***

juuksejuttu

Hirmus, mida ma oma juustega olen selle lühikese elu jooksul korda saatnud. Olin mina ju aastaid tume-tume, vahel must ning teine kord tumepruun. Üks hetk otsustasin (või mingi hääleke mu peas tegi seda), et võiks juuksed blondiks lasta värvida! Tänaseks kahetsen ma seda räigelt, sest mu juuksed olid nii pikad ja nii ilusad ja nüüd on nad nii lühikesed ja nii.. enamvähem seisukorras.

Aga mis tehtud, see tehtud. Taga pole mõtet nutta ja lihtsalt loota, et ma enam selliseid lolle valikuid ei tee. Kuniks järgmise korrani muidugi, sest peale seda, kui olin oma kiharad uuesti tumedaks värvinud, kargas pähe mõte nad uuesti heledaks võõbata, et punast tooni saavutada. Hell yeah! Mees isegi ütles, et mida ma piinan nendest juustest, varsti olen kiilakas valmis. Ma muidugi vastasin, et ta ei tea sellistest asjadest tuhkagi ja eks ma ise olen ikka kõige targem selles valdkonnas. Yeah, sure! Nii ma eemaldasin kodus tumeda värvi maha ja tõmbasin punasega üle. Oli justkui väga khuul ja mulle täiega meeldis. Kohe nii väga, et suutsin olla rekordiliselt pikka aega ühe juuksetooniga, ilma, et ma oleks sada korda suutnud seda muuta. Punane aga tüütas siiski pikapeale ära, sest muutus kiiresti tuhmiks, isegi, kui kasutasin toonivat palsamit. Ilgelt hea mõte tekkis värvida juuksed uuesti nii tumedaks kui võimalik. Deem, ma vihkan tumedat juuksevärvi juba!

Kõige selle all kannatasid ju minu enda juuksed ja muidugi ei tahtnud ma kiilakaks jääda. Kuna aga olen avastanud, et tumeda juuksevärvi kõrvalt on mu nägu nii kahvatu, mõtlesin, et peab muu tooni leidma, mis sobib rohkem. Ja siis ma siin paar nädalat tagasi eemaldasin jällegi selle tumeda värvi maha ja käisin päris mitmes poes, et otsustada, mida ma oma juustega teha siis tahan. Alguses tekkis idee nad halliks värvida. Miks mitte? Kuna poest ma sobivat tooni ei leidnud, hakkas meeldima hoopis helepruun/tuhkblond (pakil kirjas) ja selle kasuks ma ka otsustasin.

Ma tahtsin, et mu juuksed oleksid heledad, kuid mitte blondid ja kindlasti mitte punased või tumedad. Midagi vahepealset. Ja ma olen nii rahul! Vahepeal tõttas appi armas Linea Natura, kes saatis mulle üllatuse, mis sisaldas endas šampooni, juuksekreemi ja -ampulle, et ma saaksin enda kiharaid hellitada ja paitada ning nad saavutaksid oma endise elujõu ja tugevuse, sest rasedusega on hakanud nad ka rohkem välja langema.

Täna vaatan ma peeglisse ja mõtlen, et ma pole eales rohkem oma juuksevärviga rahul olnud. Tumedaga oli nägu kuidagi kahvatu, punasega pidi nii palju jamama ja hooldama, hele polnud ka nagu see, mis mulle sobiks, aga selline helepruun on väga super!

4 thoughts on “juuksejuttu”

  1. Ma olen üks nendest tüdrukutest kelle ema ei lubanud juukseid värvida, kuni selle päevani kui ma tulin koju punased salgud tukas. Mõtlesin et olen piisavalt vana et ise otsustada. Võibolla on tänaseni punakas varjund tukas. Siis värvisin hästi tumedaks juuksed mis hullult meeldis pubekana. Vahepeal värvisin juuksed alt blondiks mis rikkus juuksed ära ja ma lubasin omale et never ma enam nii ei tee 😀 No ja pikalt oli mul enda loomulik pruun värv ja nüüd ma värvisin jälle tumedaks sest mulle ju kunagi nii meeldis, praegu räigelt kahetsen ja ootan juba et mu peale sünnitust ära kukkunud juuksed pikemaks kasvaksid ja saaksin proovida helepruuni värvi. 😀

  2. Minu meelest punane või tumepruun sobivad sulle rohkem. Toovad esile isiksust ja kontraste…See helepruun on mittemidagi ütlev selline tava ”kartul”. Vb, kui šokolaadipruunile lasta sisse heledaimaid salke, siis oleks selline ”naturaalne” cute look. Kindlasti ei soovita ise kodus juuksurit mängida..läbi aastate mõjub see juustele väga väga halvasti. Parem ikka aasta jooksul investeerida 2-3-4 korda ning käia kogenud juuksuris juures oma juuksedi poputamas ja jätta värvimine nende hooleks 🙂 Edu!

    1. Mulle just meeldibki nn kartulitoon, sest on selline lihtne ja tavaline. Punane lisas tõesti isikupära ja oli selline teistsugune, kuid siis mõtlesin ikka peeglisse vaadates, et see pole see.

      Jah, see kodus juuksurimängimine on tõesti juustele väga väga halb. Loodetavasti ma järgmisel korral lähen teist teed pidi. 🙂

      Aitäh!

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga