***

Kui ärevus tapab

Homme on esimene kohtumine nõustajaga ja pean ausalt üles tunnistama – eelmine nädal proovisin oma aega kas edasi lükata või üldse ära jätta. Tõin vabanduseks selle vana hea klassika – mees on tööl sellel ajal ja paha ju, kui ta peab jälle ära küsima sealt varem.

Ja muidugi lisaks sellele on viimasel ajal kõik nii helge ja roosiline ja mõnus olnud, ma mõtlen enda enesetunnet, et hakkasingi mõtlema, miks mulle seda nõustamist üldse vaja oleks. Kõik tundub ju okei olevat. Ise muidugi taipan, et see helge tunne on ainult ajutine ja kuigi neid musti auke mu elus on pigem vähem, on nad väga sügavad ja kurnavad.

Siiamaani ei ole ma ju just sellel põhjusel abi otsinud, sest olen enda jõududega hakkama saanud, kuidagi tumeda perioodi üle elanud, ja jälle näinud, et elul on ka heledam pool ning selle poole peal mõelnud, et tegelikult on ju kõik korras ja mis ma ikka lähen sinna nõustaja aega raiskama. Kuni saabub järgmine tume hetk… Ja nii uuesti.

Täna pulbitseb minus jälle tohutu ärevus, sest ma olen seda tüüpi inimene, et mõtlen alati ette, mis ma räägin, kuidas käitun jne. Ma ei lähe kunagi kuhugi nn ettevalmistuseta. Mingi plaani panen oma peas ikka paika, vahet pole, kas asi lõppeb lõpuks selle järgi või ei.

Kui mu elus on halvem periood, tean ma täpselt, mille üle kurdaksin, mis on need probleemid, millest rääkida tahaksin, mida sooviksin jagada, aga kui on kõik justkui korras, mõtetes valitseb kord ja südames rahu, siis ei teagi nagu, mille üle ma sinna kurtma lähen?

Näiteks praegu valitsebki minus see segadus ja ärevus. Kui peale oma esimest breakdowni, mida ka teiega jagasin, teadsin tol hetkel, mida ma nõustajale räägiksin, siis täna, olles justkui rõõmus ja rõõsa, mõtlen, et eeee… mida ma talle ütlen, miks ma sinna lähen üldse? See on ju igati normaalne, et on halbu ja häid hetki. Kuidas ma hetkel soovin, et just praegu külastaks mind üks must masendus, et ma saaksin kohe otse torust välja lasta kõik ja ehk saaks selle mõistatusliku pusa kiiresti lahti harutada, aga mul ei ole homme nõustajale justkui midagi ette sööta, sest kõik on ju PRAEGU hästi. 😀

Ma ei tea, kas saate aru, millest ma räägin, aga ma kardan. Kardan homset kohtumist. Sest mul justkui poleks enam midagi viga, aga ma ju tean, et see on ka ajutine tunne. Oeh, raske on see eluke, raske. 😀

3 thoughts on “Kui ärevus tapab”

  1. Mul oli samamoodi kui nn teraapias käisin. Hiljem hakkasin mustadel hetkedel asju üles kirjutama ja järgmisel korral arutasime need läbi. Asi hakkaski paremuse poole minema kuniks terapeut teatas, et ta ei saa mind enam aidata. Pean ise hakkama saama. Nüüd olen jälle seisus, kus isegi toidupoodi minek teeb kõik õõnsaks. Järgmine nädal on kõhupiltide tegemine ja mul on juba kuu algusest saadik närvid sellepärast läbi :D. Rohud aitasid ka päris hästi igapäeva eluga toime tulla, aga kuna beebi tulemas siis ei ole soovitatav võtta.

  2. Ma tean täpselt seda tunnet. Mul oli eelmine kolmapäev esimest korda aeg psühhiaatri juurde. Ootasin seda kaua. Teisipäeval tekkisid samad mõtted, et miks ma sinna lähen, kõik on hetkel ju korras ja olen siiani saanud ilma hakkama + ma ei oska nagunii talle midagi öelda. Kolmapäeva hommikul oli niii paha ja ärevil olla, et mõtlesin oma peas igasugu vabandusi miks mitte minna ning plaanisin isegi üldse metsa ära põgeneda 😅 Igatahes arsti laua taga istudes oli veel halvem.. ma nihelesib seal toolil ja ei suutnud olla. Aga see tunne kui seal sai ära käidud.. see oli nii hea ja rahuldust pakkuv. Lõpuks ometi ma saan oma ärevushäirele leevendust ja abi ning eluke tundub minevat aina paremaks.
    Mõtlen homme su peale ja kõik läheb hästi 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga