Määratlemata 17. juuni 2015

kauges külas aka maalkäigust

Eelmine nädalavahetus möödus jälle maal. Sellel korral käisime minu vanemate juures. Nimelt oli neil vaja sellel nädalavahetusel mitu ruumi puid koju tassida, sest ega see talv enam kaugel ei ole ja nii me otsustasimegi, et läheme mu vanematele appi. Nagu eelmiselgi aastal. Reedel lõunal hakkasime sõitma, vaja oli veel käia läbi UPS klienditeenindusest, et oma riietepakk kätte saada ja sõit maale võiski alata. Nagu igal korral, jäid ka sellel lapsed päris kiirelt autosõidu ajal magama. Nad lihtsalt armastavad autosõite! Kui pisemal pojal oli turvatool, mis seljaga sõidusuunas oli, käis alati paras komejant sõidu ajal- küll pööras ta end ühte pidi, küll teist pidi. Toorest jõudu tal jagus, et igasugustest turvarihmadest välja end pusida. Paar nädalat tagasi otsustasime, et ostame talle turvatooli, kus ta saab rahulikult olla näoga sõidusuuna poole ja ise samuti aknast välja vaadata. Ja alates sellest ajast peale ongi autos rahu ja vaikus. Ei ole mingit sebimist enam. 
Teel maale otsustasime ühest teeäärsest poest läbi hüpata. Kõik oli nii veider, pisike pood, ikka selline külapood. No üldse ei ole harjunud, samas on just südamelähedasem selliseid poode külastada. Haarasime poest saiakesi, jäätist, cocat ning tavalist vett ja sõit võis jätkuda. Peagi jõudsime Rapla ja sealt edasi juba Kehtna, Lelle ja Vändra. Minu kodukant. Raplas olen ma sündinud, Keavas elanud, Kehtnas elanud ja lasteaias käinud ning Võidulas samuti pikka aega elanud. Need kohad on mulle nii südamelähedased, kahju, et tänaseks nii võõrad. 
Egas reede õhtul midagi muud tehtud ei saanudki. Logelesime niisama ja jõime emaga natuke veini. Laupäeva hommikul läksime Lelle rongijaama, et mehe vend peale võtta. Ta on selline härg, et tahab pidevalt tööd teha (joke!) ja otsustasime, et kuidas me saame ise tööd hakata tegema, kui meie maskotti kohal ei ole. Niisiis, võtsime ta rongijaamast peale ja suundusime tagasi Vändrasse. Enne Vändrat nägime mitmeid hobuseid ja otsustasime peatuse teha, et lapsed neid näeks ja et mina saaks neid näha. Mu absoluutsed lemmikud on lapsest saadik juba hobused.



Jäimegi kohe õue murule lebotama, sest esimene kärutäis puid pidi kohe saabuma. Ilm oli laupäeval megailus ja soe, et isegi lapsed said õhemalt riides olla ja nautisid seda täiega. Sõin oma just ostetud jätsi ära ja hakkasime tööd tegema. Alguses läks päris ladusalt- puude korvi ladumine ja kolmandale korrusele tassimine. Umbes pool tundi käisime nii edasi-tagasi mehega ja mehe vennaga. Lõpu poole hakkasid juba jalad all värisema ja ega polnud palju puudu, et pildi silme eest kotti viskaks. Ju siis ma pingutasin ikka räigelt üle. Hiljem teiste kärudega tegin aeglasemalt ja ei olnud nii hull olla. Kui uut kärutäit toodi, saime me jälle maja ees murul lebotada ja päikest võtta, lastega palli mängida. Need kärutäied said päris kiirelt veetud! Hiljem läksime Vändra külje alla grillima. Ega sellest suurt eriti midagi rääkida ei ole- grillisime ja sõime. Nagu ikka. Õhtul läksime vanemate juurde tagasi ja olime surmväsinud. Avastasin, et mu parem käsi on väga valus ja paistes. Tassisin ma ju puudekorvi enda käe peal nagu käekotti, et kergem oleks. Nii ma hoidsingi külmakotti endal käe peal, sest nii meeletult valus oli. Vaatasin paar õudusfilmi ära ja läksin magama ära. Lastel käed ja näod puhtaks ning teki alla. Ei, lapsed ei vaadanud õudukaid 😀 Pühapäeva hommikul natukene istusime, lapsed vaatasid enda multikad ära ja hakkasime kodu poole sõitma. Olime sellest nädalavahetusest väga väsinud ja tahtsime juba kodus olla. Käisime linnas paarist kohast läbi ja võisimegi end peagi kodust leida. Juba järgmisel nädalavahetusel (26.juuni-28.juuni) veedavad minu lapsed päevi minu vanemate juures maal, sest meie läheme mehega oma 5. aastapäeva tähistama pisikese puhkusega. Kindlasti tuleb üks postitus sellest nädalavahetusest. 


Share this:

You May Also Like

6 kommentaari

  1. Anonüümne

    17. juuni 2015 at 08:06
    Vasta

    Väike kriitika..sul on selle pluusega korralik kõht ees

  2. Jane Almers

    17. juuni 2015 at 08:08
    Vasta

    Väike avastus… ma juba eilses riidepostis mainisin, et selle pluusiga näen ma paksuke välja 😀

  3. Anonüümne

    19. juuni 2015 at 12:47
    Vasta

    Mind huvitaks, et mis programmiga/seadetega sa tavaliselt pildistad või pilte töötled? Kas pildistad ka raw-formaadis või ainult tavalist moodi? Pildid on kohati nii teravad ja ebaloomulikud, et valus vaadata lausa.

  4. Jane Almers

    19. juuni 2015 at 01:06
    Vasta

    Kui töötlen, siis fotor.com. Pildistan Nikon D3100 kaameraga, millel see originaal objektiiv. Aga valuta vastu, muud üle ei jää 😀

  5. Anonüümne

    19. juuni 2015 at 01:18
    Vasta

    Ma küsisin, et mis programmi või seadetega ehk kas pildistad täisautomaatselt või näpid ise iso, säriaega jne? Samuti ootaks vastust küsimusele, kas pildistad raw-formaadis ka? Pole mõelnud oma kommentaariga midagi halba, konstruktiivne kriitika peaks olema ju edasiviiv jõud. Võiksid teha ka kunagi fotograafiateemalise postituse kuna kirjutad, et oled fotograafiahuviline. Oleks huvitav näha nö. tooreid ja algseid fotosid ning siis lõpptoodangut.

  6. Jane Almers

    19. juuni 2015 at 01:22
    Vasta

    Ei näpi ma kaameral midagi. Ja samuti ei oska öelda, mis formaadis ma pildistan, pole uurinud kaamerat nii palju. Mina ei mõelnud oma vastusega samuti midagi halba. Eks ma kunagi teen, kui rohkem selgeks saan selle teema.. hetkel lihtsalt klõpsin mälestuseks. 🙂

Leave a Reply