***

Häbelik blogija

Maret kirjutas väga hea postituse (link!) sellest, kuidas blogimine on tema jaoks justkui piinlik hobi, samas ei häbene ta selles mitte midagi.

Ma lugesin selle postituse läbi ja ma nii tean, millest ta räägib. Ma olen kunagi mõelnud samu mõtteid ning tundnud samu tundeid.

Ilmselgelt sooviks iga blogija (ma tegelikult ainult oletan, mingeid fakte ma ei loobi) blogida niivõrd hästi, et teda tänaval ära tuntakse või ligi astutakse või.. noh, tuntud või kuulus olla. Mina olen küll sellest unistanud, et kõnnin tänaval ja keegi kuskil sosistaks: “Näe, see on see blogija!” või sooviks koos pilti teha või astuks lihtsalt ligi ja annaks teada, et ta teab mind ja loeb mu blogi.

Ma ei ole egoistlik tüüp ja reaalsus on see, et ma pole mingi kuulsus või tuntud blogija. Võib-olla kunagi olen, kes teab, aga siiani inimesed pigem ei tunne ära ning ma ei kurda selle üle, sest blogimise jooksul olen nii mõndagi läbi elanud.

Olen pidanud samuti blogimist piinlikuks hobiks. Kuigi siin mu mõtted lausa voolavad virtuaalsele paberile ja mulle meeldib kirjutada, siis päris elus üritan ma alati vältida vestlusi, mis puudutavad minu blogi. Eriti oma perekonna või lähedastega. Mulle näiteks isegi ei meeldi, kui härra minu juuresolekul mu blogi loeb või videosid (ma mõtlen neid, kus ma ise räägin) vaatab. Mul on piinlik ja tunnen ennast ebamugavalt, kuigi otseselt mingit jama ma ju siin ei aja, mille pärast häbi tunda.

Lihtsalt.. kuidagi veider on rääkida blogist lähedaste ja pereliikmetega. Tunnen, et tahaks kiiresti jututeema mujale veeratada ja peaasi, et selle juurde tagasi ei tulda. 😀

Mis puutub sellesse nn kuulsusesse, siis seda soovisin ma kunagi väga, nagu ennist lugesite, kuid nüüd mitte nii väga. Miks?

Esimene halb kogemus oli mul umbes paar aastat tagasi, mille menetlus kestab siiani. Sellest saab lugeda siit (link!). Peale seda juhtumit oli mul blogimises mitmekuune paus ja ma päriselt mõtlesin, et ei taha enam kirjutada. Miski läks minu peas katki ja ma ei suutnud tulla siia ning midagi kirja panna.

Seoses selle nii öelda kuulsaks olemisega on mul ka teisi halbu kogemusi, millest ma kahjuks avalikult rääkida ei saa, aga mis panevad ka mõtisklema, et tuntuks olemine ei ole ikka minu teema. Ma vist ei tahagi seda enam…

Nüüd ma aegajalt ikka kuulen kuskil kedagi sosistamas: “Näe, see on see blogija!” või peale väljaskäiku kirjutab keegi siit Paidest mulle postkasti, et nägi mind ja mul on hea blogi. Sellist tagasisidet on muidugi väga hea lugeda ja ma olen äärmiselt rõõmus selle üle.

Mulle meenub sellega seoses üks õhtu, kus ma lastega Paide vahel jalutasin. Kaks teismelist tüdrukut jälitasid meid ja proovisid mind pildistada. Ma sain kohe aru, et ju siis nad mu blogi teavad ja sellepärast ka nii käituvad. Kuigi oma kogemusi vaadates, tundub selline käitumismuster minu jaoks pigem hirmutav.

Veel on korra Tallinnas Ülemiste keskuses olnud selline vahejuhtum, kus härra ja lastega ringi jalutasime, ühte poodi astusime ja pärast seda teenindajad oma vahel sosistasid. Sain aru, et tunti ära ja samuti valmistas ainult rõõmu.

Ühest küljest olen ma vahel väga meelitatud, et keegi tunneb ära, sest järelikult ikka blogil on lugejaid. Härra ütles üks päev, et äkki need kõik 4600 fänni mu blogi Facebooki lehel on ainult auhinnamängude pärast. Kindlasti on neid inimesi, kes ongi oma laigi sinna visanud mingi auhinnamängu läbi ja pole viitsinud maha võtta. Ja on neid inimesi, kes reaalselt võtavadki oma jälgimise maha, kui auhinnamäng läbi on ja nad võitnud pole. Ma tean ja jälgin selliseid asju, kuid ma ei taha uskuda, et kõik need 4600 inimest on lihtsalt loosimiste pärast mu lehel. Keegi ju ilmselgelt loeb ka. 😀

Kokkuvõttes, sõbrannade ja tuttavatega võin vabalt oma blogist lobiseda. Härra, pereliikmete (mitte, et härra seda poleks vaid siin kohal mõtlen pigem isa-vanaema-õde-vend) ja teiste lähedastega pigem mitte. Las nad lihtsalt loevad ja mõtisklevad omaette, mida sellest arvavad. 😀

6 thoughts on “Häbelik blogija”

  1. Omg jaaa, sõpradega pole asi nii hull, aga perega on küll max awkward 😀😀 kui ma saaks teada, et ema mu blogi loeb, siis ma ei jõuks ära punastada 😀😀 kui mees mu blogi avastas, siis sain ka kerge šoki 😀 õnneks ta teab, et mulle ei meeldi sellest rääkida, nii et ta on selline vaikne lugeja 😀 imelik, et just kõige lähedasemate ees on veits häbi, et blogi pean 🙄

    1. Mul emaga õnneks seda kiiksu pole, sest ta mu suurim toetaja ja vahel on ta ise kordades blogimisest õhinas kui mina, aga ülejäänud perekonnaga küll meeleldi väldiks blogist rääkimist. 😀

  2. Olen ka oma kirjalikke mõtteid oma lähedaste eest varjul hoidnud. Aga viimased kaks aastat, kui elan koos praeguse elukaaslasega, olen just temas leidnud oma tugisamba. Esmalt juttu tehes, et bloginud jne, siis oli küll imelik ja ebamugav, kui ta luges ja ka kommenteeris suusõnaliselt. Aga järjest rohkem hakkasin tema öeldust saama enesekindlust ja julgust juurde, saan iga päev kinnitust, et teen midagi ilusat ja väärtuslikku. See tagasiside innustab ka edasi kirjutama. Häbelik-mina on kadumas ja esile kerkib järjest rohkem uutmoodi-mina. 🙂

    1. Eks ajaga harjubki.. Mina ka härra juuresolekul järjest vähem põen. Alguses oli megapiinlik, aga nüüd juba selline.. enamvähem. Vahel hakkan punastama, teine kord jälle pole nagu midagi hullu. 🙂

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga