esimene lasteaiahommik

Meil ei alanudki lasteaed 1. septembril vaid täna, sest vanemal pojal oli augusti lõpus adenoidiopp ja arst soovitas kaks nädalat lasteaeda vältida. Meil oli see vägagi võimalik, sest kuni oktoobri keskeni olen pisema pojaga kodune. 

Mina ootasin tänast lasteaiapäeva pikisilmi ja mis te arvate, kes seda minust veel rohkem ootas? Vanem poeg muidugi. Ma isegi imestasin, kui täna hommikul äratuskell tööle hakkas kell 6.15 ning nägin, et poeg istub juba enda voodis ning ootab, millal minagi ärkaksin. See vaatepilt oli küll erakordne, sest tavaliselt tõuseb ta 10 ajal ja siis ka vahepeal kuidagi hädavaevu. Suvega selliseks unekotiks muutunud. 

Aga hommik sujus kenasti- selleks ajaks kui vanem poeg oli riidesse end saanud, ärkas noorem. Tegime hommikuse potitamise ära ning emmel oli isegi aega, et pesumasinast eilne pesu välja võtta ja kuivama panna. Eelmise kuiva pesu sain isegi kokku pandud. 

Lapsed nosisid banaani, pesid hambad ja hakkasin nooremat poega riidesse panema. Panen teda alati riidesse viimasel hetkel, sest nüüd potitamise ajal võib juhtuda, et kogemata pissib püksi, siis on vaja jälle uued riided selga panna. Kusjuures, täna oli esimene täiesti kuiv öö. Juhuu! Ja sellel ajal, kui lasteaeda jalutasime ning tagasi koju jõudsime (kokku umbes tund) püsisid püksid ka täiesti kuivana. 

Lasteaeda jalutamine läks ludinal. Võibolla mõjutas seda kõike ka see, et vanem poeg arvas, et noorem tuleb ka lasteaeda ja veel temaga ühte rühma. Pidin tegema jälle seletustööd, et venna tuleb järgmine kuu ja venna läheb teise rühma, sest tema on natuke väike, et suurtemate lastega koos olla.
Rühma seinal oli mitmete huviringide plakatid ning uurisin neid hoolikalt. Olen tahtnud juba ammu vanemat poega kuhugi ringi lisada, kuid siiani on ta nende jaoks liiga noor olnud. Kuna talle õudsalt meeldib jalgpalli mängida siis nii minu kui tema rõõmuks kutsutakse tema vanuselisi juba jalgpalli trenni. Helistasin mehele ning arutlesime natukene, et mis tema asjast arvab ning loomulikult oli ta kahe käega poolt. Mis oleks veel parem, kui panna laps tegema midagi, mis talle väga meeldib? Nii ma paningi nime kirja. 
Kui kasvataja tuli ning oli aeg rühma minna, tegi poja emmele musi-kalli ja lehvitas veel rühma minnes. Muidugi läks kohe uudistama mänguasju ja ütlesin talle veel, et kui pissihäda tuleb, kindlasti ütleks kasvatajatädile. Kasvataja õnneks ei olnud võõras nägu vaid eelmises rühmas käis ta tihedalt, sest oli kõrvalrühma kasvataja. Ning samuti kui eelmine rühm juba õhtuti kinni pandi, viidi lapsed, kelle vanemad polnud veel järgi tulnud, valverühma ja see oligi see rühm, mille kasvatajaks on tädi, kes on nüüd tema kasvataja. Veits segane seletamine, aga ehk saite aru. 😀

Nii kõndisingi mina kiirelt koju (trennihooaeg hei hei! tuletagem meelde, kuidas ma 15 kilo kaotasin? Hommikul edasi-tagasi lasteaiakäik ning õhtul samuti), sest ma tundsin, et nüüd algab minu puhkus. Pojad omavahel on nagu kaks kaklevat koera, no kohe üldse läbi ei saa. Küll tahab üks mänguasja, mis on teisel ja kui ei saa, minnakse ise võtma ning siis minnakse juba kaklema. Nüüd ma tunnengi, et ma saan kodus rahulikumalt olla, kui üks on lasteaias ja teine kodus. Ma saan pühendada rohkem aega õppimisele ja autokoolile. 

Tagasitulles jäigi noorem poeg vankris magama ning tudub siiani ja mina saan mõnusalt lebotada. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga