kõnehäired ja logopeediline tugi

Ma olen mitmeid kordi tundnud end väga väga väga halva emana, sest minu 5-aastane poeb käib oma kõnehäiretega logopeedi juures. Kuigi selles reaalselt minul süüd ei ole, siis tunnen end ikkagi kehvasti.

Kuidas kõik algas? Hendrikul oli üsna tihti nohu, ta norskas magades ja suu vajus ka pidevalt lahti (magades). Arsti juures selgus, et adenoidid segavad tal korralikult nina kaudu hingamist ning need on vaja eemaldada. 2015 suvel käisimegi adenoide eemaldamas ja ma südamest lootsin, et kõik hakkab minema paremuse poole, sest kõnega tekkis just siis probleemid, kui adenoidid suurenesid.

2015. aastal käis ta ka lasteaias juba ja peale operatsiooni läks kõne hulga paremaks. Ma olin tõesti rõõmus! Üks hetk aga hakkas laps kurtma kõrvavalusid. Tekkis põletik vasakusse kõrva. Kõrge palavik, pidev nutmine, kõrvavalu. Kui ma õigesti mäletan, oli Hendrikul iga kuu vähemalt korra kõrvapõleti, halvimal juhul kaks korda.

Ja nii ma jooksin pere- ja kõrvaarsti vahet peaaegu aasta, kuniks meid saadeti haiglasse. Kõrvaarst kirjutas aina erinevaid antibiootikume ja lõpuks oli mul laps, kelle vasaku kõrva põletik oli juba ka paremas kõrvas. Ja laps oli peaaegu kurt. Kuulmisuuringutes selgus, et kuulmisega on lood halvad.

Lõpuks saime Mustamäe haiglasse kõrva-, nina-, kurguarsti vastuvõtule. Meid võttis vastu sama tädike, kes Hendrikul ka adenoide lõikas. Edasi anti meile operatsiooni aeg ning jäime ootele. Õnneks järjekord pikk ei olnud- märtsis saime aja sama aasta augusti kuuks.

Mis peale kõrvaoperatsiooni sai?

Teate, ma mõtlesin õudusega, mis peale kõrvaoperatsiooni saab. Kas muutub kõne paremaks? Kas laps saab normaalse kuulmise tagasi? Mis järgmiseks vaja ära lõigata? Hendrik käis 2016 augustis kõrvaopil ja peale seda pole ühtegi probleemi tal nendega enam olnud. Jumal tänatud! Mu süda tahtis igal korral murduda, kui ta lihtsalt lamas oma voodis, oli nii jõuetu ja nuttis, sest kõrvad valutasid. Ja ma ei osanud muudmoodi abiks olla, kui teda ainult kaisutada.

Eelmisel septembril, kui läksime kõrvaga kontrolli, et kas kõik on paranenud jne, siis selgus, et kurgumandlid on streikima hakanud. Olid teised suured ja mädased. Arst soovitas mul endal lihtsalt jälgida, et kas nad lähevad tagasi normaalseks või püsivad sellistena. Pidin 2017 aasta alguses tagasi minema ja siis informeerima teda, kuidas nende mandlitega siis lood on.

Sain aja märtsiks ja saate aru, septembrist märtsini, olid need mandlid suured ja mädased. Laps hakkas kaebama kurguvalu.

Nii me lähemegi veebruaris uuele operatsioonile. Sellel korral lõigatakse mandlid ära. Ma mõtlen, et kui “asju” peab lapsel küljest ära lõikama, et ta saaks probleemideta areneda ja kasvada? Kahju vaadata, kuidas oma laps igal aastal noa all käib. Ja ma tunnen end süüdi, kuigi mul seda ei ole. Laps käib vastavalt ilmale riides. Kõik on tip-top.

Mida teised ütlevad?

Mõnda aega tagasi sattusin kellegi blogisse, kes kirjutas, kui nukker ta on, sest teda peetakse halvaks emaks, kuna laps saab tal logopeedilist abi (midagi sellist oli, ma täpselt ei mäleta kah). Teate, kindlasti on neid tuttavaid, kes omavahel arutavad (sest egas otse ei ütle keegi kunagi ju :D), et “jeesus, milline ema see Jane on, 5-aastane laps käib logopeedi juures” nagu logopeedi juures käimine tähendaks automaatselt seda, et lapsel on mingi puue või haigus.

Ma ei mõtle sellele (v.a nüüd :D), mida teised räägivad või ei räägi. Ma pean keskenduma täielikult oma lapsele ja sellele, et teda õpetada, suunata ja juhendada. Las nad räägivad, mida tahavad. Kui peavad mind sitaks emaks, las peavad. Mul ausalt öeldes jumala savi. 😀

Kuidas kõnehäirega last kodus õpetada?

Ma tunnistan, vahel tahaks käega lüüa, raamatud ja erinevad mängud nurka visata ja öelda: “Ah ma ei viitsi!” Miks? Sest Hendrik ei ole üldse püsiv. Üks päev me keskendume näiteks ainult omadussõnadele, aga kui ma olen jõudnud temaga paar minutit tegeleda, teatab ta, et teda see rohkem ei huvita ja tahab millegi muuda tegeleda. Ja nii iga teemaga.

Millised kõneprobleemid esinevad Hendrikul?

Pikemat aega käisime logopeedil Tallinnas, aga kuna nüüd kolisime Paide, hakkasime siin käima.

Tallinnas käis ta kuus korra umbes ja arst oli väga lahe noor tädi, kuid siin on kuidagi palju mugavam ja kodusem logopeed.

Üsna sellised probleemid logopeed tuvastaski, nagu ma talle visiidi alguses ütlesin:

  • Hendrik lihtsustab sõnu enda jaoks mugavamaks. Näiteks: mina joosin (jõin), mina söösin (sõin), mina tahan jooda (juua), mina tahan sööda (süüa).
  • Hendrik unustab kergelt. Näiteks: Ta ütleb midagi valesti, ma parandan teda, ta kordab õigesti, kuid järgmisel hetkel ütleb ta jälle valesti. Ma ei ole kindel, kas asi on unustamises või laiskuses.
  • Hendrik ei ole vahel koostöövõimeline. Näiteks: Mõni kord ma palun tal öelda mõne omadus- või tegusõna. Ütlen sõna ette, aga ta ei taha korrata. Ütleb, et ei oska või taha.
  • Häälikute lühendamine.
  • Hendrik kardab eksida. On näha, et ta oskab ja teab, aga ta kardab öelda valesti. Ta vist arvab, et valesti ei tohi öelda. Kui tohib, siis ainult õigesti.

Kokkuvõttes oli see üks visiit Paides minu jaoks palju rohkem abistavam ja lootustandev, kui need kõik visiidid Tallinnas kokku.

Nagu ma aru sain, on siin lasteaedades ka logopeedid olemas (Tallinnas ei olnud) ning alates septembrist proovime saada nii, et Hendrik saaks nädalas kaks korda logopeedi vastuvõtul käia, sest varsti on ju ka koolimineku aeg.

Miks ma seda kõike kirjutan ja teiega jagan?

Ma olen blogis öelnud, et ma ei kavatse oma laste arengust siin rääkida. Tõsi. Mõnel korral ma seda siiski teeks, tuletades teistele emadele, kes samade probleemidega kimpus, meelde, et nad ei ole üksi. Ja kohe kindlasti ei ole nemad selles süüdi! Ja ärge kuulake teisi!

Tallinnas logopeedi juures käies tundsin ma end näiteks rohkem süüdi kui siin käies. Paide logopeed lohutas kohe mind, et kodus ongi raskem õpetada last, kes paigal ei püsi ja ühest teemast pikemalt huvituda ei suuda. Ta ütles, et vajadusel on ka tema abiks. Lisaks lasteaia logopeedile. Selles ei ole midagi imeliku, et laps saab logopeedilist abi.

Minu meelest probleemiga tegelemine näitab üles rohkem hoolivust, kui mitte tegelemine.

Raimond kõneleb näiteks väga hästi. On teine 3-aastane, aga juba tulevad tema suust 6-7 sõnalised laused.

Hendrikul ajab üks terviseprobleem teist taga ja sellest on tingitud ka tema kõnehäired. Mina saan omalt poolt teha ainult seda, et õpetan ja aitan teda ning käin temaga professionaali juures, et vajaliku abi saada.

16 kommentaari

  • Kat

    Ma käisin paar nädalat tagasi peagi kolmeseks saava lapsega esimest korda logopeedil, sest ümberringi kõik muretsevad millegipärast, et ta võiks ikka rohkem rääkida. Aga ta on mul 3 aastat kodune ka olnud, lasteaias ilmselt oleks kiiremini rääkima hakanud.
    Enne veel, kui räägin edasi, siis miks ma üldse kirjutan hetkel on see, et ma jäin korraga mõtlema, et ma olen vahepeal täheldanud, et laps norskab öösel ning samas olen kuskilt lugenud, et norskamine ei ole hea ning see võib viidata mingile probleemile ning samamoodi takistada kõne arengut. Nüüd mõtlengi, et peaks perearstile seda mainima? Samas logopeed vaatas lapsele suhu ning hindas kuidagi, et tal parem suupool rohkem arenenud (ei oska seega väga sulghäälikuid kasutada).
    Igatahes, kokkuvõttes ütles logopeed, et laps on täiesti normaalse kõnearenguga ning kui oleks oma eakaaslastega koos (kodus väiksem vend, nüüd järjest rohkem ahvib väiksemat, seega rohkem podiseb, kui räägib), siis ka tuleks rohkem juttu juba. Ja püsimatu on ta ka, ei saa temaga pikalt raamatuid uurida.

    • Jane Almers

      No meil saigi kõik alguse norskamisest, mille järel selgus, et tuleb adenoidid ära lõigata.
      Perearstile võid ju ikka näidata. Egas midagi kaotada pole. Vähemalt oled kontrollis käinud ja tead, kas lapsel on kõik korras. 🙂

  • A

    Mina küll Paide logipeediga rahul pole, vb pole enam sama logopeed, kes siis oli kui meie käisime. Igaljuhul tasub meil Tartusse sõidud ära, kus lapsega ikka tegeletakse ka selle 1,5h jooksul, paides oli meie visiit max 20-30min. Tartus konkreetselt tegeletakse lapsega ja kõige naljakam asja juures, kui lasteaias logipeed käis uuris ka adenoidide jms kohta, käisime kontrollis ja tõesti olid väga suured, mis ilmselt mängis meie lapse kõne puhul ka rolli(norskas, magas suu lahti, uni oli kehv ehk siis aju ei saa piisavalt hapnik jne) tehti opp, kõne läks pikapeale paremaks(kohe paugust peale oppi see ei juhtul) a vot paide logopeed oli hoopis teisel arvamusel, et sellised asjad kõne arengus rolli ei mängi(adenoidid jne) igal arstil oma arvamus ja tema seda ei poolda, peale seda otsustasin pädevama logopeedi otsida ja käisime tartus. Ja üldjuhul käin lastega seonduvalt alati tartus arsti juures, olen Järvamaa inimene aga vot lastega ma vabatahtlikult paide arstile ei roni, enne maksan ja lähen mujale.

    • Jane Almers

      Järelikult on siis teine logopeed, kelle juures me käisime siin, sest tema oli igati nõus, et adenoidid, kõrvad ja mandlid mõjutavad lapse kõnearengust ja just sellepärast, et need kõik haiged on olnud, on ka Hendrikul kõnehäire. 🙂

  • Merily

    Minu viiene käib tasandusrühmas ja päriselt rääkima hakkas pea neljaselt. Kaheselt ei öelnud ta veel ühtegi sõna. Lasteaed on üüratu töö ära teinud ja ma olen neile südamest tänulik. Ütlen seda pidevalt. Mu lapsel ongi nt kõnepuue. See tähendabki, et ta ei ole omavanustega samal tasemel. Õnneks on tal terve rühmatäis samasuguseid lapsi ja ta ei ole enam endassetõmbunud ja kurb nagu tavarühmas. Kolmene venna muliseb aga rohkem kui peaks ja nii nad koos õpivad. Ma pole kunagi häbenenud ona teistsugust last, pigem on ümbritsevad inimesed need kes haletsevad ja kaasa tunnevad. Ja see on vastik, et ühiskond nii suhtub. Teile jaksu! 🙂

  • Tilda

    Kuule, see on küll veider suhtumine, et kui laps käib logopeedi juures, oled halb ema. Minu viiene käib ka kaks korda nädalas logopeedi juures, sest ei ütle r tähte korralikult ja ma pole kordagi tulnud selle peale, et end seepärast halvaks emaks pidada. Küll – logopeed on meil lasteaias ja kõik lapsed, kel vaja (mu lapse rühmast umbes pooled), käivad suht sõltumata sellest, kas lapsevanem peab vajalikuks või mitte. Logopeed ise kontrollib mingi aja tagant vist kõiki lasteaia lapsi. Mis on ju ainult hea.

    Ma veidi muretsen küll selle r tähe pärast, sest mu oma juba loeb ja kirjutab ja just ükspäev märkasin, et kirjutas r tähega algava sõna l tähega – eks ikka enda hääldamise järgi. Et äkki on hiljem õigekirjaga raske. Kuid logopeet ütleb, et pole kriitiline, kiidab lapse suurt ja huvitavat sõnavara ja ise ka tegelt näen, et hakkab tulema. Kodus ka teeme harjutusi, mida logopeet annab, kuid sama teema – laps ei viitsi. Mingeid tähelepanuhäireid või keskendumisraskusi pole – ta lihtsalt ei viitsi ja emmega ikka lollitab rohkem, kui logopeediga ja kuidagi nii ongi. Ma ausalt öelda tahaks näha seda 3-4-5-aastast, kes on nõus iga päev või üle päeva istuma ja keelt ema näitamise peale väänama.

    Nii et, ma ei teagi, jõudu teile! Ja meile 🙂 Ema headusega pole siin küll pistmist midagi, inimesed on erinevad ja olekski veider, kui kõik lapsed just kui koopiamasinast tulnud oleks 🙂

    • Jane Almers

      Ma tegelikult tean, et mul ei ole siin süüd, aga minu puhul on see vist lihtsalt üks emalik instinkt, s.t, et kui lapsel midagi halvasti või probleeme millegagi, siis ikka tunnen, et äkki olen mina midagi valesti teinud. Või tegemata jätnud. 🙂

      Aitäh hea sõna eest! Palju edu ka teile. 🙂

  • Maris

    Ma nüüd natuke eriala õppiva inimesena kommenteerin. Esiteks logopeedilise abi pärast häbi tunda pole mõtet ja inimesed, kes selles midagi halvustavat näevad, peaks hoolema peeglisse vaatama. Aga sisuliselt.

    Need näited, mis sa tõid – söösin (sõin) jne. Ta ei lihtsusta tegelikutl endale, vaid ta kasutab valet mineviku lõppu. Näiteks sõna mängima-mängisin saab nii kasutada, aga sööma – sõin on juba tüvemuutusega sõna ja ilmselt see on tema jaoks raske. Seega selliste sõnadega tuleks tööd teha.

    Unustab kergelt- ei unusta. See, et ta sind kordab, ei tähenda, et ta kohe sõna õiget vormi kasutada oskab. Ta lihtsalt kordabki su teksti. Selleks, et ka see sõna kinnistuks õigesti, tuleb seda sõna korrata veel kordi ja kordi ja süsteemselt 🙂

    Selles vanuses laps kindlasti ei tahagi niisama järgi korrata. Olukorrad tuleb hästi mänguliseks teha – mängida papakoi mängu, kaja või mis iganes. Sul teine laps ka, mängige kasvõi telefoni, aga mittte sositades vaid veidi kõvemini öeldes, et laps kuuleks ilusti sõna, mida öeldakse. Niisama korrata nad tõesti ei taha 🙂

    Kindlasti logopeed rääkis ka sulle neist, aga ma nii igaksjuhuks ka teistele, kes samade probleemidega hädas 😉 Ja kindlasti edu teile!

    • Jane Almers

      Me päris nii kodus ei õpigi, et nüüd mina ütlen ja laps las kordab. Ikka läbi erinevate mängude ja rollide. 🙂

      Logopeed seletas jah üsna samu asju, kuid alati on hea, kui keegi üle kordab. Kordamine on tarkuse ema ju!

      Aitäh! 🙂

  • Ema

    Mul endal on kodus 5 a poeg , kes ka ei räägi soravalt , ainult laused ja sõnalõpud on valed ( tuleb kogu aeg parandada ) . aga ajasin asja nii kaugele , et läheb teiselasteaeda , kuna tavalasteaias ta ei saanud hakkama .. Jane pea püsti ja usu kõik saab korda .

  • J

    naljakalt absurdne on see inimeste môtlemine.
    kui lapsega mure, siis kaagutavad ûhest suust et minge arstile v pöörduge kuskile. kui ema on tubli ja seda juba teeb, siis mölisetakse selle kallal et vaata misukene laps… fk kui nàrvi see mind ajab!

    usun et teed endast oleneva et lastel oleks hea! nii et lase edasi.

    mis puutub oppidesse, siis… seniks kuniks mandlitele aja saate, môtle endale. kôlab vbl tobedalt aga lapsed on ema energeetikas ja kôik mida ema ûtleb, teeb ja on, kandub lapsesse.

  • Lugeja

    Tead,
    Olen pikaajaline lugeja sinu blogil. Sa oled suurepärane ja tubli ema. Tead kui palju on lapsi, kes vajaksid abi, aga vanemad ei pea vajalikuks nendega tegelda. See, et sina käid oma pojaga logopeedi juures- see näitab ülesse just seda, et sa hoolid oma poja arengust ja teed kõik selleks, et sinu pojast kasvaks täisväärtuslik noormees. Lisaks on ju sul tegelikult vedanud, et sul on pea terved lapsed. St. Ei ole puudega 🙂

    Minu kõne oli kuni 5- aastaseni täielikult puudulik, suust ei tulnud mitte ûht sõna ka välja. 5- aastaselt avastati pikkade uuringute tulemusena kuulmislangus Tartus. (Varasemalt arvati, et olen lihtsalt rumal laps, autist jnejne.
    Mu ema pidi istuma minuga mitu nädalat psûhhiaatriahaigla kinnises osakonnas, et tõestada arstidele, et ma ei ole autistlik laps)
    Kui avastati hoopis see, et ma ei räägi raske kuulmislanguse tõttu, siis hakkasid ka need jooksutamised pihta. Arstid olid üsna hämmingus ja ûtlesid mu emale, et ma ei pruugi mitte kunagi rääkima hakata. Sain omale esimesed kuuldeaparaadid jne. Lisaks logopeedide juures käimised. Siiani on mul üks ja sama logopeed olnud, kes väga toetab mind. Praegu, olles 19- aastane, hakkan lõpetama gûmnaasiumit, plaan minna ülikooli ja kõnedefekt puudub. Nüüd olen sisekõrvaimplantaadi järjekorras ja saan endale parema kuulmise tulevikus.

    Minu emale ûtles ka lasteaiakasvataja, et “Sinu lapsest ei saa mitte kunagi inimest, vii ta sinna kurtide kooli ära”.
    Õnneks logopeedil ning perel säilis usk, et minust saab ka asja ja saigi.

    Sinu laps on kõige tähtsam. Kirujatest ei olegi vaja välja teha- karma tuleb ringiga ehk neile tagasi 🙂

    Jane, sulle võib vaadata alt ûlesse. Sa oled ikka üks suurepärane naine. Palju head ja edu kõiges teie perele 😇

    • Jane Almers

      Hämmastav on midagi sellist lugeda. Ehtne tõestus sellest, et lootus ja usk enda lapsesse on kõige väärtuslikumad asjad.

      Kusjuures, tänapäeval on paljud inimesed liiga kergekäelised ja annavad kergelt alla- taodeldes lastele puuet.

      Mina tahaks ikka uskuda ja loota, et kõik läheb paremuse poole.

      Mul on siiralt hea meel, et sina oma rääkimise ja sellega seonduvad probleemid korda said. Sa võid enda ja oma ema üle tãiega uhkust tunda!

      Aitäh sulle heade sõnade eest ja ma loodan südamest, et sul läheb elus kõik suurepäraselt. 🙂

  • Arvaja

    Tead ma natuke lohutan sind, mina ise olin samamoodi väga hädine laps. Kolmeselt lõigati pimesool ära, peale seda vist adenoidid ja siis ala kuueselt oli mandli- ja kõrvaop koos. Lisaks olin esimesed kolm eluaastat pea kõige vastu allergiline ja põdesin astmat. Agaa kõigest kasvasin välja kooliajal olin minimaalselt haige ja täiskasvsanuna praegu sama moodi. Mingeid vaevuseid ei ole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga