invaliid käis Maarjamäel

Sellest ei piisa, et maailm minu ümber niigi must-valge tundub, ärkasin ma eile hommikul invaliidina. See tunne ei olnudki mulle väga võõras, sest see ei olnud esimene kord tõusta kohutava alaseljavaluga. Ma ei saanud end ei pöörata, keerata ega istuli tõusta. Selili oli kõige parem, kuid ma ju ometi pidin voodist kuidagi välja saama. Vaevu-vaevu see teoks saigi. Ideaalis oleks ma pidanud eile hommikul kella 7ks tööl olema, kuid mõtlesin, et kui ma juba voodist välja ei saa, siis kuidas ma hakkan tööl terve päev füüsilist tööd tegema? 10 ja pool tundi ka veel. 
Päris pikalt üritasin perearsti kätte saada ja lõpuks kandis minu üritus ka vilja. Olen jälle haiguslehel, sest mul on alaseljapõletik, mida pean nädalakese kindlasti ravima. Ma ei ole iseendaga haiguslehte enne võtnudki, seega on jälle midagi uut. Kui ma arstile rääkisin, et jube piin on olla, ainult lamada on hea, keelas ta mul viimase totaalselt ära. Oh taevaisa, miks?! Ta ütles, et voodirežiimi sellise valuga kindlasti ei soovitata ja just pean rohkem ringi liikuma. 

Nii me otsustasimegi selle ilusa ilmaga minna kuhugi jalutama. Sihtkohaks valisime Maarjamäe. Ma käisin seal umbes nii.. 6 aastat tagasi? Jah. No mööda olen sõitnud mitmeid kordi, aga ma just mõtlen seda, et seal üleval istumas ja vaadet nautimas. Käies viimasel ajal kõrgetes kohtades, olen avastanud, et ma kardan kõrgust. Kunagi see nii ei olnud, aga nüüd võtab südame ikka korralikult kloppima. 

Olime küll seal paar tunnikest, kuid saime enda akusid laadida, sest lapsi me kaasa ei võtnud. Ja see oli väga lõõgastav ning ma tunnen end kindlasti paremini. Vaimselt, ma mõtlen.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga