Esimesed mardisandid

Hendrik ja Raimond olid eile üsna skeptilised, kui ma ütlesin neile, et ma tahan nende näod ära värvida. Tegelikult olin ma juba paar päeva enne neid ette valmistanud, et reedel lähevad nad suuremate tüdrukutega marti jooksma ja siis on vaja näod pähe joonistada ja natuke teistsugusemad riided selga panna. Nad olid nagu meh, ok ok.

Eile nad vaidlesid, kumb esimesena emme käe all oma näo “kauniks” saab. Raimond oli täpselt sellise olemisega, nagu ma oleks tahtnud teda piinakambrisse saata. Näitas Hendriku peale ja ütles: “Tema esimesena! Tema esimesena!”

Hendrik oli vapper ja usaldas oma näokese esimesena minu kätesse. Lausa lust oli teha meiki, mida ma reaalselt oskan,.😂 Ma tundsin end mardisandimeigiproffina. 😂

Hendrik mukitud, nõudis peeglit. Käis peegli ees ära ja tuli nuttes tagasi, samal ajal kõike laiali hõõrudes: “Emme, mida sa minuga tegid?” Ups, oleks vist pidanud neile enne seletama, mida ma nende nägudega täpsemalt teha kavatsen. Igatahes rääkisime läbi ja tegin kõik korda ning siis ta oli juba rõõmsam ja leppis. 😀

Raimond oli kohe rohkem valmis mu meigitooli istuma.

Nad olid nii ägedad lõpuks. Ma polnud tükkaega nii palju naerda saanud, kui neid mukkides ja kostümeerides. Nad nägid lõpuks niiii nunnud välja, eriti Raimond oma suurte silmade ja punnis põskedega.

Saatsime nad välja ja jäime rahus koju ootama.

Mingi aeg olid meie sandid ukse taga ja muidugi me juba põnevusega ootasime, mis nad teha oskavad. Kuigi ma Hendrikule ja Raimondile seletasin, et tüdrukud õpetavad laule ja tantsu, siis nad olid ikkagi esimesel korral nii häbelikud, et täitsid pigem turvameeste rolli. 😀

Ah mis seal ikka, esimene kord ju, ilmselge, et ei oska ja ei julge.

Vahepeal käisime neid küla pealt otsimas ja kutsusime kogu kamba meie koju sooja teed jooma ja siis läksid nad uusi maju vallutama. 😀

Lõpuks maandusid nad sõbrannadega meie juures, jagasid oma maiustused ära ja tõdesid, et väga äge oli ja ootavad juba õhinal Kadripäeva. 😊

Meid külastasid ka mitmed mardisandid, kõik omamoodi laheda välimusega, esitasid luuletusi, mõistatusi, laule… Väga äge oli! Tuletas enda lapsepõlve meelde, kus iga aasta sai ikka käidud jooksmas ja oh seda rõõmu hiljem, kui maiustusi jagasime. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga