Ma väga harva mäletan oma unenägusid ja pigem ainult halbu. Häid unenägusid kas pole olnud või ma lihtsalt ei mäleta neid. Mõni halb on kohe peale ärkamist meelest ja kaob sealt paari tunni jooksul, mõni jääb pikemalt mällu. Ja nendest ma tahakski rääkida…

Mul on meeles jumala selgelt üks unenägu, mida nägin nii 13-aastaselt, kui ööbisin vanaema juures. Mõelge, 13-aastaselt…See on ligi 11 aastat tagasi nähtud unenägu.

Läksime klassiga metsa ekskursioonile. Mõtlesime seal ka ööbida. Kaasa võtsime telgid ja vajalikud asjad metsas ellujäämiseks. Kui olime kohale jõudnud, end sisse seadnud, näitas õpetaja, kuidas puu külge lambilülitit ehitada. What the eff, eks. Ma isegi ei tea, mis selle point oli. Midagi me saime sellest põlema lülitada.

Aeg jõudis õhtusse ning keegi klõpsutas selle lülitiga kuni kostus plahvatus ja kogu meie ümbrus oli leekides. Ma ei näinud kedagi muud enda ümber kui ühte klassiõde. Me olime nii paanikas ja jooksime minema. Otsisime metsast väljapääsu ning üsna pea jõudsime maantee äärde. Hakkasime hääletama. Üks rekka peatus ning klassiõde ronis autosse, et küsida, kuhu autojuht sõidab. Siis aga tiris juht klassiõe autosse ning proovis seda ka minuga teha ent sain põgenema.

Kõige huvitavam on see, kuigi me läksime ekskursioonile väga kaugele minu kodust (unenäos elasin Vändras), siis metsast välja maanteele jõudsime sõbrannaga kohas, kust oli koduni ca 4km.

Kui rekka minema sõitis ja mina aasta sõbrannana olin oma klassiõe hüljanud, hakkasin kodu poole jooksma. Poole tee peal silmasin majakest ning otsustasin sinna minna, et telefoni küsida. Mind võtsid vastu vanem mees ja naine. Rääkisin neile ära, mis juhtus ning nad lõid mind nokki. Kui ma ärkasin, olin kinniseotud. Tädi helistas mu emale ja küsis lunaraha. 500 krooni. Päris väärtusetu olin, mõtlesin.

Sellel hetkel, kui nad mind üksi olid jätnud, sain end lahti ja põgenesin akna kaudu. Raha nad ei saanud.

Jooksin ja jooksin, kuni jõudsin oma maja ette. Elasime kortermajas. Kiirustasin tuppa, rääkisin emale ära, mis juhtunud oli ja kõige selle peale ta vastas: “Jane, su viis last kiiguvad maja taga!”

Ma läksin õue ja nii kui uksest välja sain, topiti mulle kott pähe.. Silme eest läks kõik pimedaks. Ja ma ärkasin üles… Üleni higisena.

Ausalt.. Ma loen seda hetkel ja mul on tunne, nagu see oleks päriselt juhtunud. Kuidas on võimalik ühte unenägu nii selgelt mäletada? Peale 11 aastat.

Kolmanda raseduse lõpus nägin üsna tihti unes, kuidas oma lapsi matsin. Ärkasin pea iga hommik nuttes üles. Üks hommik oli eriti jube – tundsin läbi une, et nutan, aga ei suutnud silmi avada. Mees raputas mind üles.

Nüüd, viimasel ajal, olen hakanud hambaid krigistama, samal ajal näen unes, kuidas oma hambaid söön. Teate, see on nii rõve tunne, et mõni õhtu ei julge ma isegi magama jääda. 🙁

Üleeile nägin unes, kuidas ma ärkasin unest üles ning keelega katsudes tundsin, et üks esihammas on puudu. Mees hakkas kohe kõrval irvitama, et näe, Jane, sul hammas eest läinud. Mõtlesin, mida ma nüüd teen, ma ei saa ju nii ringi liikuda. Ja kui päriselt selles unest üles ärkasin, mis te arvate, mis oli esimene asi, mida ma tegin? Loomulikult kontrollisin oma hambad üle. 😀