***

Keisriemme pihtimused

Keiser. Keiser. Keiser. Tahate teada, mis oli minu esimene mõte, kui ultrahelis vaadati, et Adeele on ennast tagumiku asendisse sättinud ja on võimalus, et mulle tehakse keisrilõige?

Ma olin õnnelik! Miks? Sest mulle oli alati jäänud mulje, et keiser on lihtsam kui ise sünnitamine ning peas juubeldasin, et “viimasega pääsen lebolt, jess!”

Ma olen kolm last ise sünnitanud ja see tundus mulle kuidagi pääsemisena. Et enam ei pea valutama ja suurt tööd ära tegema – lõigatakse katki, võetakse laps välja ja koju minek.

Ma ei mõelnud kordagi sellele, kas või milline arm mu kõhule jääb. Suht suva oli, sest mõte sellest, et sellel korral saan asjaga lihtsamini ühele poole, oli palju ahvatlevam.

You wish. Ma ütleks selle peale. 😅

Aga mis puudutab teiste suhtumist sellesse, kui mulle tehti keisrilõige, siis suurt alavääristamist ma ei tundnud. Ma tean inimesi, keda on alavääristatud ja ka mina sain ühe negatiivse kommentaari ühe üsna lähedase inimese poolt, et “kas naine ise ei saa tõesti sünnitamisega hakkama, et tehakse keisrilõige?” Mitte küll sõna sõnalt see selline polnud, aga midagi sellist.

Ma väga ennast puudutatuna ei tundnud, sest a) kle ma olen juba kolm jurakat endast välja punnitanud ja b) võib selle viimasega veits lebomalt läbi saada, eks.

Aga mu meelest nende suhtumistega ongi see, et alavääristavad rohkem need, kes ise pole seda läbi elanud. Keisriemmesid alavääristavad need, kes pole ise keisrit läbi teinud. Ülekaalulisi arvustavad saledad, saledaid arvustavad ülekaalulised, ala mehed konte ei taha (väga rumal ütlus, asi on lihtsalt maitses), depressioonis inimesi arvustavad need, kes ise depressioonis ei ole, ärevushäired ja depressioon on moehaigused neile, kes ise neid läbi ei ela jne. Ma võiks lõpmatuseni näiteid tuua, aga siis läheks väheke lappama siin kogu see teema.

Igatahes – keiser ei ole valik, armsad inimesed. Okei, mulle anti valik, et tehakse väline pööramine, aga kogu info põhjal, mis ma kokku korjasin, siis ma loobusin sellest. Aga keiser ei ole valik – tehakse plaaniline, tehakse erakorraline.

Aga mis ma öelda tahtsin, on see, et just selliste inimeste poolt ei tasu neid alavääristusi tõsiselt võtta kuna neil ei ole vähimatki aimu nendest asjadest.

Minnes edasi keisriteemaga, siis hell no, päris oligi see nii lihtne ju, haha. Ma kirjutasin kogu lõikusest ja hiljem taastumisest ka üsna värskete emotsioonide põhjal postituse. Kes hakkab keisrile end sättima, siis pigem ei soovita lugeda (mõni kommenteeris, et lõi vedelaks veits 😅), aga nt neile on ideaalne lugemine, kellele meeldib keisriemmesid arvustada: Loe siit!

Ja kui te arvate, et hull oli ainult lõikus ja paar päeva pärast seda, siis ei. Ma olin mingi kuu aega äkki poole kohaga invaliid.

Peale kõike seda mõtlesin, et kui ma peaks kunagi uuesti rasedaks jääma, iial ei tahaks ma keisrit (kuigi see ei ole tahtmise küsimus). Ma eelistaks iga kell tavasünnitust. Ja kui olen lugenud, et mõnel on veel hullem kogemus, kui minul oli, siis… mu kogu respekt! Te olete kangelased! Te olete võimsad! Mida kõike naised läbi ei suudaks ka elada.

Rääkides veelkord armist ja kui palju seda näha on, siis ma üritasin alguses teha oma armist pilti, aga vot, see on nii all peidus, et ma oleks pidanud oma mokkadest selfie tegema, aga see tundus kuidagi kohatu. Rannariietes saab ideaalselt käia, mind see ei sega kuidagi.

Kusjuures alguses mul oli tõesti mingi blokk, et ei suutnud seda haava vaadata, aga see oli pigem sellepärast, et mu keha ei ole varem nii lahti lõigatud.

Ja mis ma lõpuks soovitan – ärge alavääristage kedagi tema olukorra pärast, kus te ise ei ole olnud. See on nõme. Ma olen ise ka seda teinud ja ma olen ka nõme olnud. Olge tublid! ❤️

3 kommentaari

  1. Ruth

    22. juuli 2020 at 08:11

    Mul 2 last ja mõlemad keisriga. Üks erakorraline ja teine plaaniline
    Teisega oli taastumine kergem. Aga kumbki ei olnud minu valik. Erakorraline tuli peale 30h sünnitegevust nii et ei olnud lõbus. Ja pärast suurt püüdlust üldnarkoos ja ikka keiser. Teiste arvamus mind väga ei kõigutanud. Pigem tundsin end ise halvasti et olen halb ema et ei ole suutnud ise lapsi ilmale tuua aga see ei tee mind siiski vähem emaks kui kõik teised emmed. Kõik emad kes oma lapsi kasvatavad on täieõigusega oma tiitli välja teeninud.

  2. Liis

    23. juuli 2020 at 09:46

    Mul ka erakorraline keiser. Kui mind peale 11 h ränka möllu ja presside vahepeal opilauale lükati, mul pisarad voolasid, sest ma tundsin, et ma olen läbi kukkunud. Ma ei suutnud oma last ise sünnitada ja mu mees ei saagi nabanööri lõigata. Teisalt oli see kõik nii traumeeriv, et ma tundsin suurt kergendustunnet, et nüüd on see lõpp minutite kaugusel ja see õudus saab läbi.
    Nüüd, kui teist peaks sünnitama ja saaksin ise valida, siis 100% plaaniline keiser. Ma elan selle haavavalu üle, aga kõik see eelnev, kuni keisrini, oli lihtsalt kirjeldamatult õudne. Armist on samuti suva, ei häiri üldse ja näha on ta reaalselt ainult siis, kui ma paljas olen.

    1. Jane Almers

      24. juuli 2020 at 12:17

      Ma olin ka päris pettunud, et üksi pidin keisrile minema. Krissu jäi haigeks selleks ajaks ja tegelikult ma mõistsin seda ju küll, aga hirm oli ikka megasuur, aga tagantjärgi mõeldes, siis ma ei olekski tegelt tähele pannud seda, kas mees on või ei ole kõrval, mul oli seal laual nii halb olla lihtsalt

Leave a Reply