***

Kõndides saledaks? Ei ole ju võimalik…

Ma olen aastaid olnud kehakaaluga kimpus. Tunnistan. Minu kehakaaluprobleemid said alguse just tuttavate kommentaaridest. Peale esimese lapse sündi tehti tihti märkusi, et miks ma ometi oma keha olen käest lasknud. Miks ma ei tegele iseendaga? See on nii tobe tegelikult, kuidas me laseme teistel ennast nii kergesti mõjutada.

Peale esimese lapse sündi olin ma vot nii “paks”:

Jube! Kuidas ma üldse kodust välja julgesin tulla? 😅

Kuna mõnda aega hiljem tekkisid ka ärevushäired, mis mind tegelikult ka sõna otseses mõttes koduseinte vahele naelutasid ja ma teist last ootama jäin, kogunesidki kilod väga kergelt. Kodus istudes tekkis stress, mis omakorda ajas sööma toitu, mis polnud just kõige kvaliteetsem ja parem ning ega ma füüsiliselt ei liigutanud ka ennast väga.

Umbes 5 kuud peale teise lapse sündi olime omadega kolinud Tallinna, Hendrik läks pealinnas lasteaeda. Mina, ärevik, kolisin suurde linna ning taipasin, et kodus istumine pole enam minu pääsetee – laps läheb lasteaeda ja mina pean teda sinna viima, sealt tooma. Lasteaed asus ligi 2,5km kaugusel kodust ja kuigi see ju tundub väike maa, siis ma kartsin. Minu jaoks oli see ulmeliselt pikk vahemaa, mida läbida imiku ja väikelapsega, omades ise ärevushäireid, mis sekundi pealt võisid mulle paanikahoo tekitada.

5 kuud peale teise lapse sündi ja loomulikult olin ma siis ka tuttavate arust see paks, kes peaks ennast ometi lõpuks kätte võtma, olin ma selline (ja olingi tüse, ülekaalus, kaal 78kg):

Ja uskuge või ei, see 78kg on mu elu kõige suurem kaalunumber olnud (mitterasedana muidugi 😅) ja samal ajal olin ma ka kõige enesekindlam üldse. Lippasim rannas rõõmsalt bikiinide väel ringi, omasin täiesti ükskõikset suhtumist teiste arvamuse osas. Jah, tuttavad nöökisid, et no miks ometi, aga mul oli suva.

Ja 4 kuud hiljem peale seda, kui Hendrik lasteaias hakkas käima, oli sellest 78kg kaaluvast Janest järgi selline naine, kaaludes ligi 63kg:

Kuidas ma seda tegin? Nii paljudel on seda raske uskuda, aga minu vastus oleks ikka sama – viisin Hendrikut kõndides lasteaeda. Kord kiiremas tempos, kord aeglasemalt. Täpselt nii, nagu laps ise jõudis. Muidugi oli mul samal ajal ka imik kaasas, keda oli vaja lasteaias kaenlas tassida. Õue ei julgenud jätta, äkki pistab röökima või midagi.

Neli kuud. Hommikuti edasi-tagasi, õhtuti edasi-tagasi. Toitumises ei muutnud muud, kui lõpetasin nende magusate alkohoolsete jookide tarbimise (mingid margaritad ja kuubad ja blue lagoon jne). Sama aasta suvel kulistasin ma neid isegi joogijanuks, seega… jah, ei imesta, kust need kilod nii ruttu tulid. 😀

Ka Õhtuleht oli minu loost nii vaimustuses ja pakkis mu ajalehe vahele, saab lugeda siit: https://naisteleht.ohtuleht.ee/694759/kaalulangetaja-jane-tanu-kiirkonnile-vabanesin-nelja-kuuga-15-kilost

Siiani pole ma nende magusate jookide fänn enam. Vahel hästi harva. Sest suurema osa oma elust olen ma ju rase ja kui pole, ajavad need joogid lihtsalt südame pahaks oma rõveda keemia maitsega.

Mis ma veel teisiti tegin, oli see, et puhkasin palju. Muidugi – ma ka imetasin, aga puhkasin alati koos beebiga. Ja tänu sellisele elukorraldusele olin ma vaimult juba palju värskem.

Kõik läks justkui ülesmäge – kaal langes, olin puhanud ja värske, ärevushäired sain enda kontrolli alla, kuid tuttavate meelest polnud ma siiski veel piisavalt kõhn. Kuigi kogu kaalulanguse vältel ei olnud minu eesmärgiks kaalu alandada. Päris tõsiselt.

Blogisse jäeti alatihti negatiivseid kommentaare, üks väga eredalt meeles, mis oli küll tükkaega hiljem, kui selle suure kaalualanduse läbi tegin, kuid sel ajal olin ikkagi suutnud hoida seda saavutatud kaalu:

Kui ma hommikuti lasteaiast täiesti higisena koju jõudsin, kaalusin tõsimeeli arsti juurde pöördumist – mis mul viga on? Miks ma nii hirmsasti higistan? Isegi emale kurtsin. A ma va loll ei saanud aru, et põletan pekki. Kodus kaalu ka ei olnud. Võite ainult arvata, kui üllatunud ma olin, kui 4 kuud hiljem ema ja isa juures kaalule astusin ja sealt vaatas -15 vastu. 😅 Ma mäletan selgelt, kuidas küsisin emalt, kas nende kaal on ikka korras.

Ja mäletan ka seda veel nii selgelt, mis ajal hakkasin ise märkama, et olengi kõhnem – Britt kirjutas mulle või kommenteeris kuskil, ma seda päris täpselt ei mäleta, et olen kõhnemaks jäänud. Ja tõesõna, ma ise ei märganudki seda. Geit samuti mitte. Tuttavad, keda igapäevaselt nägin, ka mitte.

Kaalualandamine ei olnud tõesõna minu eesmärk, aga ometi seda ma tegin. Ja kui inimesed hakkasid kommenteerima piltide all, et olen nii kõhnaks jäänud ja mind pole enam ollagi, hakkasin ise ka märkama, et olengi sale. Aga enesekindlust see mingil põhjusel ei tõstnud ikka…

Ja mis selle jutu point on? Suurimad muudatused võivad meie elus juhtuda täpselt siis, kui me ei planeeri neid ette.

Paraku juhtus minuga see, mis paljudega, ma usun – nähes positiivseid muudatusi, olles nii palju alla võtnud, lasin end lõdvaks. Hakkasin liiga palju rämpsu tarbima, sest “ma ju olen peenike, mis see natuke rämpsu mulle ikka teeb” ja muidugi mängis ka see suurt rolli, et läksin toidupoodi töötajaks – ega siis ei viitsinud ju kodust lõunat kaasa pakkida vaid mugavam oli poeletilt midagi hõrgutavat võtta. Päev otsa vahtisid ahvatlused riiulitelt vastu, kuidas sa siis suudad vastu panna. Eriti, kui sind on just koogikeste riiuli vahele tööle pandud. 😅

Toidupoes töötades ja sealt alati saiakesi lõunaks ostes võtsin ma juurde 12kg ja tere vana ülekaalulise elu, juhhei!

Ja kuigi ma olin jälle peaaegu 78kg kaaluv Jane, siis peegelpilt õnneks nii hull ei olnud, kui selle esimese Janega, kes 78kg kaalus:

Muidugi, poes töötades oli ka liikumist palju ja tol ajal avastasin enda jaoks ka jooksmise. Tekkis võimalus koos Geiduga jooksmas käia, mis tegi selle minu jaoks veel motiveerivamaks. Koos on ikka kergem ja parem ju.

Peagi jäin kolmanda lapse ootele. Kõik möödus hästi. Peale lapse sündi nägin välja selline, kaaludes 75kg:

Ja ma olin ikka kellegi arvates paks…

Hakkasin kõndimas jälle käima. Ei aidanud. Hakkasin erinevaid toitumiskavasid jälgima. Treeningkavad lisaks. Rakendasin kõike korraga. Sain lahti 8 kilost, olin uhke ja peas lõi jälle väike kellake – nüüd võid vabamalt võtta. Hakkasin veini palju jooma. Geiduga olime lahku läinud. Kui lapsed magasid, veetsin õhtud üksinduses ja rahus veinipokaali taga. Kõndimine ununes. Toitumine läks pekki. Kilod kogunesid. 70 kilost sai jälle 78.

Inimesed kommenteerisid, et olen paks lehm, tee endaga midagi, võta ette, kolme lapse ema, kas piinlik pole?

Läksime Geiduga kokku tagasi. Elu muutus ilusamaks, kõik loksus paika.

Ja siis ma jäin neljanda lapse ootele. Nüüd saab rahulikult olla ja ei sõima keegi mind tükimat aega paksuks, mõtlesin ma. Ja ega nii oligi alguses.

Kuni eelmise aasta detsembrini, kus ma taipasin, et olen ma milline tahes, keha poolest siis, alati on keegi, kelle arvates pole ma piisavalt sale, ilus ja naiselik. Kelle jaoks ma tahan saledam välja näha? Kui mul on tervis korras, ma tunnen ennast oma kehas hästi, milleks mulle dieet ja kaalu jälgimine?

Ma ei ütle, et olen 100% oma kehaga rahul, kuid täna tean, et olulisem on peegelpilt mitte number kaalul. Nägite ise, ühel pildil kaalusin 78kg ja nägin välja nagu kuhi volte ja tõesõna, kole oli vaadata. Ühel teisel pildil kaalusin 75kg ja olin täiesti okei välimusega.

Ma tean, palju oleneb pildistamise nurgast, riietest, poosidest, aga ükskõik, millisest küljest ma ka end ei vaataks, ma ei meenutanud 75 kilosena seda emaelevanti, kes esimestel piltidel 78kg kaalus. No ei näe mina sarnasust. 😀

Ühiskonnal on hästi suur roll selliste inimeste elus, kes vaevlevad ülekaalu ja madala enesehinnangu küüsis. Ma võin öelda, et mida vähem ma kaalusin, seda ebakindlana ma end tundsin. Mida vähem ma kaalusin ja saledam välja nägin, seda enam pushiti ennast käsile võtma ja endaga tegelema. Jah, kaaludes 63kg ja saades erinevaid komplimente, tundsin ma ennast hästi, kuid sisimas miski ikka kripeldas. Mitte kunagi ei piisanud sellest teistele.

Suurim viga, mida inimesed teha saavad, on ennast muuta teiste pärast. Parem ja ilusam peaks tahtma olla ikka iseenda pärast. On ju nii?

Enne neljandat rasedust kaalusin ma 75kg ja polnud endaga rahul nagu eelmisest postitusest lugeda võisite. Ma vihkasin end. Ma ei suutnud peeglissegi vaadata. Ma isegi ei tea, millest see tingitud oli…

Ma ei tahaks ka öelda, et no neli last (peaaegu 😅) sünnitanud naine – näen ju selle kohta üsna kabe välja, aga tegelikult ei näe ma laste arvul ja naise kehakaalul mingit seost.

Täna olen ma lõiganud katki selle mõttelise nööri enda peakese ja ühiskonna vahel, kuigi õnneks ühiskond liigub ka vaikselt sinna poole, kus ideaalne keha ei ole ainult Kardashianidel vaid ka suurematel naistel ja seda on hästi inspireeriv näha.

Ja tegelikult, las ma küsin, kas naised on üldse kunagi täiesti rahul iseendaga? Kui kaal saab alandatud, on jälle muu kehaosa, millega rahul ei olda… See on nagu lõputu nõiaring, mu meelest. Alati on midagi, mis võiks parem olla, eks.

Lõin mingiaeg Facebookis ka grupi “Kõndides saledaks”. Mis selle eesmärk on? Ma ei tea. Ma loodan, et sinna on kogunenud ja kogunevad inimesed, kellele meeldib kõndimas käia, kellega vahel ägedaid challengeid korraldada, motivatsiooni jagada ja vahetada, pilte jagada, kõndimisega seotud üritusi jagada ja ehk ka mõne ise korraldada? ehk leiab keegi endale jalutuskaaslase?

Hetkel on grupp küll pigem mitteaktiivne (liikmed, te võite ka vabalt seal postitada, mida hing ihaldab!), sest ma olen natuke rase ja ei taha mingeid eesmärke hetkel sinna laduda, vahepeal sünnitada ja eemal olla, aga peale sünnitamist tahan selle grupi tõsiselt ette võtta ning kõndimise oma südameasjaks teha, nagu see oli aasta aega tagasi, kus käisin pikemat aega iga päev kõndimas (10-15km tiire, päeva rekord oli 21km) + erinevatel matkadel. See oleks blogimise kõrvalt see miski minu asi, mida ajada. 😉

Ma loodan, et keegi viitsis selle kaaluteemalise teekonna ka läbi lugeda, sest tõesti, kehakaal, enesearmastus ja kõndimine jäävad alati hingelähedasteks teemadeks, millest ma külma südamega mööda ei suuda vaadata.

Ma ei ütle, et rakendage võltsviisakust ja öelge ikka inimestele, kui ilusad nad on, aga ma soovitan oma sõnadega rohkem ettevaatlik olla ja mõelda, kas alati on vaja teise inimese keha ja välimust kommenteerida. Eriti, kui su kavatsustes pole seda just kõige positiivsemas võtmes teha. 😉

Päisepilt: Alar Truu

9 thoughts on “Kõndides saledaks? Ei ole ju võimalik…”

  1. Minul on kaks olulist kaalutõusu olnud. Esimene kord sõin end lihtsalt paksuks, sest ma sain. Töö oli samuti poes ja pikad tööpäevad- kodus süüa teha ei jaksanud kaasa.

    Ma ei teadnud, et olin paksuks läinud kuni ükshetk üle püksivärvli punnitas pekk nii jõhkralt, et pidin ostma suuremad püksid. Siis järsku avastasin mida ma teinud olen. Enesetunne sinnamaani oli super. Elu lill.
    Esimese hooga tahtsin silmi peast nutta. Siis proovisin erinevaid meetodeid kuidas kaalu alla saada. Edukalt! Pärast pikka-pikka pusimist.

    Ja siis ma jäin rasedaks. Kuni poole raseduseni suutsin normaalselt toituda ja siis läks mu madal vererõhk nii madalale, et tekkis energia põud. Lisaks juurde hemoglobiini madal tase ja nii väljus mu toitumine kontrolli alt.
    Ma lihtsalt ütlesin ühel õhtul mehele, et ma enam ei jaksa ja tõstsin sööki sama palju kui tema sõi. Ja siis ühel hetkel veel rohkem kui tema, sest ülekilod tegid mu armetu olukorra veel raskemaks. Rasedusega võtsin juurde kaks korda rohkem kui lubatud soovituslik maksimum. Seejuures ma olen lühikest kasvu. Raseduse ajal ainult kõndisin, trenni ei teinud. Paar korda käisin ujumas.

    Pärast rasedust masendust keha suhtes ei tekkinud. Ma teadsin, et olukord on kontrolli all. Alguses olin väga nõrk ja ikkagi oli minus motivatsiooni lisaks toitumise jälgimisele ka võimlema hakata. Õnneks on Youtube super koht eri kavade leidmiseks. Siis mingi aeg lisandusid sellele jooksmas käimised. Rattasõidud. Ma tundsin oma kehas end ülihästi. Ma sain oma keha päriselt kasutada. Lisaks hakkasin tegema tööga mis nõuab igapäevast head füüsilist vormi. Trenni tegemise vajadus muutus teisejärguliseks. Ei kadunud päriselt ära, sest migreenide kergemaks muutmiseks on vabal ajal natuke treenimine rangelt soovituslik- neuroloogi käsk ühesõnaga.

    Minu toitumine muutus üha tervislikumaks ja läbimõeldumaks. Seejuures ma söön endiselt ka igasuguseid häid asju, aga mitte enam meeletutes kogustes ja korraga. See kõik aitas taastada mu raseduseelse kaalu aastaga ja seejuures nii, et see jäi püsima aastateks +/- 1 kg kõikumisega.

    Ja nüüd ma olen uuesti rase. Kaal on tõusnud stabiilsemalt ja püsib lubatud vahemikus. Loodan, et raseduse lõpuni. Seejuures seekord olen teinud trenni ja püüdnud aktiivselt liikuda, arvates seda, et olen rase.
    Tunnen, ennast märksa kabedamana kui esimesel rasedusel.

    Minu eesmärk pole mitte teistele meeldida vaid kasutada oma keha. Seda head tunnet, et sa saadki liikuda ja painutada end nii nagu tahad. Lisaks et ma jaksan seda teha ilma, et see põhjustaks raskusi. Esimesed 4 kg pärast rasedust tundsin nagu ma hõljuks. Nii kerge oli liikumine.
    See motiveeris mind jätkama, kuni normaalkaaluni ja sealt edasi jäi selline eluviis harjumuseks.

    Minu pika jutu mõte on see, et targad teadlased on välja mõeldud kaaluvahemiku mille vahel võiks inimese mass jääda. KMI. Kalkulaatorid on netis üleval, piisab googeldamisest (rasedatele on eraldi). Kui lihasmassi on rohkem võib kaal selle arvelt ka suurem olla. Seda märkasid sa ise ka.
    Inimeste arvamus on kellegi unistus ja enamasti erapooletu.

  2. Lihtsalt uudishimust- kui pikk sa oled?
    Aga peamine- kaota enda ümbert ära see ahvide planeedi seltskond, kes mõnitavad ja solvavad. Haiged ja madalad empaatiapuudelised. Sinu keha ja sinu elu- oled just selline, nagu ise soovid. Kui tunned ennast hästi, siis pole ka 75 kilo probleem, kui ei tunne, võtad midagi ette. Aga see pole mitte kellegi teise asi. Mitte kellegi!

    Eesti on sellise suhtumise poolest täielik Ida-Euroopa paariariik- naine peab olema kõhn, miniseelikus, grillkanaks päevitunud. Kui ei ole, siis oled rõve lehm. Ja kui tahadki olla justnimelt kõhn, miniseelikus ja pruuniks päevitunud, siis kriitikat saad ikka- sõimatakse kumminukuks ja libuks. Naine võib olla just selline, nagu ta ise tahab, mitte kellelgi ei ole õigust kobiseda. Meil on tohutult misogüüniat, objektistamist ja shovinismi (ka naiste poolt)- lapsi peab olema sama palju nagu 19 saj. taluprenaisel, aga kaal peab olema nagu 16 a plikal.
    Pea püsti, Jane! Rohkem enda armastamist ja enda üle rõõmustamist. Ja enda armastamine tähendabki just seda, et sa hoolid oma kehast, sööd tervislikult ja liigud piisavalt. Kas seejuures on kaalu 60 või 70 kilo pole üldse oluline.

    1. No sessuhtes ära kaotama ei pea selliseid tuttavaid, aga ajaga olen selliste kommentaaride suhtes ükskõikseks muutunud.😉

      Pikkust on 170cm 😉

      1. Need inimesed kes kommenteerivad teiste kehakaalu, elu, uskumusi ja jne, neil endil on halvasti asjad. Normaalne ja õnnelik inimene ei tunne vajadust teistele inimestele õpetada kuidas elama peab. Selle asemel, et endale südamesse lasta neid kommentaare, tunne neile lihtsalt hetkeks kaasa. Sest usu või ära usu, neil on see tänitus 10 sekundi pärast meelest läinud ja 2 tunni pärast plärisevad juba mujal elu õiget elamist kellelegi.

    1. Mu enda arust ka, aga sellel ajal olid juuksed ka kõige rohkem katki + värvi hoidmiseks pidi ikka väga tihti värvima 🙁

  3. Hey, no ma siiani aru ei saa kas sa võtad sinna kõndides saledaks nägude järgi inimesi? Minu taotlust sa vastu ei võta ju

    1. Ei, ma ei viitsiks kõiki profiile läbi lapata nii 🙄😅 Aga tegelt, sorri, ma ei viitsi väga oma FB teateid viimasel ajal vaadata, et sa polnud seal ainus ootaja, sorry 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga