Määratlemata

esimene lapseootusaeg

7. veebr. 2016
Mulle kirjutas üks neiu, kes hoiab aegajalt minu blogil pilku peal ning soovis teada minu mõtteid ja kogemusi, kui ootasin oma esimest last. Kuna ma sellel ajal veel ei bloginud, siis ei ole ma seda kogemust ka kirja pannud. Isegi mitte tagantjärele. Kuna see kogemuse kirja panek on vägagi pikk ja aeganõudev, siis selle asemel, et kirjutada neiule postkasti raamat valmis, panen oma mõtted siia kirja. Ma luban, et üritan teha seda võimalikult lühidalt, et teie silmad ära ei väsiks. 

ainuke pilt, mis on esimesest rasedusest säilinud ja ei, me pole siin 13-aastased vaid hästi säilinud 😀

Esimene laps ei olnud tööõnnetus nagu öeldakse. Kuid ta ei olnud ka nii väga ette planeeritud. Teate, ma ei oska õigeid sõnu leida. Kui mul menstruatsioon ära jäi, hakkasin ma kartma. Väga. Ma ei tahtnud rasedustesti teha, sest mu sisetunne ütles, et ma olen rase, aga mu mõistus ei tahtnud seda uskuda. Ma kartsin. Olin ju üsna noor- 17 siis veel. Ma mäletan neid aegu, kui ma istusin inimõpetuse tunnis ja rääkisime rasedusega seonduvatest asjadest. Igal korral tahtis mul pisar silma kiskuda, sest mind valdas hirm. Tol ajal olin ma väga lähedane ühe sõbrannaga, kellele ma ei julgenud midagi rääkida. Ma tean, et sõbrannale võib kõigest rääkida, aga ma lihtsalt ei julgenud. 

Koolis muutis ebamugavaks veel kehalise kasvatuse tunnid, kus ma hulljulgelt rapsisin, ise kartes, et rasedus katkeb. Samas.. mul on seda hetkel nii kurb öelda, kuid teisest küljest ma lootsingi seda- et rasedus katkeb. Ma tegutsesin hirmu ajel. 

Kuna meil oli mehega siis kaugsuhe, nägime ainult nädalavahetuseti. Saabuski ruttu nädalavahetus, kus ma läksin Tallinna ja tegin selle testi ära. Positiivne. Minu esimene reaktsioon oli kohutav nutt. Ma olin veel rohkem hirmunud, kui enne. Ma tegelikult teadsin, et olen rase, kuid ma lootsin viimase hetkeni vastupidist. Mees lohutas, et saame hakkama ja kõik saab korda. Kuigi ma kehalise kasvatuse tunnis vahel lootsin, et rasedus katkeb, siis saan vähemalt käsi südamel öelda, et ma ei mõelnud kordagi abordile. Kuigi see ei kaalu minu mineviku südametust üle. 

Ma olin terve see päev šokis, kui olin viimaks täiesti kindel, et minu sees kasvab uus elu. Käisime veel sellel päeval mulle uusi tenniseid ostma ja ma mäletan, kuidas mu silme eest kõik nii kirju oli. Ma ei suutnud ikka veel seda uskuda. 

Kui nädalavahetus läbi sai, jõudsin koju. Mind valdas uus hirm- mida ma vanematele ütlen? Ma ootasin ja ootasin. Ei julgenud arstilegi minna. Lõpuks vanemad taipasid ja ema ostis mulle rasedustesti. Tegin ära, teeseldes ise, et ma ei saanud aru midagi jne. Ma kartsin, et mind lüüakse kodust välja ja midaiganes veel, kuid ma sain suure üllatuse osaliseks- neil oli vastupidine reaktsioon. Nad olid rõõmsad ja lohutasid mind. See andis mulle juurde julgust minna arsti vastuvõtule. Kui lõpuks arstiaeg saabus, oli minu rasedus kestnud juba 5 kuud. Saate aru, 5 kuud ma põdesin ja ootasin?! Sain selles ultrahelis teada, et on tulemas poiss ja sain pildikese. 

Ma olin nii õnnelik. Helistasin emale ja teatasin, et on tulemas poiss. Nad olid väga õnnelikud!

Raseduse enamus kuud möödusid õnneks soojal ajal. Ma mäletan, et ei tahtnud eriti maal ringi käia, sest väikese koha inimesed suudavad oma peaga igasuguseid napakaid totrusi välja mõelda. Näiteks kui ma isegi kindlat tähtaega lapsel ei teadnud, siis mõni maaelanik teadis kindlalt väita, mis päeval ja kella ajal mu laps kavatseb siia ilma tulla. 

Õnneks sain ma 10nda klassi lõpetatud, kuid oleksin võinud edasi minna 11. Miks ma seda ei teinud? Jällegi. Kartsin neid parastavaid pilke ja näpuga näitamist. Tol ajal polnud hoolimine ja mõistmine moes ning inimesed armastasid üksteise kohta paska keerutada ja nad ei häbenenud kõva häälega välja öelda, kui kole, rõve või paks sa nende arust oled. Kurb ajastu oli. 

Rasedus kulges üsna hästi. Mäletan, et natuke aega elasime Tallinnas. Käisin seal ämmaemanda juures. Siis kolisime Ämarisse (väike koht harjumaal) ja seejärel Vändra külje alla, kus saime enda esimese kodu. 

Raseduse ajal võtsin juurde umbes 18 kilo. Iiveldusi esines vahepeal. Pearinglusi samuti. Kuid muidu kujunes kõik vägagi hästi ja minu kasuks 😀

Esimese rasedusega on see hea asi, et sa ei tea, mis sind sünnitamisel ees ootab. Ma ärkasin üks hommik üles ja tekkisid regulaarsed valud. Ma teadsin, et nüüd ongi see aeg käes. 8 päeva peale õiget tähtaega. Pakkisin asjad, kutsusime kiirabi ja mind sõidutati Pärnusse. Seal valmistati mind ette ning viidi sünnitustuppa. Valud ei jõudnud kaua olla, kui mulle tehti selga süst- see valuvaigistav vms. Ja peale seda ma oma alakeha ei tundnud ning sünnitus kulges üsna kergelt. Küll kaua- 11 tundi koos tuhude ja asjadega, kuid üsna valutult. Peale sünnitamist tehti paar õmblust ja sain beebsuga oma palatisse minna. 

Arstid hiljem näitasid ja aitasid, kuidas ma last imetan, kuidas teda kraani all pesen ja kuidas tema eest hoolitseda. Ilmselgelt ma enamus asju teadsin, kuid siiski. Kordamine on tarkuse ema. 

Paar päeva haiglas ning saimegi enda uhiuue beebiga koju minna. Ma olin üllatunult harjunud ja ei kartnud teda rohkem. Kindla käega tegin kõike ja tundsin end mugavalt. 

Imetamine ei kulgenud nii sujuvalt, kui oleks tahtnud. Iga kord, kui teda just öösiti rinnaga toitsin, tekkisid rinda sellised valud, et kohutavalt piin oli hingata. Arst ei teadnud, milles võib asi olla. 

Paar nädalat beebsu ärkas öösiti üles ning siis magas juba terve öö. 

Tänaseks ma võin öelda, et ma olen maailma õnnelikuim ema (enda maailma siis, :D). Ma ei kahetse, et sain lapse 18. aastaselt, mis ei ole tegelt üldsegi nii noor, nagu mõnele meeldib toonitada. See esimese lapse kasvatus tuleb kuidagi loomulikult ja loogiliselt. Kui mõni häda või mure, siis saab alati vajalikku kohta helistada ja nõu küsida. Keegi sind hätta ei jäta. 

Eks raskusi esineb ikka, kuid nendest saab alati üle ja noh, muud valikut polegi, kui nendest üle saada ja tugevam olla. Lapse kasvatamine nõuab aega, kannatust ja närvi. 😀

Only registered users can comment.

  1. Mul on hetkel sama olukord, mis sul, kui teada said. Olen ka 17 ja aimasin, aga ei tahtnud uskuda. Tegin testi – positiivne, nutsin umbes pool tundi lahinal. Suure hirmuga panin haiglasse juba katkestamise aja kirja. Muidugi on hirmus paha tunne, et midagi sellist tegema pean ja seal ka nutan umbes 2 ookeani arvatavasti, aga muud võimalused ei tule kõne allagi. Ja ainult üks inimene teab kogu sellest kremplist. Jubedalt rõve aeg. Aga tore muidugi, et sul kõik nii hästi ja ilusasti laabus! 🙂

  2. Miks ei tule muud võimalused kõne alla? Ma olin ka 17, varjasin kõigi eest, isegi lapse isa ei teadnud. Kooli 11nda klassi l6petasin ära. Ma teadsin, et olen rase, a ma ei teadvustand seda. Jõin alkot, suitsetasin.
    Lapse isale rääkisin 2k ennem sünnitust- oli/on toeks.
    1k ennem sünnitust panin haiglasse esimese aja. 🙂 Nüüd juba laps 4a.
    Tahaks sinuga rääkida, a kuidas!? 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga