kui jutt hakkab jooksma

Täna olen kuidagi kirjutamishoos ja kui selline hoog kord peale tuleb, siis miks mitte seda ära kasutada eks? Ma olen siin vahepeal nii vaikne olnud, et kui juba tuleb, siis tulgu ikka täiega ja nende vaiksete hetkede eest ka. 

Kuna ma lõpuks enda julguse kokku võtsin ja panin aja nahaarstile, et oma sünnimärki lasta kontrollida, siis panin ka aja, et teada saada nende hirmsate ja kahtlaste peavalude põhjus, mis mind viimasel ajal tabanud on. Seoses peavaludega lähen ma homme optometristi vastuvõtule, kes kontrollib minu nägevuse teravust ja ehk ongi minu peavalud seotud silmanägemisega, sest viimane kipub mind natuke alt vedama just peavalude ajal. 

Järgmine nädal tuleb üldse üks tihe arstivisiitide nädal- homme mina oma silmi kontrollima, neljapäeval peavaludega arsti juurde, samal päeval on Raimondil arstiaeg, Hendrikul kuulmiskeskuses uuringud ja kõrvaarsti aeg ning selgub, kas antibiootikumid on tema kõrvu ja põsekoopaid paidanud ning neid tervendanud. Selgub, kas peame Hendrikuga haiglasse ravile minema. 

Nagu tavalise inimese puhul ikka, siis on ka minul hirm- hirm selle ees, miks mul peavalud on. Hirm selle ees, kas need 6 ravimit päevas, mis ma Hendrikule manustanud olen, on talle kuidagigi mõjunud. Hirm kõige ees. Ma olen tähele pannud, et viimasel ajal on hirm minu lahutamatu kaaslane. Aga peale igat mõõna on tõus, nagu mulle öeldud on ja ma tõesti usun, et see hetkeline hirm, mida ma tunnen seoses oma ja lapse tervisega, on kõigest üks periood, mis varsti saab läbi ja siis suudan olla ma täiesti õnnelik. Ilma ühegi mureta ja kartuseta. 

Mis saab ühele emale tähtsam olla kui tema lapse tervis? On üsna loogiline tunda hirmu kui sinu armsa ja pisikese sipsikuga ei ole kõik korras. Olgu ta kas 2 aastane või 4 aastane, oma laps jääb alati sinu pisikeseks nööbiks. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga