Ma ei tea, kas asi on maale kolimises või olen ma hakanud asju vabamalt võtma, aga ma pole enam nii range ja sea igale poole piire. Laste suhtes, ma mõtlen. Nad on juba pikka aega soovinud teha mulle meiki. No, mis mul selle vastu ikka olla saab, eksole. Mõnel päeval ma viitsin nendega kaasa mängida ja lasta teha neil seda, mida tahavad (mõistuse piires muidugi :D) ja teisel päeval pole mul viitsimist hiljem seda laga koristada, seega oleks mõtekam neile seda keelata.

Täna oli üks selline päev, kus ma mõtlesin, et ah, las mukivad mind väheke. Hiljem saan ju maha pesta. Toad olid korras, päike säras kardina vahelt tuppa ja tuju oli üldiselt super. Istusin diivanile, andsin oma meigiasjad ja nemad lasid kätel käia. Nad üldjuhul teavad ikka, kuhu miski käib, aga täna nad hoidsid justkui esimest korda neid asju käes.

Siin üks nädalavahetus oli nii, et ma sättisin end peegli ees, tegin meigi ja sirgendasin juukseid. Hiljem jalutas Raimond mulle elutoas vastu, kael ja pluus puudrine ehk ta oli end salaja mukkimas käinud. 😀 Ma isegi ei tea, miks neid selline asi huvitab. Kui ma poes näitan neile meigiasju, siis nad ütlevad kohe, et see on tüdrukute staff ja nemad küll endale sellist jama ei taha.

Nädala keskel sõitsime pealinna. Käisin ultrahelis ja ämmaka juures, seega veetsime Tallinnas peaaegu kolm päeva. Teise päeva õhtul läksime grillima ja päeva lõpuks nägi Raimond selline siga välja, et hoia peast kinni. Ja ma mõtlesin, et las olla.. Las mäkerdab ja veeretab end muru sees.. Las olla laps. Endal ka stressivabam elu, kui koguaeg ei keela. Ja nii need lapsed seda maailma ja elu ju avastavadki, eksole. Mina omal ajal sain ka just nii teada, et muld ei ole söödav ja sirelipõõsa lehed ei olegi päris raha. 😀

Pärast lasen survekaga lapsed üle ja näevad välja, nagu uued. 😀