Haiglas olemisest ja lähedusest

Tulime eile Kristoferiga haiglasse, kodus oli kõrge palavik, mis küll palavikualandajaga alla läks, aga siis jälle lakke tõusis. Õhtul mõtlesin perearstile helistada ja nõu küsida, sest Krissul oli üks silm vesisem ja selline punakas.

Perearst kutsus meid EMO-sse enda vastuvõttu. Ega ma väga ei tahtnud minna küll, sest eelmine kord, kui Krissuga siin haiglas olin, ei olnud just meeldiv kogemus ja ma lubasin endale, et lapsega ma enam siia ei tule vaid lähen otsejoones haiglasse.

Mõtlesin, et okei, läheme käime ära, perearst vaatab üle ja saame koju tagasi.

Päris nii kahjuks ei läinud…

Kraaditi, kuulati, võeti verd ja viiruseproov, vaadati kõrvad ja kurk üle, tehti röntgenpilt ja siis lihtsalt tühja passimine ja ootamine.

Peale ootamist selgus, et põletikunäitaja on väga kõrge ja meid jäetakse sisse.

Mind ja Krissut paluti teise ruumi, et talle kanüül paigaldada. Tundsin, kuidas mul vererõhk lakke tõusis. Eelmine kord siin haiglas polnud see just kõige meeldivam, st oli üks õde ja mina ning hoidsime last kinni, lõpuks oli viimane nii läbi torgitud ja talle ei saadudki kanüüli paigaldada. Mul pluus ja juuksed olid verised. Olukord oli lausa nii pingeline, et Geit läks ruumist välja, tal hakkas sellest vaatepildist paha lihtsalt. Ja ma imestanud üldse, aga ma tundsin, et ei saa oma lapse juurest sellisel hetkel ära minna, vahet pole, kui paha mul oli.

Seega ma pablasin hullult seda kanüüli paigaldamist. Õnneks oli peale minu veel kaks õde ja mina väga last kinni hoidma ei pidanudki. Olin seal kõrval, et ta näeks mind ja tunneks, et olen seal.

Ma ei tea, kas me sattusime eelmisel korral lihtsalt nii ebapädevate inimeste otsa siin, st EMOs juba tehti suht vähe uuringuid, öeldi mulle, et lapsel võib olla kopsupõletik, osakonnas selgus, et hoopis kõrvapõletik (muide kõrvu ei vaadatutki too kord) ja hiljem, kui meid koju lasti, kuigi laps veel haige oli ja Tallinna EMOsse hoopis suundusime, selgus lõpuks, et lapsel on bronhiit. Mõtlen küll, et kuidas see võimalik on eks, aga no on.

Sellel korral oli mu hirm täiesti asjatu, sest kanüül paigaldati väga professionaalselt. Tehti põhjalikud uuringud, võeti igast proove ja kõik oli vägagi okei. Ma tundsin, et ei ole teadmatuses. Ma usaldan nende kätesse oma lapse. Vähemalt selle ühe päeva jooksul tundub, et lapsel enesetunne parem, palavikku pole enam olnud, söögiisu on tagasi. Kõik tundub paremuse poole minevat. 🙂

Samas kukalt paneb kratsima ikka see, et põhjust ei teata. Kõik on nagu okei, ainult põletikunäitaja kõrge, aga miks, seda ei osata öelda.

Mis seal ikka.

Kristofer hoiab nii minu ligi. Ma pole ühegi lapsega sellist sügavat lähedust märganud nii pisikeses eas. Juba eile seal laual, kus talle kanüül paigaldati, küündis ühe käega koguaeg minu poole ja mu emasüda tahtis murduda.

Eile õhtul palatis olles samamoodi, koguaeg ainult minu ligi. Isegi siinses võrevoodis ei taha ta magada, jälle käed laiali minu poole ja “emme, emme”. Nii me jagamegi siin voodit ja ta ei maga isegi mu kõrval vaid mu peal. Mitte otseselt, aga pead hoiab mu kõhul või küljel või kus iganes, lihtsalt poole kehaga on mu peal.

Päeval tahtsin kraanikausi juurde minna, mis asub mõne meetri kaugusel, temal juba voodil käed laiali minu poole ja vaatab sellise näoga, et emme kuhu sa lähed?

Nüüd õhtul hakkas ta magama jääma. Ikka pooleldi minu peal. Mõtlesin, et hea võimalus pesemas ära käia. Tõstan tasakesi ta enda kõrvale.. Tema, silmad kinni, roomab kohmakalt mu peale tagasi ja magab rahus edasi. 😀

Üldse, kui ta magama jääb ja mina otsustan ennast liigutada või voodist üles tõusta, on temal kohe silmad pärani. 😀

Seda on niii armas vaadata! Aga samas..  tahaks magada ka, sest pole just kõige mugavam põõnata, kui mõni nagu Sid kivi peal omale asendit valib. 😀

4 kommentaari

  • Maali

    Kas silmapõletik ei või olla? Kuidas silm nüüd on?
    Meil on küll koolis ja lasteaias väga paljudel lastel silmapõletik, nakkuslik tundub. Peres meil kõik riburadapidi selle juba läbi põdenud, ühel hakkab ja teisel lõpeb. Väiksemal, 10k oli kõige hullem , silmad olid punased ja paistes. Aga õnneks palaviku ei löönud, aga osadel lastel oli palavikuga. 🙂

    • Jane Almers

      Ma ütlesin seda juba eile arstile, aga selle kohta pole midagi öeldud. Täna tuletasin meelde, öeldi, et homme vaadatakse üle. 🙂 Ma ise kahtlustan sama. Õnneks antibiootikumiraviga silm paremaks ka läinud, enne tuli sellist kollakat mäda/lima + vesistas palju see silm ja oli alt punane. Nüüd seda ollust enam ei tule ja silm ka kenama väljanägemisega. 🙂

      • Maali

        Täpselt silmapõletiku tunnused. Meil oli kõik sama va palavik. Hoia suurematel lastel silma peal, koolis, lasteaias levib see väga kiiresti. Lihtsalt pisemal hakkas kergesti külge ja mulle tundub et mida väiksem seda raskemini põeb. Aga loodame et läheb teil kõik hästi ja saate ruttu koju tagasi.
        Nägin eile instas su storis vist et haiglas ja Krissul oli käekülles side, vaatasinFacebookist ja igaltpoolt et mis juhtus, klõpsisin et paned kohe kirja, aga pidin niikaua ootama. ( ei tahtnud sulle sellep. kirjutama ka hakata ja uudishimutseda:) )

        Sa ei pea seda kommentaari ülesse laskma, aga lihtsalt sulle, et jälgin su blogi palju ja sinu tegemisi. Mul endal ka peaaegu sama vana väike poiss, te olete nii ägedad. Kuigi mitte niipalju ei ole sinu eluga kursis kui Malluka omaga. 😀
        Oled väga äge ja tundud tore 🙂

  • A

    Paides olete eks!? Siin just nii ongi, kord on arstid väga oskuslikud ja teine kord jääb mulje, et koristajad on arstikitlid selga tõmmanud. Kanüüli paigaldamine ja veenivere võtmine on põhiline probleem, mitmed arstid ei oska seda teha, lihtsalt ei leia veeni üles. Viimati rasedana verd andes, teatas arst, et mul ei olegi paremas käes veene, ometigi on mul alati verd pigem sealt võetud. Korra on mul ka nõel läbi veeni lükatud. Õnneks ma verd ei karda ja veidra eksperimenteerimise olen alati ära kannatanud. Mis muud üle jääb, meil siin ei saa just eriti valida :D. Lapsena veetsin suure osa oma ajast seal lasteosakonnas, ka sellega huvitavaid kogemusi. Ühe korra olin kolm nädalat sees mandlipõletikuga (angiin), see oli pea kaks aastat pärast mandlite eemaldamise operatsiooni :D, siiani ei tea, mis mul päroselt viga oli. Samuti raiuti surmkindlalt, et mul on külmetus, peale seda, et mul on bronhiit, need valediagnoosid olid mul üle kuu aja kuni tuli välja, et mul on kahepoolne kopsupõletik ja mind kiiremas korras Tartusse viidi :D. Õnneks olen üsna chill inimene ja kuidagi väga leppinud sellega, et JMHs nii on. Neid uskumatuid lugusid on palju seoses haigla ja arstidega, aga ma ei hakka nüüd kõike ka siia kirja panema. Lihtsalt külma ja tugevat närvi sulle! 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga