Keha peale rasedusi

Peale rasedust ja sünnitust ei pruugi naise keha enam samasugune olla. Mis ei pruugi, kohe kindlasti ei ole. Vähemalt esimesed nädalad.

Ma sirvisin arvutis pilte ja noh, nagu naistele ikka kombeks, siis olen ka mina enda kurve ja voldikesi üles pildistanud. Tunnistan, pilte enda kehast olen küllaga teinud, aga ei ole mina inimene, kellele meeldiks neid sotsiaalmeediasse massiliselt postitada. Mingi paar tükki olen vist ikka lisanud, kui olen end suutnud sättida nii, et pekid ja voldid kõik peidus on. 😀

Enne lapsi olin ma piitspeenike ja ega ma väga ei põdenud ka esimese raseduse ajal, et äkki muutun vaalaks või peale lapse sündi olen kaetud triibuliste venitusarmidega. Kui aus olla, siis ma isegi ei teadnud esimese raseduse ajal, et mingid venitusarmid võivad tekkida. #piinlikPeale Hendriku sündi ma ise ei arvanud, et mu kehal midagi viga oleks, aga tol ajal olin ma iseloomult selline, kes kuulas alati seda, mida teised rääkisid. Jah, venitusarmid sain külge, aga see ei häirinud mind absoluutselt. Lähedased tuttavad hakkasid tegema märkusi, et olen mina ikka kole paks, miks ma midagi ette ei võta. Nagu ma mainisin ennist, siis peale esimese lapse sündi võtsin ma kõike väga tõsiselt, mida teised mulle minu välimuse kohta ütlesid. Ma hakkasin käima jooksmas ja trenni tegemas, kuigi ma reaalselt ei vajanud seda.

Kui ma paar aastat hiljem vaatasin endast pilte, milline ma peale esimese lapse sündi olin, siis mõtlesin küll, et mis kuradi pärast ma neid tuttavaid kuulasin. Polnud mu kehal häda midagi. Peale teise lapse sündi lasin end käest ära ja siis tõesti olin ma nagu elevant. Ise tundsin end tol ajal palju enesekindlamalt, kui peale esimese poja sündi, kuigi olukord oli vastupidine- siis ma tõesti olin ülekaaluline ja üks volt ajas teist taga, aga ma tundsin end hästi.Samas, peale esimese lapse sündi, olles täiesti normaalkaalus ja normaalse kehaga, nutsin tihti peegli ees ja mõtlesin, et ma ei taha kuhugi minna. Ei tahtnud, et keegi mind sellisena näeks. Vot selline jõud on teise inimese sõnadel!

Aga ega kaalutõus ja enda käest laskmine polnud tegelikult absoluutselt seotud raseduse ja sünnitamisega. Tol ajal vaevasid mind ärevushäired ja ma olingi ainult kodus. Ajasin näost sisse kõike, mida hing ihaldas, aga ei liigutanud ennast üldse. Ma kartsin kodust välja minna. Lastega käis peamiselt mees õues ja nii see eluke meil kulges.

Kui aga Hendrik septembrist lasteaias hakkas käima, pidin enda mõttemaailma muutma. Mees käis tööl ja ei saanud teda hommikuti lasteaeda viia ning õhtuti tagasi tuua ja see jäi minu ülesandeks. Niisiis, hakkasin ma ennast rohkem liigutama ja vähem sööma. Ja nii need kilod kadusid ning sain normaalse figuuri tagasi. Endiselt kuulsin mõnelt tuttavalt, et ei olda ikka minu kehaga rahul, aga siis oli mul juba savi. Seesamune tuttav sõimas mind paksuks, kui teist last ootasin, seega, kuidas sellist inimest üldse tõsiselt võtta saaks, eksole. 😀

Kaalu kaotasin ma tegelikult endalegi ootamatult väga lihtsalt. Iga päev kõndisin umbes 10km maha ning sõin vähem kui tavaliselt. Egas ma ise ei märganudki mingit kaalualanemist, sest kaalu meil kodus polnud. Küll aga higistasin ma sellel perioodil koguaeg metsikult. Lausa nii hullusti, et mõtlesin, kas ma olen suremas. 😀

Kuna ma aga tihti pildistasin end ja kuskile neid ka lisasin, siis ühel heal päeval kirjutati mulle Facebooki, et olen saledamaks muutunud. Ja nii ma hakkasin ise ka märkama, et olingi.

Venitusarmid on mul reite sisekülgedel, rindadel ja kõhul. Üks hetk on nad heledamad, teisel jälle tumedamad. Aga mind nad ei häiri. Kui saaks valida, siis elaks ilma nendeta, aga kuna ei saa, siis ega nende olemasolu minu elu raskemaks ei muuda. Ja enesekindlust vähemaks ei võta. 🙂                                                                 

Enne kolmandat rasedust hakkasid mõned ülekilod lisanduma. Egas ma pole kunagi mingi erilise dieedi peal olnud. Söönud kõike ja liikunud palju ehk hoidnud neid kahte asja oma vahel tasakaalus. Kaal hakkas tõusma aga siis, kui Selverisse tööle läksin. Kergem oli ju lõunaks saiakesi letist haarata, kui et kodust midagi asjalikumat ja tervislikumat kaasa teha. Jällegi, täiesti oma laiskus.

Aga nüüd olen ma rase. Jälle. Peale beebi sündi kavatsen ma palju hakata liikuma. Hommikuti vaja viiendalt alla ronida, lapsed lasteaeda viia, siis trepist üles jälle tagasi koju vassida ja nii ka õhtul. Meil siin on mõnusad terviserajad ka, seega saab korralikult kärutama hakata. 🙂

Kuidas teie sellel teemal kaasa räägiksite? Kas ülekilod kadusid kergelt peale lapse sündi? Kas võtsite kaalulangetamise enda südameasjaks? Kuidas venitusarmidega lood on?

19 kommentaari

  • Ingrid

    Venitusarme ikka täiega palju 🙁 Enne rasedaks jäämist olin ka pisut ülekaaluline, raseduse lõpuks oli kaalunumber vägaväga kole 😓 Aga sünnitusmajja jäi juba miski 6kg ja nüüdseks 10kuud sünnitusest, näen välja parem kui kunagi varem 🙂 Rinnaga toitmine ilmselt tegi oma tööö, sest söön ma ikka kõike mille järgi isutab ja tahan. Hetkel olen oma kehaga rahul, kuigi võiks muidugi veel parem olla. Sünnitama minnes ja 10kuud hiljem on kaaluvahe 24kg 😶

  • Aune Põlismäe

    6 kuud tagasi sündis minu esimene laps. Enne rasedust olin 63 kg (pikkus 168cm) ja sünnitamise päeval oli kaal 73 kg. Peale sünnitust ostsin endale 40 suurus teksad, mis venisid. Muus ma ennast mugavalt ei tundnud, kuigi 38 läks jalga küll. Kui nüüd tagantjärgi vaadata, siis esimene kuu oli pigem kriitiline..nahk ei olnud veel täielikult tagasi tõmbunud ja 4 kuu raseduskõht oli ees, kuigi raseduse eelne kaal oli tagasi juba 2 ndl peale sünnitust. Hetkel on kaal 57-60 vahepeal ja kõigub aga vormi ei ole, st kann ei ole prink, kõhul paar voldikest jne aga ei midagi hullu. Venitusarmid on mul samamoodi sisereitel ja sangadel näiteks. Kui veel vormi ka oleks, siis oleksin üsna rahul. NB: ma pole kunagi elus nii tervislikult ja raamatu järgi söönud nagu raseduse ja imetamise ajal…ebatervislik toitumine ja snäkid jms ajasid mu lihtsalt oksendama. Tol hetkel olin ma küll kurb selle üle, kuid praegu on hea meel, et ma nii tervislikult sõin. Kuidas sinu toitumine raseduse ajal muutunud on?

    • Jane Almers

      Kusjuures, ma söön väga vähe. Pole lihtsalt isu. Tänu sellele pole rasedusega kaalus ka midagi juurde tulnud.. Või noh, alguses läks kolm kilo alla ja siis need kilod tulid juurde, seega nullseis. 😀

      Aga ma ikka üritan sellist toitvat ja tervislikumat kraami süüa, mida enne rasedust sõin. 🙂

  • V

    Enne esimest rasedust kaalusin 48kg ja rasedusega võtsin ainult 8 kg juurde ja sain natuke puusadele ja rindadele venitusarme, aga pärast lapse sündi oli 2kuu pärast sama sale kui enne rasedust.
    Teise rasedusega võtsin juurde 15kg ja saledaks enam-vähem sain 8 kuu pärast. Aga seda palju nautida ei saa kuna nüüd olen rase ja ootan kolmandat ja ega kui aus olla siis enne rasedust olin ma palju tüsedam kui nüüd. Kõht nii lame 😂
    Eks näha ole palju seekord juurde võtan ja kui kiiresti saledaks saan 😀

  • Jaana

    Teise lapse sünniga olen alla võtnud 55,9 kg. Venitusarmid on peamiselt reitel, kõhu piirkonnas. Enne esimest last olin ka piitspeenike ja ei pidanud trenni tegema kuna higistasin palju ja see ka aitas hoida kehakaalu kontrolli all. Aga nüüd peale teist last olen ka heas vormis ja pole millegi üle nuriseda.

  • Teele

    Raseduse ja kaalutõusu osas oskan vaid nii palju kaasa rääkida, kui nüüd praeguse rasedusega kogenud olen.. ehk siis hetkel suhteliselt vähe. Juurde on tulnud umbes 2 kilo selle 22 nädalaga, alguses läks poolteist kilo algkaalust maha ka, aga see tuli kiiresti tagasi. Kuid üldse kaalu osas oskan kaasa rääkida küll. Olen 167cm pikk ja keskkooli-ülikooli ajal kõikus mu kaal palju. Keskmine kaal oligi kuskil seal 70kg kandis, kuid toitumishäire tagajärjel võtsin järsult (vähem kui poole aastaga) alla ligi 20kg, mingi hetk tuli see kõik tagasi ja rohkemgi veel. Täpselt ei tea, aga usun, et suurim kaal võis olla kuskil 80-85kg. Võttis ikka väga pikalt aega, et mõtlemises muudatusi teha ja endaga rahu sõlmida. Nüüd enne rasedust suutsin üllatuslikult juba ligi kaks aastat püsida stabiilses kaalus (68kg) ja tunda end sealjuures suurepäraselt! Viimaks olin endaga rahul ja saladus seisnes lihtsalt stabiilses mõttetöös.
    Praegu võtan rahulikult, toimin nii nagu enne rasedustki, eks siis paistab, kui palju juurde tuleb. Aktiivsest spordist tunnen aga väga puudust (ja oma ilusast pepust :D), seega pärast sünnitust on kindlasti motivatsiooni tervislike eluviisidega jätkata.
    Venitusarme on kaalukõikumisest veidike reie väliskülgedel ja rindadel. Mind need ei häiri, meest ka mitte. Seega kõik on tiptop!

    • Jane Almers

      Mul peps just ilusaks läinud, sest kõnnin väga väga palju päevas. 😀
      Aga hea kuulda, et rahul oled. 🙂

  • Sirts

    Ohhh kuidas mulle meeldib, kui sa nii tihti postitad ja tõesti kasulikud,pōnevad ning aktuaalsed teemad ka enda elus käsil, niiet ootan igapäevaselt sinu uusi postitusi!!:)

  • Mai-Liis

    Esimese lapsega sain paar venitusarmi reitele ja rindadele. Rasedusega tuli juurde umbes 8kg. Kaal langes kiiresti normi(64kg pikkus 166cm ).Terve raseduse aja käisin koolis ja nv tööl. Teise rasedusega jäin töölt koju 4kuud enne tähtaega ja võtsin juurde 18kg. Sain paar venitusarmi “sangadele”. Normaalkaaluni veel 5kg minna. Ei ole kunagi teinud trenni ega ka väga tervislikult toitunud. Käin lapsega pidevalt jalutamas ja oma keha üle ei kurda. “Sangad” võiks veel taanduda ja kõik oleks suurepärane aga olen piisavalt lais inimene, et mitte trenni teha-puudub motivatsioon ja pole kunagi talunud võimlemist. 🙂 Lasen enda kehal ise end kujundada 🙂 Peale esimest last sai ta sellega hakkama 🙂

  • Heli

    Minul hoopis selline küsimus, et kas nädalavahetusel ka Paide lähedal ausvale Türi lillelaadale ka perega tulete? 🙂

    • Jane Almers

      Kindlasti läheme!

      Kui ma väike olin, oli see nagu meie peretraditsioon. Igal aastal käisime ema, isa ja õe ning vennaga. Nüüd, kus ma elan Türile nii lähedal, tahan teha sellest ka meie peretraditsiooni. Minul oli lapsena seal väga vahva, sest lastele on ju ka seal väga palju tegevusi. Loodetavasti saab minu lastel ka seal lõbus olema. 🙂

  • Merily

    Mina sain esimese rasedusega ka niiiii palju venitusarme. Olin eriti õnnetu, kõik kommenteerisid ka nii nagu ma oleks nüüd elu lõpuni ära rikutud. Praegu ei häiri need mind absoluutselt. Harjunud ilmselt, esimesest rasedusest juba 5 aastat möödas ka.
    Kehakaaluga läks enamvähem. Kuna mul endast palju pilte pole, siis ei mäletagi enam, milline olin. Mäletan, et aasta kolm kuud peale sünnitust oli üks suur sündmus, mille jaoks ma tahtsin ideaalses vormis olla. Viimased kilokesed rassisin kuu ajaga maha (ja jäin kuu hiljem teist last ootama :D). Teise raseduse ajal olin ma ääääretult suur. Kujuta nüüd ette, et tavaolekus olen ma 156cm ja 47kg, aga poissi oodates olin 156cm pikk, 100cm ümbermõõduga ja 68kg. Õuuuuuudsalt raske oli. Aga kaal läks hiljem lihtsalt alla. Praegu, 3 aastat hiljem, olen normaalkaalus, pisut pehme, aga no ei viitsi lihtsalt trenni teha 😀 Õnneks töö, kool, lapsed ja koer sunnivad ohtralt liikuma ja mu suur söögiarmastus ei maksa valusalt kätte 😀
    Tegelikult oli peale esimest sünnitust keha ja sellega seotu minu jaoks nii hell teema. Ma olin alati olnud see, kes sõi nagu loom ja juurde ei võtnud (kaalusin alates 15. eluaastast kuni raseduseni 39-40kg ja isegi arstid ei saanud aru, kuidas mu keha kõik süsikad ja asjad nii kiirelt ära põletab ja juurde ei tule). Ja siis äkki, rasedusega tuli juurde 21kg, keha muutus viimase 3 nädalaga üleni lillatriibuliseks ja peale sünnitust olin enda arvates lihtsalt õudne. Nutsin ja nutsin veel. Teiste kommentaarid ei muutnud ka asja paremaks.
    Hetkel mõtlen, et olen ikka püss mamps küll 😀 😀

  • Kat

    Esimese rasedusega tekkisid venitusarmid esialgu vaid puusadele ja rindadele. Kõhule tekkisid peale sünnitust (tean, et võib tunduda imelik, kuid nii oli mul). Esimese rasedusega tuli vist kuskil 12kg juurde ning raseduseelses kaalus olin kindlasti kuskil kuu pärast sünnitust. Kõht oli nagunii enne natuke pehme ja ka peale sünnitust. Hakkasin ka trenni tegema, sest ei meeldi mulle see pehme kõht 😀 Aga siis jäin jälle rasedaks. Trenni jätsin ära.
    Teise rasedusega +15kg vist midagi äkki. Lõpus enam täpselt ei jälginud, sest ei tahtnud teada sellest kaalutõusust enam miskit 😀 Siis teise rasedusega tekkis kõhule ja puusadele ja rindadele ka lisaks paar armi eelnevale. Raseduseelsesse kaalu jõudsin nüüd alles hiljuti (hetkel kaalun isegi vähem, kui enne esimest rasedust), mil teine laps on üle aasta vana. Imetamise ajal kaal seisis ja eks sõin ka kogu aeg midagi magusat.
    Hakkasin toitumist jälgima, 3 kuuga -10kg (157cm ja 56kg). Endiselt tahaks kaalu alla saada, sest olen ju pisikest kasvu. Kõht on ka ikka pehme, ei teagi mis sellega ette võtta 😀 Otseselt kaal ei olegi niivõrd oluline, kui see liigne pehmus, võiks nagu toonuses olla keha 😀

  • Triin

    ahhh, kohutav 😀 ma ikka tunnen ennast paksuna 😀 no kolepaksuna :/ enne sünnitust 55-56kg, sünnitusele minnes 75, millegiga ja peale sünnitust 64, veel eelmise aasta jõulude ajal olin see üle 60’ne, ja siis jaanuaris võtsin kätte ja tellisin orgu kava, no okei sain 58 peale selle kaalu ja mingi hetk lihtsalt tuli kolimine ja kõik muu juurde siis nagu jäi see kava ka unarusse ja nüüd ma istun siin ja kirjutan ja halan et kui paks ma ikka olen 😀 Samas kõndimas käin küll, igapäev ikka vaatan oma udupeene kellakese pealt et sealt vastu vaataks 10t sammu, nagu keegi kuskil vist ütles et 10t päevas kõnnid on nö norm sammud või midagi sellist 😀
    Kodanik on juba aasta ja kaks kuud ja emme ikka vana laisk ei viitsi kuidagi pekki vormi ajada 😀
    Selle kaaluga on nagu on, olin põhikoolis nii suur et mu riided olid 40-42, gümnaasiumis hakkasin alla võtma endalegi teadmata miks, lihtsalt läks, tuttav ütles et pubeka paistetus läks ära vms, siis kaalusin 49(160cm pikkusega üsna noh okei vist, ideaalkaal on 51) seega ideaalkaaluni on mul veel 7kg minna 😀
    Venitusarmid? Minulgi need on, pidavat vist need tiigri triibud olema 😛 Üsna heledad ja no üldjuhul vahet pole et need seal ilutsevad, hullemaks minna ei saa 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga