Kuhu see hambahaldjas siis jäi?

Kui Hendrikul koolihambad tulema hakkasid, muutus hambahaldja teema meie kodus väga aktuaalseks. Varem oli ta hambahaldjat telerist näinud – teate küll seda filmi, kus Dwayne Johnson on kuulus hokimängija ja ühel hetkel võtab hambahaldjate kuninganna ta enda orjusesse tööle? Noh, ütleme nii, et Hendriku kujutlus hambahaldjast oli just selle mehemüraka näol. 😀

Igatahes, eks üks suur asjaolu, mis motiveeris Hendrikut hambaarsti juurde minema, oli see, et hiljem saab ta need kikud padja alla panna ning hambahaldjas tuleb neile järgi ja paneb raha asemele. 😀 Raha motiveerib alati, ma olen täheldanud.

Aasta emana unustasin ma esimesel õhtul Hendrikule öelda, et ta need hambad padja alla paneks. Üldse unustasin ma ära, kuhu ma ta hambad pannud olin ja otsisin mööda korterit nagu hullumeelne “kus need kuradi hambad on?” ta piimakaid taga.

Teisel õhtul ei tahtnud nad üldse magama jääda ja mulle meenus, et me pole veel seda hambahaldja asja läbi teinud. Lasin Hendrikul kapi pealt hambad tuua ja padja alla panna. Enne muidugi suutis Hendrik oma miljoni küsimusega mind nii ära väsitada: milline hambahaldjas on? Kas ta lendab või roomab? Kas ta aknavahest mahub läbi? Kas ta on nagu putukas (sääsk)? Mis ta hambaga edasi teeb? Miks ta hambaid tahab? Kui palju ta raha toob? Kas toob ikka paberraha? Miks ta raha toob? Kas ma teda näha tohin? Kas ta on tugev? Kuidas ta jõuab mu patja tõsta, kui mu pea seal peal on? Kui ma teda piilun, kas ta kaob ära? Millal ta helistab?

Jessus, ma olin lõpuks seal nagu eee… anna need hambad tagasi ja unusta ära see hambahaldja teema. Nali. Aga ma oleks võinud end Google abiga veits kurssi viia, siis ei oleks pidanud ajusid nii palju ragistama. Täna leidsin sellise hea koha, kus põhimõtteliselt kõik vastused olemas: http://hambahaldjas.ee/hambahaldja-lugu/

Vurasin kiirelt silmadega üle, aga seda ikka ei leinud, mis see haldjas nende hammastega teeb?

Ja kuigi Hendrik eile pani kenasti oma hambad padja alla, kuulsin täna varavalges, kuidas ta seal omaette pobises: “Mh, hambad on ja raha ei ole! Kus see haldjas on nüüd? Unustas jälle ära!” ja siis ma ajasin oma luugid pärani, müksasin Geitu ja küsisin, kas ta pani raha Hendrikule padja alla. Ta läbi une vastas: “Ei pannud, täna öösel panen.” ok, #aastaisa noh. 😀

Ma hiljem seletasin Hendrikule, et hambahaldjal oli täna öösel nii palju tööd, et kuidagi ei jõudnud meieni ja kuna vihma ka sadas, oli see teekond veel rohkem raskendatud (jumal tänatud, et ilm minuga kaasa mängis – hommikul sadas).

Samas selle hambahaldja teemaga on mul nii kahetised mõtted. Jõuluvanast saan ma veel aru, kuigi mina sain üsna varakult teada, et jõuluvana pole olemas. Hambahaldjast polnud mul noorena üldse õrna aimugi. Lapsepõlv on kindlasti palju huvitavam koos selliste müstiliste olenditega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga