***

Ilu on vaataja silmades

Lappan siin Hõbelusika peo pilte ja mõtlen, miks ma näen nendel piltidel korralik vaal välja, mis teised minust juhuslikult klõpsivad, aga nendel piltidel, mis ma ise endast teen, näen jumala ok välja.

Nii on ka EBA 2017 piltidega. Kohutav, milline ma välja nägin, samas, kui ma ise tegin läbi endast pilti, tõusis enesekindlus lakke.

Ma ju saan aru, et oma tehtud piltidel saan ma ennast rohkem sättida ja kaameranurka muuta vastavalt sellele, millise nurga alt ma ilusam olen, kuid mu meelest on nende piltide (keegi teine teeb ja ise teen) vahe drastiline.

Üldiselt ei ole mul kunagi eriti enesekindlusega probleeme olnud. Kõlab veidralt, aga ma tundsin end palju enesekindlamalt, kui kaalusin pea 80kg ja nägin välja nagu üks voldihunnik, päris tõsiselt. Ma võisin rannas vabalt bikiinide väel ringi joosta ja ma tundsingi end väga hästi.

Kui mu kaalunumber vähenes 18kg, tundsin end veelgi enesekindlamalt, kuid rannas kandsin ikka õhukest pikemat pluusi. Ja käisin sellega veel ujumas. Ma isegi ei tea, miks ma end rannas ebakindlalt tundsin – voldid olid ju läinud ja bikiinid sobisid valatult.

Kui rääkida praegusest olukorrast, siis avastasin, et päris rahul ma oma kehaga hetkel ei olegi. Kaalunumbrist ei hakka rääkima, kaalu mul pole ja selle pärast pole ma aastaid juba stressanud, kuid muret tunnen selle pärast, mis silmaga nähtav on – päästerõngas ümber kõhu. Pole mingi saladus, et enne rasedust võtsin ma 10kg juurde, töötades Selveris ja ostes lõuna alati poest (poes töötamise võlud ja valud :D) ning nii need rõngad ja voldikesed hakkasid jälle tekkima.

Enne Selverisse tööle minekut kaalusin 62-63kg ja kui ma sealt ära tulin, siis 72-73kg. Kohutav, mu meelest. Tööriided pidin kappi jätma, oleks tahtnud kilodega sama teha. 😀

Kas ma muudaksin enda juures midagi? Teismelisena mõtlesin üsna tihti peeglisse vaadates, et tahaks seda ja seda muuta, see või teine kehaosa võiks teistsugune olla, aga täna ma enam nii ei mõtle. Trenni ja toitumisega saan oma päästerõngast vabalt lahti ja ülejäänuga olen väga rahul. Noh, kui raha ülearu oleks, laseks suuremad rinnad panna. 😀

Õnneks olen ma sellist tüüpi inimene, kellele on alati olnud esikohal iseenda arvamus. Eelkõige pean ma meeldima iseendale. Kui ma endale meeldin, siis tean, et meeldin ka teistele. Ja kui ma olen enesekindel, siis moodustab see ka suure osa minu õnnest.

4 thoughts on “Ilu on vaataja silmades”

  1. Kui pikk sa oled, kui tohib küsida?
    Ma ka hiljuti kurtsin, et ma ei saa aru, mis värk on. Et teen end kenaks, ise vaatan peeglist, et ohoh, pole vigagi ja siis satun pildile, kus ma näen välja kolmekilose lõualotiga emalaev. Mu vanaaema lohutas mind, et ju ma siis pole lihtsalt fotogeeniline 😀

    1. 170cm

      Ma ei tea, kui ma ise teen pilti endast, näen jumala ok välja või kui lasen härral näiteks teha. 😀 Ei ütleks, et ma fotogeeniline pole.
      Samas teised teevad pilti, kus ma ei säti ega midagi vaid nn käigu pealt, siis näen ikka kohutav välja. 😀

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga