Kui ma arvasin, et olen paks, aga tegelikult olin peenike ja nüüd olen paks, aga tegelikult ei ole ka

Üsna segane pealkiri, eks. Ma vist ei saa ise ka aru päris täpselt, mida ma mõtlesin, aga kohe proovin lahti seletada. 😀

Kehast ja kaalust ma hämama ei hakka. Igaüks vast teab, et aasta kaalulangetaja tiitel läheb ilmselgelt mulle, sest ma olen vist proovinud 72845 korda kaalust alla saada, et normaalne välja näha ja ei vähem ega rohkem, kui 82625526 korda ka alla andnud, käega löönud ja lohutanud ennast selle “meestele ei meeldi kont, mehed tahavad liha” ütlusega.

Tegelikult ei pea see ütlus üldse paika ja Geidule nt meeldib pekk mitte liha. 😀 Minu näol siis. Aga ilmselgelt meeldivad meestele kõhnad naised, sinna pole midagi parata. Endale meeldib ju ka kõhnem välja näha. Mulle küll.

Igatahes, ma vaatasin öösel vanast blogist vanu pilte. Küll on hea, et palju pilte just sinna talletatud said, sest mul on elektroonikaseadmetega väga kummalised suhted, st need annavad tavaliselt otsad, enne, kui ma jõuan pilte kuhugi ümber transportida. Või ootan mina lihtsalt viimase hetkeni, ei teagi, kumba pidi nüüd õige oli. 😀

Ma vaatasin vanu pilte, kus ma jeebus, kui kõhn olin! Ja mõtlesin, et tol ajal näitasid inimesed mulle näpuga ja kommenteerisid, et ma olen paks ja kole. Okei, mingi hullult kõhn ma ei olnud, aga paks ka mitte, kuid sellest hoolimata pidasin end vaalaks, nutsin patja, ei söönud pm üldse ehk näljutasin end ja omasin tohutut enesevihkamist.

Sellisest mõtlemisest leiab teatud sorti lohutust ehk siis ma ei pea põdema hetkel oma kaalu pärast, sest kunagi tulevikus vaatan sellele ajale tagasi ja mõtlen ehk samamoodi – ma ei olnud ju absull paks, mida ma põdesin. 😀

Tegelikult selge on see, et ma ei ole paks. Ei olnud ka enne neljandat rasedust. Lihtsalt väheke ülekaalus, mis seal ikka.

Aga postituse alt, kus see pilt mul oli, leidsin ka sellise toreda kommentaari:

Sellel pildil kaalusin ma 63kg ning olin võtnud alla eelneva nelja kuuga 18kg, kuid tänu sellistele kommentaaridele nõudsin ma endalt aina enamat.

Ma ei tea, kas tuleb kord päev, mil inimesed teadvustavad endale, mida nende sõnad, jah lihtsad ja tühised sõnad, võivad põhjustada. Peale seda sõin ma kaks korda päevas ja seda ka väga minimaalselt. Ma tundsin end paksuna, rõvedana, koledana. Mõtlesin tõsimeeli, et äkki isegi mu lapsed häbenevad mind, tõesti. Ja kaalutõus algas…

Ma ju saan tegelikult aru, et inimesed ongi mölakad. Kõhnad norivad paksude kallal ja paksud tänitavad, et kont ei kõlba kellelegi, aga no, mingi austus teineteise kehade suhtes võiks ju olla. Ei?

Täna on mul muidugi mõistus omal kohal ja teadvustan endale, mida võiks tõsiselt võtta ja mida mitte ning ega nii palju ei kuula ka, mida teised ütlevad. 😀

Tulevikuks on mul selgelt paigas, kuidas ja mis ma oma kehaga peale sünnitust peale hakkan, kuid see teekond jääb ilmselt vaid mulle. Ma kavatsen teha väga paljusid asju teisiti, sest need proovimised ja kukkumised mulle vägagi palju õpetanud ning olen aru saanud, mida olen valesti teinud. 😊

2 kommentaari

  • Mari

    Janeke..
    Mina kunagi kooliajal sain ka ühe kommentaari klassiõelt ja hakksin sööma aga kohe peale seda oksendama.. Sellest sai harjumus ja automaatselt peale söömist kohe tuli ka okse.. Sellest lahti saamine oli vaevaline tee.. ma tollal olin ca 170cm pikk ja kaalusin max 50kg.. Aga sõnadel oli jõud..
    Siiani on päevi kui vaatan ennast ja mõtlen, et olen paks.. Olen 171cm v 172cm pikk ja kaal kõigib 50-56kg..
    Aga alateadvus mäletab siiski..
    Mul on kaks last..
    Ja siiani pole probleemi olla pmts söömata PÄEVI.. Aga miskipärast ma nagu ise ei näljuta ennast vaid pole isu ja sundida ei jaksa.. Kõht ka ei korise..
    Alles olin 6 päeva nii, et healjuhul kokku kuue päevaga sõin ühe päeva ühe korraliku portsu sööki..
    Selline käitumine on tegelikult veel valem.. Ja rikub keha meeletult..

    Aga mina olen siiani mõelnud, et mis see välimus loeb?? Jah, kui on “sõda” miski naisga siis laotakse küll välimus letti aga muidu – ME KÕIK OLEME ILUSAD!!

    Ja sina… Mulle meeldib sinus see, et sa julged olla nii meigita ja meigiga.. Koduste riietega ja “linnariietega” ja kirjutad avameelselt kõigest.. Just nii nagu elu on..!

    Soovin sulle ja su perele kõike kõige paremat! 😊

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga