Määratlemata

inimsuhetest

Ma tahtsin tulla siia kirjutama midagi, aga nüüd ma mõtlen, et mul polegi miskit öelda. Viimasel ajal on mind tabanud jälle see imelik kriis, kus mõtted on otsas, aga justkui tahaks palju öelda. 

Ma mäletan, et viimati oli see kriis eelmise aasta lõpus. Täpsemalt detsembris. Pea oli tühi, sõrmed ei suutnud klaviatuuril liikuda ja sisimas valdas mind tunne, et blogimine ei olegi vist minu jaoks. Teisest küljest on see minu suur hobi. Ma armastan kirjutamist ja ma teen seda olles kogu südamega asja juures. Ma olen varemgi siin öelnud, et see blogi on nagu minu kolmas laps. Ka tema vajab hoolt ja armastust. 

Veel meenub mulle see, et kui ma kriisi ajal mõtlesin, et ehk ma ei olegi enam valmis blogimisega jätkama. Ehk on see oskus (või lihtsalt vedamine) minust kadunud ja ma peaksin miillegi muuga tegelema. Kui see periood möödus olin ma jälle täies hoos, kirjutasin veel enesekindlamalt kui kunagi varem ja sain selgeks, et see oligi ainult üks periood ning see sai läbi. Nüüd on see aga tagasi ja ma ei tea, millest võiks see tingitud olla. Ma olen ise viimasel ajal pisut rohkem negatiivsem kui ma endale lubada tahaks.. ehk on asi selles. 
Täna hakkasin mõtlema inimestavahelistele suhetele. Minu elu on ikka väga lihtne- kui kellegagi liiga lähedaseks ei saa, pole ka draamasid ega mingit selja taga klatšimist. Oeh, kui kerge on selline elu. Ma lasen inimesi täpselt nii ligidale, et ei tekiks mingit sidet. No oma härraga mul muidugi on side, see on loogiline, aga ma mõtlen just inimesi, kellega ma näiteks koolis olen tuttavaks saanud, kellega tööl. Ma olen selline inimene, et üritan end võimalikult palju teiste asjadest eemale hoida. Üritan võimalikult palju olla erapooletu ja anda inimestele võimalus kõike seletada. 

Kindlasti olen ma hea suhtleja ja seltskonnas üritan kõigest võimalikult palju osa võtta, kaasa rääkida ja chill olla, aga sisimas olen ma arvamusel, et elu on palju lihtsam, kui hoiad inimestega distantsi. Ei, ma ei taha öelda, et on vale omada südamesõrannat või -sõpra, neile oma saladusi jagada, aga ma ütlen, et inimestel on erinevad vaated sellistele suhetele. Nagu näiteks minul. 

Kui nüüd täiesti aus olla, siis minu ainuke sõbranna, kellele mina saan rääkida ükskõik mida, on mu ema. Mul on väga häid tuttavaid, aga sõpru ja sõbrannasid? Ei. Ja ma ei tunne, et minu elus oleks midagi puudu või ma omaksin teistest midagi/kedagi vähem. Ma kujutan ette, et inimesed vajavad vahel kedagi, kellele oma muresid kurta, sest kui probleemid ja mured endale jätta, muutub see koorem üks hetk nii raskeks, et sa lihtsalt murdud selle all.. Ma tean seda, ma olen seda kogenud. Aga aastatega olen ma õppinud selle koormaga toime tulema. Ma tõesõna olen inimene, kes suudab oma mured ja probleemid enda peas lahendada, end omaette välja elada ja teiste ees naeratada- olla rõõmus nagu mu elu oleks ainult roosiline. Ma olen lõbus inimene. 

Mul on oma arvamus, kuid sageli ei ütle ma seda välja. Just selle kohta, mis puudutab inimsuhteid. Kindlasti veel ei ole ma inimene, kes pooli valiks. Mulle meeldib kõigiga hästi läbi saada- erapooletu olla, kui näiteks kahe minu tuttava vahel puhkeb riid. Valikud, kelle sõber sina oled, keda taga klatšid, kelle ees süütut mängid- need jäägu puberteediikka. Täiskasvanuna mul ei ole sellisteks asjadeks ei aega ega tahtmist. 

Inimsuhted on palju lihtsamad, kui omada nende üle kontrolli. Kui seista pisut eemal ja mitte lasta inimesi endale väga lähedale. Kui ennast liigselt mitte avada. Aga see on ainult minu nägemus ja arvamus. 

13 thoughts on “inimsuhetest

  1. See oli üsna pointless kommentaar, sellepärast ka ei avaldanud. Kui soovid sellist pöördumist teha, on minu postkast avatud. Kui pole piisavalt mune oma nime alt kirjutada mulle ja paluda, et ma end ei reklaamiks, siis ära kirjuta üldse. 🙂

  2. Sorri kui ma nüüd mingi ultra heiter olen su mõistes, aga kas sulle endale ei tundu vahest et sa räägid väga palju enda vastu? Ühest küljest räägid kui seltskondlik sa oled, samal ajal bios on kirjas, et oled hall hiireke. Kirjutad, et sa ei ütle tihti oma arvamust välja, aga mõnda kaasblogijat materdad kommentaarides nii, nagu homset päeva ei eksisteeriks.

  3. jaa nii vähe kui ma seda blogi lugenud olen, siis tundub mulle täpselt samamoodi, et see jutt on alati nii vastuoluline….mõnikord loen läbi mõne postituse ja mõtlen, et wtf? kumb siis on?! alles oli teistmoodi? 😀 kammoon, selline mulje jääb, ära kohe ärritu, vaid mõtle, et millest selline arvamus võiks tekkida, äkki oledki selline

  4. see enesetutvustus nii ammu kirjutatud, ma rohkem avatumaks muutunud alates sellest kui tööle läksin.. äkki sellest on selline wtf reaktsioon? 😀

  5. Ma tavaliselt ei kommenteeri üldse, aga pidasin praegu vajalikuks seda teha.
    Kuigi mulle ei meeldi kõik, mida sa kirjutad ja sinu vastused teistele tunduvad tihti põhjendamatult ülbed, nagu mingi pubekas vastaks, oleks mul tõsiselt kahju, kui sa blogimise lõpetaks. Ma ei loe blogisid pea üldse, aga sinu omas on see miski, mis mulle meeldib. Võib-olla on see lihtsus? Sa oled lihtne inimene, lihtsa eluga, lihtsate mõtetega… Ei mõtle seda üldse halvaga, see on pigem sinu voorus ja just see, mis sinu puhul köidab. Avastasin su blogi vist eelmise aasta algul ja hea on näha, et oled selle ajaga palju arenenud. Sa oled sirgunud nooreks ilusaks naiseks. Jah, suhtlemisel on sul ilmselt palju veel õppida, aga kellel poleks? Sa ei karda oma arvamust avaldada, kasvatad kahte last, käid tööl jne, mina seda ei suudaks. Paljud meist ilmselt ei suudaks.
    Loodan, et lõpetad ilusti kooli ja ehk astud ka mõnda kõrgkooli ning jõuad oma unistusteni! 🙂 Sul on ilus pere, tohutult armsad lapsed, sa oled noor, kena, terve. Selliseid madalhetki on meil kõigil, see on loomulik. Mis ma tahaks veel öelda, on see, et võta aeg endale, oma lastele, oma perele. Blogimine ei ole nii oluline. Kui sa otsustad üks päev, et ei soovi seda enam teha, siis ära tee 🙂
    Vabandan, et mõtted nii kaootilised olid, aga panin kiiruga telefonist kirja.

  6. Ma ei tea, miks, aga ma olen viimasel ajal palju negatiivsust täis, tihti kuri ja pahur ning vägagi ükskõikne. Ma tean, millest see tingitud on, aga mul on pointless sellest siin kirjutada.. isegi pea võimatu, kahjuks. Mõtlesingi täna, et peaks siit natuke eemal olema. Ehk saab peas ja mõtetes selgust 🙂 Blogimist ma küll ei jäta, kuid väike paus ei tee paha. Aitäh ilusate sõnade eest 🙂

  7. Jane, kus oled?
    Ma igapäev vaatan siia ja ikka midagi uut pole.:(
    Niu-niu, igatsen sind! 🙁

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga