***

Kas ma lõpetangi Jämejalas?

No nii tsauki!

Täna on täitsa hea olla, jättes kõrvale selle kerge pohmelli, mis mul hommikul oli ja mille tõttu ma terve päeva pm maha magasin. Mingit hullu tina panemist eile ei olnud, aga Elise ja Madis käisid külas ning natuke trimpasime jutu kõrvale. Ma sessuhtes ei joo kunagi nii, et järgmine päev pohmakas oleks, aga mul tekitab hullu väsimuse-pohmelli laadse asjanduse see, kui ma ei saa magada üldse, st magangi ainult 3-4h järjest. Okei, selle nimi vist rohkem on väsimus. 😀

Igatahes, terve see nädal on olnud kuidagi hästi kummaline ja veider ja negatiivne. Ma korraks isegi mõtlesin, et kas nii jääbki. Olin sellest lasteaiatrallist nii väsinud – ilge stress ja pinge oli peal. Võtsime nädala vabaks ja täna tunnen, et valgus tunneli lõpus paistab ja tunduvalt parem on olla.

Terve see nädal oli mul mingi masekas peal. Tundsin, et ei saa millegagi hakkama, ei oska enam neid asju, mida enne nii hästi oskasin, ma olin pettunud, sest ootasin septembrilt seda, et lapsed lähevad lasteaeda-kooli ja mina saan lõpuks hakata asju rahulikumalt võtma ning rohkem endale ka keskenduma. Mis näitab jällegi väga hästi seda, et ei tasu midagi loota, siis ei ole ka pettumist. Ja see pettumine tekitab omakorda süütunnet, et mis mõttes sa lootsid oma lastest lahti saada v? 😀

Igatahes, kuigi täna on hull väsimus peal, siis tegelikult ma tunnen, et olen välja puhanud, mustad mõtted on peast lännu ja olen valmis uuele nädalale vastu minema. Lapsed on kõik köhas/nohus, seega kooli ja lasteaeda minekut ei ole veel.

Ma ei tea, kas see kergendustunne on tingitud sellest, et meil käisid eile külalised ja ma sain lõpuks kellegagi rääkida, kes ei ole lapsed või õpetajad või Geit, sest ma tundsin, et vajan seda või oli asi selles kerges breakdownis, mis mul laupäeva hommikul oli. Olin nädal aega nii pinges ja stressis ja Geiduga asjad loksusid ka paigast ära ning pidasime laupäeva hommikul ühe korraliku jutuajamise maha. Rääkisime probleemidest, sellest, mida ja kuidas muuta või paremini teha ja pöörasime jälle uue lehekülje meie ühises raamatus. 😀

Kusjuures me rääkisime oma asjadest messengeris. Jah. 😀 Ta oli üleval korrusel ja ma all. Me vist enamus oma probleeme lahendamegi messengeris. Seal on hea suhelda – saad läbi mõelda, mida sa öelda tahad. Näost näkku kipun ma vahepeal üle keema ja ütlema asju, mis ei ole võibolla nii hästi läbi mõeldud. Meil selline variant toimib, sest pärast musutasime ja kallistasime ning peale seda on kõik kuidagi palju parem. 🙂

Ma arvan, et mis mulle veel hästi mõjus, oli see laiv, mis ma eile instagramis tegin. Tundsin ennast hästi vabalt, sain palju naerda, südamest rääkida ja suhelda. Mulle nii meeldib. See oli hea! 🙂

Ja kindlasti asjaolu, et homme ei ole vaja hakata kedagi kuhugi veenma. Ma tean, et probleemi edasi lükkamine ei tee seda olematuks, aga praegu ma tahaks küll nii mõelda kuigi lastel päriselt on nohu ja köha – okei, Raimondil ei ole, aga kuna kõigil teistel on, siis ei hakka ma teda siit haiguspesast välja saatma. Olen alati olnud seda meelt, et kui peres üks laps haige, on kõik kodus.

Üldse on kummaline, kuidas sa selle maseka ja vastiku tunde sees tunned, et see ei lähegi üle ja see jääbki nii olema, kuigi sa ju tead, et läheb. Ennegi on läinud, aga kui parajasti tunned ennast ülisandisti, siis on peas küll selline mõte, et “ma tean, et ma jäängi nii tundm”. Ma ei oska seda seletada. Üli vastik tunne.

Ma tegelikult tahaksin minna ka psühhiaatri juurde uuesti. Enne käisin Rakveres, aga sinna on nii pikk maa nüüd, et ei taha ega viitsi seda maha sõita ja googeldasin, kas Viljandis ka midagi taolist on ning jõudsin omadega Jämejalga. Ma olen alati selle üle nalja visanud, et seal ma lõpetan. 😀 Tundub, et ma olen väikest viisi ennustaja…. võibolla peaks cv keskuses kandideerima sellele ennustaja kohale, mis ma sealt leidsin?

Aga kui keegi oskab soovitada mõnda head psühhiaatrit, terapeuti või inimest, kellele vahepeal halamas käia ja see muudab elu kergemaks, siis andke märku. 🙂

20 kommentaari

  1. Reelika

    20. sept. 2020 at 08:48

    Peaks ka seda messengeri tülitsemise üle võtma 🤣🤣🤣väga hea mõte. Ma kipun ka mõtlematult ütlema ja siis tähtsad faktid jäävad ütlematta 😂

    1. Jane Almers

      20. sept. 2020 at 08:57

      Me kusjuures ei tülitse väga seal, pigem arutame lihtsalt, mis kellele ei meeldi ja mis võiks teisiti olla. Meil pigem see, et kui mõõt täis on, eraldume teineteisest ja siis hakkamegi messengeris lahendama 😀

      1. R.

        21. sept. 2020 at 08:26

        Mul samamoodi lasteaiaga stress. Kuid teises suunas.
        Selle aasta veebruaris arenguvestlusel sain teada, et lasteaia logopeed on minu lapsega tegelenud ja mitu kuud. Enne oleks võinud selleks luba küsida, et kas tohib tegeleda. Ja siis see logopeed ütles, et mu laps puudega, rääkida ei oska jne. Tol hetkel oleks ma nagu puuga pähe saanud. Laps kodus räägib, teisedki kiidavad.
        Logopeed sõnas, et peab uude aeda tõstma – tasandusrühma. Kus saab siis igapäevaselt logopeedi abi ja kõne arendada. Muidugi võtsin ka kellegi teise logopeedi arvamuse, teine ütles, et laps räägib, teeb kaasa, kuulab, liikumine ja peenmotoorika super. Kuid jah, vajab veidi abi aga selleks ei pea kohe uude aeda tõstma. Andis ka koju kaasa nõuandeid ja õpetusi, käime muidu tolle juures ka edasi.
        Teine intsident lasteaia logopeediga oli see, kui viisin peale koroonat lapse aeda. Lapsi võeti uksel vastu. Kodus laps jauras, et ei taha aeda minna. Kui aeda jõudsime ja kasvatajat nägi uksel, jooksis rõõmsalt tema suunas.. aga siis tuli kasvataja tagant välja logopeed. Laps keeras otsa ringi, jooksis peitu, nuttis ja ütles, et tal paha tuju ja ei taha minna. Läksin last rahustama ja meelitama, et sõbrad aias ootavad jne. Logopeed tuli ka sinna meie ligidale, küsis lapselt mis viga. Laps vastu, tal paha tuju. Logopeed sõnas, et kui sul paha tuju, mul ka siis. Ja siis mul mõtted jooksid, et mis tal viga. Rahustan last ja tuled nii rääkima. Lõpuks laps jooksis mu juurde, võttis jalgadest kinni, nutab et ei taha minna.. ja jälle logopeed tuleb, hakkab lapsel käest sikutama ja sõnab, et mine ära aeda, ma tahan su emaga rääkida. Siis käis plõks ära ja sain aru miks iga hommik laps kakles, aeda minna ei tahtnud. Võtsin lapse siis lihtsalt sülle, rääkisin temaga samal ajal ja andsin kasvatajale sülle.
        Tuli jutuajamine logopeediga,uuris kuidas teise logopeedi juures läks. Vastasin hästi, kiitis ja andis ülesanded ning ütles, et ei pea kohe uude aeda tõstma jne. See logopeed hakkas kohe paaniliselt rääkima, et ta rikub lapse ära, mina ei taha, et pärast aeda süüdistad kui rääkida laps ei oska..ahsooo.
        Nüüd mitu kuud möödas ja laps käis üle pika aja aias, kuu aega. Lasteaia logopeed temaga ei tegelenud, pidavat mitte aega olema, kiire. Mul oli vaid nii, et parem ongi. Ma ei soovi enam, et see inimene mu lapsega tegeleb. Ja laps läks igapäevaselt rõõmuga aeda, ei kakelnud vms.
        Nüüd paar päeva tagasi muidugi saime uude aeda koha, tasandusrühma. Mööda külgi see maha ei jookse kui laps saab kõne arengus rohkem abi. Aga kui uut aeda vaatamas käisin, tutvumas. Oli tunne kuidagi vale, tühi, nutt lausa tuli kurku. Tema rühma nägin, seal olid teistsugused lapsed. Lõpuks tuli välja, et mu laps tõsteti kehapuudega rühma. Olin taaskord ehmud. Et oli jutt ja kõik, saab koha tasandusrühma. Ja siiani on sees tunne, et oma last sinna aeda ei soovi viia. Täielik sein on ees.
        Ja siin ma olen laps(4aastane) kodus, ootan vastuseid. Ise segaduses, endas ka pettunud.
        Ja nutan. Mõtlen mis saab?! Eks näis.

        1. Jane Almers

          21. sept. 2020 at 10:27

          Päris nadi olukord. Sellised asjad mõjutavad meid kõige rohkem, mu meelest. Just lastega seotud asjad.

          Mul Hendrikuga oli eelmine aasta ehk kui esimesse klassi läks selline olukord: 3 kuud oli koolis käinud ja siis toimus esimene arenguvestlus. Etteruttavalt ütlen, et tulin sealt nuttes ära. Õpetaja konkreetselt tegi mind emana pihuks ja põrmuks. Pm rääkis, et Hendrik ei saa hakkama ja vaja lihtsustatud õppeprogrammi. Suunati meid eripedagoogi juurde, kes neid asju otsustab. Kogu selle aja, mis me ootasime, ca 2 kuud, mõtlesin, et olen ikka halb, laps ainult mõned kuud esimeses klassis käinud ja juba on kõik tuksis.

          Eripedagoogi juures aga selgus, et tal ei ole vaja mingit lihtsustatud õppeprogrammi vaid aega, sest Hendrik on juba selline häbelikum. Tal läheb aega, et uue olukorraga harjuda. Ja muidugi vajas tegelemist – eripedagoog määras logopeedi ja psühholoogi, aga kool ei suutnud neid vajadusi täita. Lisaks määrati kaks korda nädalas õpiabi, aga kool suutis vaid ühe korra nädalas seda lapsele võimaldada.

          Kahe nädalaga, mil kodus veel rohkem õppisime, nägin juba märgatavaid tulemusi ja kui õpetajale ka saadeti eripedagoogi tulemused, teatas tema, et ega ta otseselt ei soovitanudki lihtsustatud õppeprogrammi.

          Õnneks kolisime ja on Hendrik uues koolis, kus tundub, et tahetakse lastega tegeleda, mitte esimese probleemiga ei suruta kohe lihtsustatud õppekava peale. 😊

          Aga sulle soovin tugevat närvi! Ja palju kannatlikkust ja tee ikka selliseid otsuseid, mis ise arvad, et su lapse jaoks hea on. Kui jääb ikka sees kripeldama, siis otsusta ümber. 😊

          1. R.

            21. sept. 2020 at 01:22

            See on tõesti nadi olukord. Ja mis puudutab lastega seonduvat, eriti enda omadega, siis iga negatiivne asi mida mõni logopeed, arst, kes iganes spetsialist lastega tegeleb ja ütleb, tuleb kohe nutt kurku ja pisarad silma, sõnad ka kaovad ära. Mis teha, siis olen väga emotsinaalne ja vajan aega, et teemat enda peas rahulikult läbi mõelda ja asja seedida. Vahest nutmine aitab, vähemalt mind küll 🙂
            Ja laps ise ka tunnetab ära kui mõni inimene talle ei meeldi, samamoodi ka täiskasvanutega. Ning emana peab last aitama, kuulama, toetama. Jääma tugevaks, lihtne öelda kuid mõnikord raske teostada. Siis tuleb korra see murdumis hetk. Minagi tol hetkel mõtlesin, kui arenguvestlusel kuulsin seda, et laps mul ei oska rääkida, et siis puudega…et olen halb ema.

            Veidi aega tagasi sain vastused teada (nv oli vahel, siis pidi ootama, muidugi masendus oli kerge tekkima), et miks lasteaed tõstis mu lapse kehapuudega rühma. Kuna linnavalitsusele öeldi, et mu laps tuleb tasandusrühma tõsta ja nii pea kui võimalik, siis pani linnavalitsusest üks tädi ajutiselt sinna rühma, kuna tasandusrühmad nii täis. Ja lapsi palju kes vajavad logopeedi abi, siis nii või naa nendes rühmades tegeleb logopeed lastega. Lihtsalt laps saab varem juba kõnes abi, kui tasandusrühmas koht vabaneb, tõstetakse sinna. Kehapuudega lapsi pidi vähe olema hetkel ja kuna taheti lasteaias kuidagi rühm täis saada siis tehti nii… lihtsalt nimi jah on nii, ajab paljusid segadusse ja muud. Siis öeldigi, et tegelt oleks linnavalitsus pidanud minuga ühendust võtma, küsima kas soovin sinna aeda aga ajutiselt teise rühma, vähemalt laps saab vaikselt juba logopeedilist abi.
            Mina ei tea aga minu jaoks oli see kuidagi väga stressav, ootamine. Ja kuna üksikema, sõbrannad-tuttavad kõik laiali, oma peredega vms. Siis ei ole seda tuge alati kellega rääkida või kurta, ja eriti siis kui mõnel lõbus nv ja ma kirjutan oma halava kirja messengeri 😀 . Mõni nv õnnestub mõne sõbrannaga kokku saada, mu laps saab teiste lastega siis mängida, asi seegi..aga enamuse ajast lapsega kahekesi, käime õues ilma nautimas või tubased tegevused jne.
            Nüüd muidugi see mure, et kuidas laps saab uues aias hakkama, kas kohaneb.. kuidas on kasvatajad ja kas ta lepib nendega jne.

            Ja super kui Hendrikul koolis läheb hästi ja asjad edenevad 🙂 peaasi laps ka rahul, siis ema rõõmsam. 🙂
            Ja mulle meeldib ka see kui õpetaja/ kasvataja tegeleb lapsega, annab aega ja mõistab.. mitte kohe ei anna alla esimese tagasilöögi pärast. Eks inimesi ole igasuguseid.

            Ja aitäh, tugevat närvi ning kannatlikust läheb nagunii vaja! 🙂

          2. Jane Almers

            21. sept. 2020 at 01:39

            Kusjuures, hästi ammu oli ka logopeediga halb kogemus. Nagu ma juba mainisin, on Hendrik häbelik ja tal läheb aega harjumiseks. Tallinnas tuli logopeed, täiesti võõras inimene, keda Hendrik just esimest korda näinud oli, võttis ta ja läks teise ruumi vestlema. 15 minutit hiljem teatas, et lapsel tugev kõnehäire ja ei saa sõnagi suust – ta lihtsalt ei julgenud rääkida. Kolisime Paide ja läksime uuesti logopeedi juurde, selgus, et lihtsalt häbelik ja vajab rohkem aega. 🙂

            Et soovitan ka teiste oma ala spetsialistidega arutada. Alati ei pruugi ühe oma see ainuõige olla. 🙂

          3. R.

            21. sept. 2020 at 01:39

            Ja kui kunagi Viljandi satud, ehk satub kokku ka.. ja mul jämejalga siit minna umbes 2 km, saab koos minna, seltsis segasem 😀 😀
            Päikest! 🙂

          4. Jane Almers

            21. sept. 2020 at 02:02

            Ma olen hakanud nüüd Viljandis suht tihti käima, sest kolisime lähedamale. Jätan meelde 🙂

          5. R.

            21. sept. 2020 at 01:44

            Ja ma peale seda lasteaia logopeedi võtsingi kohe teise logopeedi ka. Et teist arvamust kuulda.. ja tollel oligi teine arvamus ja rohkem kiitis. Ütles samamoodi, et lapsele vaja aega anda, et ega ta kohe siin ülikooli minema hakka 🙂

          6. Jane Almers

            21. sept. 2020 at 02:02

            Just! 🙂

  2. 123

    20. sept. 2020 at 08:54

    https://www.viljanditerapeudid.com/
    Võibolla leiad nende seast omale sobiliku 🙂

    1. Jane Almers

      20. sept. 2020 at 08:58

      Aitäh! vaatan järgi 🙂

      1. Helen

        20. sept. 2020 at 09:40

        Me ka mehega massengeris “tülitsema . Jämejalga lähed võta mind ka teepeal peale . 😀
        Aga Viljandis ma soovitaks rajaleidjas Ave Rohtla-Alp.
        PS! Seltsi vajad siis pakun meeleldi kohvi ja lastele mängukaaslasi oma lastrga.. oleme vaid 15min kaugusel 😂😂
        Aga tegelt jõudu ja tugevat närvi. Võin hetkel selle lasteaia kohapealt öelda sama .. Lükkan vaid probleemi juba peaaegu kuu edasi. Laps pole valmis minust lahti laskma ja mina pole valmis last aundima.. ja nii ma iga hommik lihtsalt lasengi lasteaia üle.. kuigi iga jumala õhtu luban et homme lähme ja küll harjub ..

        1. Jane Almers

          20. sept. 2020 at 09:49

          Mina hea meelega lükkaks nad sinna lasteaeda, st mul kahju ei ole, aga nad ise nii hullult bokivad ja tundub, et õpetajatel vist pole seliste lastega kogemust, et siis lihtsam on nendega kodus olla. 😀 Aga üks päev peab probleemiga silmitsi seisma, kahjuks. 😀

          Sulle ka kannatlikkust ja oskust lapsest lahti lasta. 😀

  3. Anette

    20. sept. 2020 at 09:08

    Tean mida tunned. Samamoodi ootasin et jess september ja laps aeda ja no nii ilus pilt oli peas valmis.. Reaalsus on see et laps ei taha üldse sinna lasteaeda minna ja ma peale esimest nädalat olen valmis juba ta sealt ära võtma ja koduseks jäema 😣

    1. Jane Almers

      20. sept. 2020 at 09:38

      Mul hetkel täpselt sama seis, et võtaks nad ära ja jätaks koduöppele 😀

  4. A

    20. sept. 2020 at 10:08

    Kahjuks ei oska sulle soovitada ühtegi terapeuti, aga ma väääga loodan, et kui selle leiad siis ei juhtu nii nagu Malluga 😐

    1. Jane Almers

      20. sept. 2020 at 10:46

      Hmmmmmm, mul ei ole Geiduga mingeid probleeme, mul on iseendaga probleemid 😊 Olen ka enne käinud nn terapeudi juures ja näed, ikka oleme koos 😊

  5. Reet

    21. sept. 2020 at 08:08

    Mul oli kohutav nädal. Reedel matsin oma ema. Kõik see asjaajamine on õudne ja nüüd ma tõesti tunnen, kuidas ma tahan ja vajan seda tuttavat igapäevast igavat töörutiini ja tahad nüüd kasvõi ühte päevagi, kus ma ei peaks mõtlema valikutele, mis mind ees veel ootavad.

    1. Jane Almers

      21. sept. 2020 at 10:27

      Nii kurb 🙁 sügav kaastunne!

Leave a Reply