Mind kutsuti juba ammu kahte noortekeskusesse rääkima oma blogist ja instagramist ja koostöödest ja… noh sellest kuulsuse elust. Ok, nali. Aga kõigest eelnevast küll.

Mis te arvate, kas ma mõtlesin kohe, et jaaaa, davai, teeme ära? Noup. Mu esimene mõte oli, et ei. Kindel ei. Ei. Ei. Ei. Ma. Ei. Lähe. Mitte. Kuhugi. Mina? Noup. Ma kardan inimeste ees rääkida. Ma vihkan inimeste ees rääkimist. Suure tõenäosusega viskaksin ma seal pildi kotti ja… sada muud häda.

Rääkisin sõbrannale (edaspidi siin blogis Kerly), et näe, tehti sellised pakkumised ja mis ta arvab. Ma ei tea isegi, miks ma tema arvamust küsisin, haha. 😅 Agaa… ta mingi, et jaaaa, muidugi mine. Ma viiin su ise ära! Mul oli nii, et eiii.. ma ei taha, ei julge, ei saa, ei suuda, ei viitsi… No selline tüüpiline äreviku hala.

Aga ta siiski veenis mind. Ma leppisin päevad kokku ja… jäin lootma, et neid päevi ei jõua kunagi minuni. 😅

Kuni need päevad siiski jõudsid minuni….

Reedel käisin Rakke noortekeskuses ja reaalselt, tund enne mõtlesin, et äkki ma olen haige? Samas tekkis kehv tunne, et noored on kokku kutsutud ja mina lubanud minna ja…. Jane, mida sa kardad? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et ma istun seal ja nutan, et ma ei oska midagi rääkida.

Aga, ma läksin kohale. Null ettevalmistusega. Null mõttega. Sest ma tean, et kui mõtlen ette, hakkan igasuguseid asju peas ketrama ja see lõppeb veel hullemini.

Läksin kohale. Istusin maha ja sukeldusin enesekindlalt rääkimisse. Mingi spetsialist ma sotsiaalmeedias ei ole, seega rääkisin vaid sellest, kuidas blogimist alustasin, miks alustasin, kuidas mina olen jälgijaid juurde saanud, kuidas koostööpakkumisteni jõudsin, blogimise ja “kuulsaks olemise” negatiivne külg, laste osa selles kõigest ja muidugi ka sellest, mis kõik positiivne sellega kaasneb. 😉

Küsimusi esitasid rohkem noorsootöötaja, kes mind sinna kutsus ja juhataja. Mul oli väga lahe seal olla ja iga hetk, mis edasi läks, tundsin end mugavamalt.

Noored pelgasid mind. Keegi mind sealt varem ei jälginud, aga hiljem nad hakkasid seda tegema.

Mis mulle silma jäi – ma ei tea, pidage seda veidruseks, aga mulle meeldib silmside. Mulle meeldis, kuidas mõni noor mulle nii sügavale silma vaatas ja oli aru saada, et nad tõesti kuulavad huviga.

Ma olen ise ka selline juba lapsest peale, et kui keegi minuga räägib, vaatan talle silma. Koguaeg. Mõnes on see ebamugavust tekitanud, aga mulle näitab see seda, et inimene nagu suhtleb sinuga. Läbi silmade.

Eks jah, ma jooksin ka kokku ja vahepeal sai närv võitu ja… no esimese korra kohta ja selle kohta, et ma kardan inimeste ees rääkida ning tegin nii pika esitluse viimati… blogiauhindadel? No see polnud sama. Aga viimati üksinda esinesin nii 10. klassis. Aastal 2011. 😅 Et vist oli täitsa okei.

Seega, aitäh veelkord Rakke noortekeskus, et mind külla kutsusite ja loodan, et sain kasulik olla ning nagu ikka – noored võivad mulle alati kirjutada. Ma pole mingi proff, aga kogemust omajagu ning aitan meeleldi. 😉

• 

Täna käisin ma Laiuse avatud Noortekeskuses Jõgevamaal ja see oli samuti vägev! Rääkisime juttu, küpsetasime pitsat, tegime pilte. Väga lahe oli! Seal oli ka neid, kes mind juba teadsid, seega väga äge! 😍

Teema oli ikka sama – blogi, instagram, koostööd, negatiivne ja positiivne pool ning erinevad kogemused.

Mis mõtted on mul nüüd tagantjärgi?

Tänks Kerly, et mind pushisid neid pakkumisi vastu võtma! Ma ei kahetse! Sain väga super kogemuse, rohkem enesekindlust ja julgust juurde. Tohutu eneseületus ja olen enda üle nii nii uhke. 😉

Aitäh Laiuse noortekas, et mind nii soojalt vastu võtsite ning toredasti koos aega veetsime. Väga äge oli! ❤️