Määratlemata

käisime maal ehk kuidas ma tundsin ennast esimest korda linnakana

27. apr. 2015
Kui mul tavaliselt maale sõites on jumala savi, millisena ma sealt tagasi tulen, siis seekord oli pisut teistmoodi asjalood. Nimelt iga jumala minuti tagant puurisin ja uurisin ega ometi ma kuskilt pole end poriseks teinud. Isegi maakolka poodi minnes sättisin ja mukkisin end peegli ees nagu läheks presidendi vastuvõtule. Julmalt mõttetu. Ma mõtlesin, et mis mul viga on. Kõik eelmised korrad olen ma nõus kasvõi kõrvuni pasas olema, peaasi, et saab maale puhkama minna. Tulen siis sealt nii mustana tagasi kui tulen, täiesti ükskõik. Lastega jy võimatu maal möllata, nii et riided puhtaks jääks ja ma tavaliselt vean küll kottidega riideid kaasa, aga no need seisavad ikka ja jälle igakord kasutatuna seal, kuniks koju tagasi jõuame. 

Tegelikult maale minemise plaan tuli nagu välk selgest taevast- lihtsalt võtsime pähe mõtte ja tegime selle teoks. Plaanis oli 30. aprill minna, aga tõstsime selle plaani varasemale kuupäevale. 
Niisiis, Tallinnas oli muidugi ilus ilm. Mida rohkem me Vändrale ligemale jõudsime, seda hullemaks ja rõvedamaks ilm läks. Raplas käisime kalmistul läbi, kus viisin küünla oma vanaisa ja vanavanaema hauale. Korra kiikasin ka oma pärisisa poolse vanaema ja onu hauale. Hiljem läksime mehe õe juurest läbi ning siis suundusime minu lapsepõlvekoju- Võidulasse. Pisar tuli lausa silmanurka- niivõrd nostalgiline oli see koht. Kahjuks jällegi välja surnud ja inimesi üldse ei näinud. Kunagise naabri koer tuli meiega seltsima. See koer oli ka siis seal, kui meie elasime Võidulas. Tegime paar klõpsu ja otsustasime edasi sõita. 

Veetsime öö minu vanemate juures alevis ning järgmisel päeval mõtlesime vanaema juurest läbi käia. Vaatasime lambaid ja ma sain ühe lamba endale sülle võtta. Oi, kui raske oli. Mul oli sellest lambast nii kahju, sest ta sündis pimedana. Tuigerdas ringi ja otsis teisi. Hendrikule väga meeldis lammas- tahtis isegi koju kaasa võtta. Raimond ehmatas ära, kui panime ta lamba kõrvale seisma. Viimane otsustas poissi lakkuma hakata. Päris huvitav oli, üks kukk tundis nnast samuti lambana ja tsillis nendega ringi mööda õuet. Ei tahtnudki maalt ära tulla, samas linnaka tunne oli peal küll seal olles.


Nii weird on mõelda, et seal, kus me lastega pildistasime, mängisin mina aastaid tagasi palli või puhkasin jalga muruniitmisest. Üldse valdasid mind segased emotsioonid, kui Võidulasse jõudsime- kõik meenus. Vähemalt sain lastele näidata kohta, kus ma üles kasvasin. Raimond küll muhvigi aru ei saanud vaid proovis teha nii, et emme opa saaks, aga Hendrik sai aru. 

Only registered users can comment.

  1. Kas teed eraldi postituse ka miks juuksed heledamaks värvisid, või oli lihtsalt spontaane otsus? Hea muutus, ilus 🙂

  2. Kus külakolka poes käisid siis? Nägin sind Vändra grossis ja see küll kolkapood ju ei ole? Ja vändra vallas mujal polegi enam poode alles…

  3. No Vändra nüüd küll mingi külakolgas pole, väga korralik, viks ja viisakas koht. Kui sina ei oska Vändrat hinnata siis palun hoia oma suud tagasi. Vaata kui paljud kuulsad ja tuntud inimesed siit pärit on. Järgmine kord kui Vändrat mainid siis palun ära sõna külakolgas maini! 🙂

  4. Selle sõnaga ei tahtnud Vändra kohta midagi halvasti öelda. Sina küll ei ütle mulle, mida ma mainima pean 😀 Igal inimesel oma arvamus ja ma kirjutan oma blogis nii kuidas ise tahan 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga