Määratlemata

kingipriid jõulud

2. dets. 2016
Minu hinge puges jõulutunne juba selle aasta esimese lumega, kuid eile võisid jõulud ametlikult alada, sest televusserist hakkas “Üksinda kodus”. Kuigi neid filme näeb igal talvel ja juba mitu mitu aastat järjest, ei tüdine ma nendest iial. Istusime eilegi lastega teleri ette, võtsin tassi kuuma kohvi, kotikesega mandariine ning asusime filmi nautima. Raimond jäi juba enne esimest reklaami magama. Egas ta eriline filmiinimene ei olegi, kinos vajus ka silm looja esimese poole tunni jooksul. Hendrikule aga meeldis väga. Juba varasemad aastad on ta öelnud, et temale see poiss meeldib ja film veel rohkem. 

Ma ootasin küll, et Hendrikul tekiks küsimusi, sest ma ise mõtlesin, et kui paljud muretsevad sellepärast, mida lapsesilmad tohivad telerist näha ja mida mitte, siis “Üksinda kodus” tegelikult ju kuulub selliste filmide hulka, mille juurde oleks vanemlik seletus vägagi asjakohane. Näiteks, miks onud võõraste kodus käivad ja asju minema veavad? Miks võib onudele värvipottidega mööda pead visata? Kas aknast võib välja ronida, et puuonni sõita? Miks nii väike poiss õhupüssiga mängis? Kas õudufilme võib vaadata? No neid küsimusi tekkis minu peas ikka hulga palju, aga Hendrik ei tihanud minult midagi küsida. Ju siis ta saab aru ja teab, et tegu on filmiga ning seal võibki kõike juhtuda. 

Film ei olnud aga see, millest ma kirjutama tulin vaid jõuluajast ja kõigest sellega kaasnevast. Eesotsas kingitused. Detsember on kuu, mil on väljaminekuid kõige rohkem aastas. Lasteaed võtab juba päris suure summa. Hendriku rühmas lapse kingiraha, kasvatajate oma, jõulumaa tripp, jõuluvana osamakse. Raimondil kingiraha ja kasvatajate oma. 
Lisaks on detsember selline kuu, kus ma tavaliselt maksan ka rühmarahad ära, mis nende kahe peale on juba pea 30eurot. Minu sünnipäev, Hendriku sünnipäev. Huh, segi võib lausa minna. 
Sellel aastal tegime vanematega kokkuleppe, et omavahel kinke ei tee. Ei ole siin pistmist midagi sellega, et ma töötu olen vaid arvame, et kingitused ja nende avamine on rohkem lastele. Ma olen seda iga aasta arvanud. Nemad ju tunnevad rõõmu ja ärevust, et mis seal pakis on. Koosolemiserõõm on tähtsam täiskasvanuna. Lapsed muidugi saavad kingitusi, kõigilt, kes külla kutsutud. Tunnen, et selle otsusega on närvid ka rohkem korras, sest eelmised aastad olen ikka mööda poode tormanud ja mõelnud/muretsenud, et mida sellel aastal kellelegi kinkida ning siis viimasel hetkel ikkagi midagi leidnud. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga