja vaikust. Inimene, kes kiirustas töölt koju, et saaksin minna kooli arvestatavaid töid vastama. Ilma temata oleks see periood veel stressirohkem kindlasti olnud.

Mis saab sellel õppeaastal? Ma ei läinud kooli. Puhtalt sellepärast, et ei taha end üle koormata. Ma tean, et saaksin hakkama, kindlasti saaksin, aga ei hakka üritama.. Meil on beebi sündimas, lapsed lähevad lasteaeda ning kindlasti tekib ka sellega omi probleeme, millele peame keskenduma. Küll ma aga ei plaani täiesti koolist eemal olla. Mõtlesin võtta üksikaineid, et järgmisel septembril alustades 12. klassi, oleks tsipa kergem. Hetkel olen valiku ees – kas teha seda Paide Täiskasvanute koolis või Järva-Jaanis? Viimane on kodule lähemal, aga esialgsetel andmetel puudub seal e-õppe võimalus. Paides on see aga olemas.

Kas ma mõtleksin täna samamoodi, kui mul lapsi ei oleks? Kindlasti! Kui ma olin teismeline, siis teadsin inimesi, kellel on lapsed ja nad käisid õppimas. Ma vaatasin neid alati imetlusega ning mõtlesin, kui tublid nad on. Asi ei ole selles, et mul endal lapsed on ja olen samat rada läbi kõndimas. Minu jaoks on kõik inimesed väga tublid, kes õpivad ja tahavad ennast harida – olgu neil lapsed või mitte. Lihtsalt, inimesed võiksid rohkem toetada lastega vanemaid, kes tahavad õppida ja koolis käia, mitte neid maha teha – “sinu vanuses tegeleti enda harimisega mitte laste karjatamisega”, nagu siin üks päev kommenteeriti.

Küll tuleb see päev, mil saan selga tõmmata imeilusa kleidi ning kõndida lõpuaktusel oma lõputunnistuse järgi. Ma tean, et see päev ei ole kaugel. Ja siis vaatan ma eelkõige oma laste poole, kes mulle kõige rohkem inspiratsiooni ja motivatsiooni andsid. Nemad ongi põhjus, miks elus oma püstitatud eesmärke saavutada. See tunne, kui lapsed on sinu üle uhked… See on midagi seletamatut!

Only registered users can comment.

  1. Hei 😉
    Kindlasti on võimalik nii laste, töö, trennide, sõprade ja seltsielu kõrvalt koole läbida. Nägin inimesi enda koolis ja neid ikka oli. 1 klassiõde on veel nomineeritud Aasta õppijaks 2017. Ta oli vist 3 last, pere, töö. elas ka muud elu jne. Kuid kinldasti pole see kerge. Vaja on ÜLI head planeerimisoskust, just aja plaaneerimise. On vaja väga hullu kohusetunnet, päevaplaane vb. Ja kindlat meelt. Kindlasti läheb ka palju unetunde kaotsi aga kui tahta, siis saab. Tahtma peab palju.

    Ise olen olnud laisk, tööl ju ei käinud, lapsed ei ole väikesed ja tegelikult ei sega üldse elu. Olin laisk ja rumal. Ei olnud ka seda kohusetunnet, tahtejõudu ja oma aega planeerida ei osanud ammugi mitte. Ehk polnud siis see soov nii suur? Tol korral… Feilisin, ei teinud ära…

    Aga proovin uuesti, alguses oli häbi, noh juba arvata oligi, et kohe tulevad koMMentaarid, et ah ei tee sa seekord ka ära jne 😀 Aga enam ma ei lase end häirida. Minu elu, minu teekond. Ei pea end allaandjaks, läbipõrunuks, sest proovin ju uuesti ikkagi 🙂 Parem hilja, kui mitte kunagi.

    Tubli oled ja küll ära teed ka selle koolitee 🙂

  2. Hästi mõnus on lugeda, et neid emasid on veel, kes koolitee on uuesti ette võtnud. Mul endal küll 12 klassi lõpetatud, aga matemaatikaeksam on selline, mis tuleks uuesti teha, kui soovin kusagile edasi õppima minna. Keskkooli lõpust on 10 aastat möödas ja olen otsustanud kõik riigieksamid uuesti teha ja siis kõrgkooli astuda. Homme on esimene matemaatikatund, kus tuletatakse kogu gümnaasiumi materjali meelde. Ma ei mäleta mitte midagi. Pabistan täiega.

  3. Mina kah just alustan homsest kooliteed.Mul on 2,9’aastane ja 13 aastane laps.Ja au sellistele inimestele kes tahavad ennast harida ka laste kõrvalt.Ise pole eõpet proovinud aga arvan et kunagi kindlasti teen selle ka läbi.

  4. Kiidan inimesi, kes tahavad ja julgevad laste kõrvalt õppima minna.
    Omandasin küll kõrghariduse enne lapse sündi, kuid aastase lapse kõrvalt otsustasin minna totaalselt teistsugust eriala õppima minna, sedapuhku kutsekooli kaugõppesse. Parim otsus! Eriala on super ja väga tore on kord kuus viis päeva end tuulutada. Just nii koolis käimine mulle tundubki – nelja seina vahelt välja täiskasvanute sekka 🙂 Üks aasta on veel käia ja kindlasti soovin end veel harida. See aasta plaanin ka kooli poolt pakutaval tasufa programmeerimise koolitusel osaleda, tundub huvitav.

    Minu meelest on palju keerulisem kaheaastase kõrvalt tööle minna. Elan küll Tallinnas, kus pidavat palju töökohti olema, aga ei leia kuidagi erialast tööd, mille kõrvalt saab lapsega vajadusel (haigused nt) kodus olla ja kord kuus koolis käia (kool on teises linnas). Nii et olengi kodune 😀

  5. Ma arvan, et kiita ja rääkida enda suurest harimisest tuleb siis kui inimene tõesti lõpetab kooli laste kõrvalt. Palju alustavad suure hurraaga aga ei lõpeta kunagi. Sinagi kirjutasid, et jätsid mitu korda pooleli. Alustamine ei ole ju raske…raske on alustatu lõpuni viia 🙂

  6. Mina soovitan Sul ikka kooli tagasi minna. Kas just mitte see aasta, aga kunagi kindlasti.
    Olin ka 16 aastane rase. Sünnitasin 10’da klassi esimesel poolel esimese lapse. Minu gümnaasiumitee venis küll nelja aasta pikkuseks, aga ära ta tegin. 11’da klassi teises pooles sünnitasin teise lapse ja laps käis peaaegu neli kuud kaks korda nädalas koolis kaasas. Kuna ta ju ainult magas terve aja ja vajadusel sain tühjas klassiruumis imetamas käia.
    Nüüd peale esimese lapsi sündi juba 8 aastat hiljem), alustasin kolmandat kursust Tartu Ülikooli avatud õppes ja esimene laps alustas teist klassi. Lisaks käin ka täiskohaga tööl. Selle kõige juures, kuhu ma olen jõudnud, tunnustan ma oma armast elukaaslast, kes on mind alati toetanud. Lugedes, et Sinul on ka üks väga toetav elukaaslane, siis ma ei usu, et koolis käimine Sulle raskusi tekitab.

    See koolis käimine on raske. Minul ka on olnud neid pikki unetuid öid. Ühe silmaga kontrolltööks õppides ja teise silmaga jälgides lapsi, kes ei taha magama minna. Kuid see tunne on võimas, et saan oma lastele eeskujuks olla ja ei matnud oma unistusi maha ainult selle tõttu, et ma 16-aastaselt emaks sain. Seega ma väga loodan, et lähed kooli ja saad ilusa kleidiga kõndida oma lõputunnistuse järgi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga