***

ilus hommik, eksole

11. juuni 2017

Kui ma öösel kella nelja ajal uinusin, pidasin peas hommikuks valmis pisikese plaani. Ärkan päikesepaistes üles, joon kohvi, meenutan eilseid sündmuseid, panen oma värsked emotsioonid kirja, sest eile saavutasin Blogiauhindadel eluliste blogide kategoorias kolmanda koha! Jee!

Mis mu plaanist sai? Istun mina siin, paistenutetud silmadega ja nutmine ei taha kuidagi lõppeda.

Kui ma oma luugid lõuna paiku lahti sain, läksin Facebooki. Sõbranna saatis kuvapildi postitusest, kus mind süüdistatakse looma piinamises. Väike kahtlus oli muidugi hinges, kas jutt käib ikka minu koerast, kuid pikemal mõtlemisel selgus, et võib-olla tõesti.

Lugesin läbi ja hõõrusin oma silmi. Tahtsin veenduda, kas ma ikka olen ärkvel ja loen seda, mida ma loen.

Ma panen siia alla kuvapildid endapoolsetest selgitustest, sest vastasel juhul läheks see postitus siin liiga pikaks, aga mul on aeg minna oma võsukestele juba järgi. Ma lihtsalt tahan nendest mõtetest pea tühjaks saada. Tunnen, et viimane plahvatab muidu.Kuna postituse all selgus, et inimesed on juba meie korteri omanikuga rääkinud ja viimased olid neid lausa ähvardanud ära tappa, võtsin kiiremas korras omanikuga ühendust. Ta oli sellest postitusest juba teadlik ning palus mitte välja teha. Miks? Sest omanikel on oma kana kitkuda nendega ja nüüd on see kana kuidagi meie hoovile veeretatud. Veel selgus, et tegemist on meie oma naabritega, kellega rõdu jagame. Kusjuures, mina ei olnudki sellest teadlik, sest rõdul oleme me mõlemad olnud ja siis on seal valitsenud haudvaikus. Samuti ei teadnud ma isegi, millised need naabrid välja näevad, sest ma pole neid kordagi oma silmaga nende 3-4 kuu jooksul näinud, mil oleme siin elanud.

Jah, aprilli alguses nad olid ka kurtnud, et meie koer haugub, kuid me alles kolisime sel ajal siia ja tõesti, see oli tema viis uue keskkonnaga harjumiseks. Me ei jätnud teda alguses kordagi üksinda koju, sest ilmselgelt on koeral harjumatu uues kohas üksi olla.

Ja kuna omanikud olevat ähvardanud neid ära tappa, siis pidime meie sama hullud olemas, nende kirjelduste kohaselt. Kuigi nad ei ole meiega sõnagi vahetanud.Ma olen alati avatud probleemidele lahendamisele. Ükskõik, kas olen süüdi või mitte, sest ma tahan rahus elada. Sain teada veel seda, et kui omaniku laps(ed) olid vahel nutnud, kutsus seesamune naaber neile korduvalt lastekaitse. Kujutate ette jah? Mul on kaks last olemas ja kolmas tulemas. Beebi! Kes võib ka vahel nutta! Mida ma tegema pean? Kas mult võetakse lapsed sellepärast ära? Ma tõesti tunnen juba eos tuleviku ees hirmu. Ma tean, et ma pole midagi valesti teinud, aga pidasin vajalikuks omapoolsed selgitused anda, sest mulle on liiga tehtud. Meie perele on liiga tehtud.

Me oleme korra seda kõike juba läbi teinud. Terroriseerivate naabritega. Kelle tõttu pidime oma enda kodust loobuma ja sealt põgenema. Kelle tõttu sai minu psüühhika häiritud ja kes osaliselt olid süüdi selles, et mul ärevus- ja paanikahäired tekkisid. Ma hakkan kohe jälle lahistama, kui ma mõtlen sellele, kuidas just nende häirete tõttu olin ma koduseinte vahele naelutatud, õhtuti nutsin end magama mõttega, et tahaks ära surra. Issand… ma ei soovi mitte kellelegi midagi sellist.. Päriselt. Isegi mitte sellistele naabritele. (kes tahab lugeda minu eelmist kogemust naabritega, jäta märge)

Jah, ma olen täna mitmeid kordi kuulnud: “Ära tee välja, nad ongi sellised”. Aga raske on..

Lihtsalt.. ma tahtsin tulla siia täna heade emotsioonidega, sest eile oli nii hea ja tore päev ja ma tahtsin teiega kõike seda jagada.. Aga nüüd ma tunnen ennast sellise inimvarena, et tahaks end maailma eest kuhugi ära peita.

Igalepoole on lisatud juba eilsest üritusest pilte ja ka mina olen igalpool, aga ma lihtsalt ei suuda vaadata ja mõelda.. ei suuda..

Lisaks hakkas mu pea valutama ja mul on tunne, et ka väike palavikupoiss on kohal.. Ja ma ei tunne Kristoferi liigutusi juba hommikust saadik. jaa… ma tean, et kujutan endale raudselt seda viimast probleemi ette, sest ma olen endast nii väljas, aga.. ma ei tea… Kõik on nii halb, aga äkki kui ma oma sipsikuid näen, läheb paremaks!

Ma tulen kindlasti täna siia tagasi oma mõtteid ja emotsioone eilsest jagama. Ma ei taha teid sellisena tänada.. ausalt.. Ma tunnen, et see ei tule otse südamest, sest viimane on muu pasaga koormatud. Olge tublid!

Only registered users can comment.

  1. Meil oli ka sama probleem. No koer vahel haukus kui keegi vast kuskil ukse taga käis. Naabriplikal oli ilge probleem, et tema ei saand kl 8 hommikul magada, samas ise pida sünnipäeva pidu niii, et külalised ronisid rödult üles-alla.
    Ja tema arvates ei ole ka normaalne kui laps karjub. Ütlesin paar söna ning
    Olingi üle nagu soovitati ja ei teinud sellest pseudoproblseemsest hullust välja enam ☺️

  2. Ära muretse. Kõik saab veel korda 🙂 naabrid lihtsalt paisutasid selle asja üle ja ei mõelnud tagajärgedele.
    Mõtleme meie eilsele, sest see oli tõesti üks vinge ja elamusterohke päev.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga