Määratlemata

kui miski kriibib hinge

18. sept. 2015
Tükk aega tagasi kirjutas mulle üks neiu aru pärides, miks ma oma lugejaid idiootideks sõiman ning üldse nii närviline kommentaariumis olen. Ma muidugi vaidlesin sellele argumendile vastu, sest nende aastate jooksul, kui ma üldse bloginud olen, olen ma võibolla väga vähestele kommentaaridele vastanud sõnaga “idioot” ja seda ka mitte ilma põhjuseta. Kui ma ikka leian, et inimene mind solvab või lausa mõnitab, siis ma ka olen samaga vastanud. Lisaks, ma ei vajagi selliseid lugejaid, kes adekvaatselt oma arvamusi/küsimusi välja ei suuda öelda. 

Nii me jäimegi vaidlema. Mõlemal meist muidugi oli endaarust õigus. Küll tema surus peale, kuidas ma peaksin vastama kommentaarile.. või õigemini, kuidas tema seda teeks. Mina aga seletasin, et mina ei ole tema ja ma vastan täpselt nii, nagu ise soovin. Muidugi andis ta veel nõu, et peaksin neid mõnitavaid kommentaare huumoriga võtma ja samuti sellega vastama. Sorri, aga kui keegi tuleb näiteks mu lastele surma soovima või mind värdjaks solvama, siis kahjuks ma ei suuda kuidagi kohe seda huumoriga võtta ja veel vähem vastata kuidagi naljakalt. Pole minu jaoks just naljakoht. Sama kehtib igasuguste mõnituste ja solvangutega. Ei suuda võtta neid asju huumoriga. Mis seal parata.

Igatahes ei tulnud sellest vestlusest midagi välja, sest mõlemad jäime oma arvamusele kindlaks. 

Üks aeg kirjutasin ma postituse sellest, et peaks vähem hoolima, mida anonüümsed eluheidikud kommenteerivad. Just seda, mida halba nad suudavad kõike suust välja ajada (okei, sõrmedest välja pigistada). 

Ja siis hakkas see pihta… Neiukese esimene (ei teagi, pole varasemaid postitusi eriti tsekanud) postitus minust, kus ta kirjeldab, et mul on kõigest jumala savi ja mind mittemiski ei koti. See ongi see koht, kus inimene võtab lihtsalt minu teksti ja tõlgendab selle valesti ümber. Tema tegigig kogu maailmale nüüd selgeks, et “ah seda Janet ei koti mittemiski, mõttetu inimene, lugupidamist ta ei vääri enam”. 

Eks mulle tuli postkasti paar kirja ja nii see postitus minuni jõudiski. Ise ma vist ei oleks seda leidnud, sest kuna meie suhted on nii tulised viimasel ajal, olen ma lõpetanud selle blogi lugemise. 

Jupp aega tagasi ilmus mulle blogisse jälle üks kommentaar. Jah, minu jaoks mõnitav, sinu jaoks kulla tüdruk võibolla mitte, aga vastasin ma sellele nii, kus ma mainisin neiu perekonnanime, kes käskis kõike huumoriga võtta. Ja peale seda…
Tundub, nagu mingi virtuaalne maailmasõda läks meie vahel lahti. Järgnes sellele vastusele see, et neiukene tormas jälle oma blogisse mind maha materdama. Mida ma tegelikult isegi arvasin, et ta teeb. Ega ma ise samuti oma blogis mingi inglike ei ole olnud, aga no.. miks sa ei või tulla mulle ütlema, mis sul minu vastu on?

See selleks.. muidugi tundsin end veel halvemini. Ei vastanud ma midagi negatiivset ju.. Kirjutasingi seda, mida neiu soovitas mul teha, ainult, et lisasin soovitaja perekonnanime juurde. 

Mingi aeg ma märkasin, et neiu jagab oma facebooki seinal pagulasteteemal postitust. Ma ei saanud täpselt aru, kas ta oli postituse sisuga nõus või mitte, sest ta ei olnud juurde midagi kirjutanud. Kommenteerisin, et ma ei loe kuskilt välja, kas ta on postituse sisuga nõus või mitte. Selle peale tema vastas, et ma teda ei terroriseeriks. Nojah.. ma arvasin, et terroriseerimine tähendab midagi muud, kui adekvaatse küsimuse küsimist. Neiukene läks muidugi selle peale närvi ja lõpuks käskis mul üldse õue ära minna. 

Eile jagas üks teine neiu oma blogi linki blogipostituste reklaamimise grupis, mida minagi kommenteerisin ja muidugi see sama neiu, kellega suhted just kõige paremad polnud, tuli jälle ühe vihjava kommentaariga lagedale. Muidugi oli see kommentaar minu pihta. Siis ma mõtlesin küll, et deem, mida ta minust tahab? Tema mainib minu nime mitmeid kordi oma blogis, lingitab minu blogi ja kui ma mainin tema perekonnanime, on selline sõda lahti. MA ei tea, kas asi oli perekonnanime mainimises või selles, et ma tema soovitusi ei järginud ja jäin endale kindlaks või selles, et see on tõesti tõsi- teda ei tohi usaldada ja ta pidavat olema absoluutselt vastand päriselt sellele, kes ta blogis kirjutades on. Seda viimast ei oska ma öelda, sest päriselt ma teda ei tea. 

Ma ei saanud öösel sellepärast magadagi. Ma ei tea, miks ma seda nii hinge võtan. Ilmselt selle kaalulangetamisega hakkab aastatega kasvatatud paks nahk õhemaks muutuma. 

Kirjutasin eile neiule otse postkasti, et mis tal minu vastu on. “Ei midagi” sain sealt vastuseks, mis ei saa ju kuidagi loogiline olla, kui inimene sind oma blogis materdab ja kommentaariumites naerab su üle. Miskit seal ju peab olema? 

Ja mis veel õhemaks selle naha muudab, on see, et mingid suvalised inimesed on võtnud endale pähe, et peaks selle neiukesega ühinema ja koos materdama.. Koos kommentaariumis ühisrinde moodustama ja lihtsalt tema vastu olema, sest üks on ju. 

See lihtsalt tohutult kriibib hinge, kuigi ma olen öelnud, et savi, mis teised minust kirjutavad. Hakkan hellaks muutuma, mis muud. 

PS! Ja sinu viimane postitus, kus sa kirjutad, et sinu ümber inimesed on lollid ja sul on tunne, nagu sa räägiksid seinaga.. kui sa oled siiani oma materdavates postitustes minu nime maininud, siis ära keeruta sealgi läbi lillede, sest sinu vihjed on nii ilmselged. 🙂

Ja lõpuks, palun vabandust, Anu, kui ma olen sulle miskit moodi liiga teinud, mis meie vahel selle sõja vallandaks. Sa ise minule vastust anda ei taha, mis sul minu vastu on, aga ehk sa teed seda nüüd ja kirjutad mulle. Mulle meeldib asju otse ajada, mitte läbi blogide tulistada ja kommentaariumites avalikult teineteist materdada. 

Et mitte vastuolus olla postituse viimase lausega, siis igaksjuhuks mainin kiirelt ära, et ma lihtsalt pidin selle kõik endast välja saama ja isegi, kui ma tahaksin praegu nutma puhkeda (neiu põhjus, miks ta mind materdab on see, et ma olen lihtsalt loll), siis siiski on mul peale selle kirjutamist parem olla. Ma pidin selle hingelt ära saama. 

Only registered users can comment.

  1. Oh jah, ma soovitaks teil tõesti mõlemil rahuneda ja selgeks rääkida rahulikult inimese moel asjad. Ilmselgelt tal peab midagi olema, niisama lampi ei lahmi keegi, peab olema kas midagi juhtunud, või ma ei tea. No ja kui sa talle ei meeldi, ei meeldi su blogi(see on käitumiseks ainus põhjus), siis see ei anna õigust ju nii käituda. Me keegi ei saagi kellegile meeldida ja mulle ka ei meeldi paljud, kuid ma ei lähe hullu panema.
    Nagu aru saan, sina oled valmis rääkima asjad selgeks ja rahu tegema. Loodan, et tema ka. Sest see on lapsik.
    Siinkohal ütlen, et ma ei tea kellest-millest jutt. Kuid loodan, et saate asjad korda 🙂
    Ja need anonüümsed, ma ei saa aru, kust nad võtavad sellise õiguse, et kirjutada sellist saasta. Välimuse, pere jne kohta. Mis neil viga on? Nad peavad ikka väga õnnetud inimesed olema, sest õnnelik inimene ei tee selliseid asju, tal pole aega ega viitsimist. Ta naudib elu ja on hea.

  2. Pole mõtet välja teha absoluutselt. Kirjuta millest tahad ja kui kellelegi ei meeldi see mida sa teed või millest kirjutad,siis on see ainult tema probleem. 😀

  3. Lugesin ka selle postituse läbi, kus kaebleb lollide inimeste üle vms ning muidu on mul sellest teemast suht suva 😀 aga üks lause jäi sealt nii silma: Nad jauravad ja jauravad, sa räägid neile, et palun ole normaalne, nii ikka päris ei käituta.

    Siis ma mõtlesin küll, et johhaidi, on inimesel jultumust kellelegi üldse öelda, et kuidas käituda või oma elu elada!

    Kainet meelt ja ole rahulik ikka 🙂

  4. Ma ei ole ei sinu ega Anu vastu, aga ka mitte poolt. Mind häirib see, kuidas sina ei saa aru, et sul on võimalust kommentaari mitu korda lugeda ja MÕELDA, enne kui kohe lahmima kukud. Sa võid ju vastata viisakalt või jätta lihtsalt vastamata, aga ei. Sina tahad anda neile kägudele ja anodele võimalust jälle midagi öelda ja nii see pall veereb.
    Samas ei ole ma ka nõus sellega, et Anu sind avalikult maha teeb. Üldiselt pole ma üldse tihti tema seisukohtadega nõus. Vihaseks ajavad hoopis. Aga selle asemel, et mingit sõda pidada, mõtle sina natuke oma tegude peale ja anu ehk mõtleb oma tegude peale ja lihtsalt katsuge olla.

  5. Sa ei meeldi mulle, kui inimesena aga aeg-ajalt on sul ikka asjalike postitusi siin blogis ka. Aga no, see Anu ja tema blogi…ma juba kategooriliselt keeldun tema blogilingile vajutamast, sest nii palju, kui ma olen lugenud, siis kas ta 1) elab oma viha/pettumust/närve välja 2) kirjutab mingisugusest jaburat vestlusest FBs või mingist muust “””draamast””” internetis. VEITS igav blogi. Ja ta on endast jätnud ikka väga sita mulje. Ma ei saa aru, mis ta blogi mõte üldse on. Ma loodan, et sa paned ta paika 😀

  6. Marili, sinu kohta ma mäletan kunagisest suhtlusest, et sulle ikka väga meeldib teistele rääkida (või selja taga rääkida pigem) kuidas oma elu elada.

  7. No see neiukene peaks algselt ikka ise vaatama kuidas oma kommentaaridele vastab. Nii kibestunud ja valusalt blondi mõistusega ning 5. klassi tasemega neiukest pole mu silmad ikka väga ammu näinud. Postitasin Tema lollidest rääkiva postituse alla kaks kommentaari. Pärast tema viimast vastust andsin lihtsalt alla. Mitte, et mul poleks olnud midagi vastata vaid lihtsalt selle preiliga pole mõtet vaielda kui Ta niikuinii mitte millestki aru ei saa ning absoluutselt kõike rünnakuna võtab ja vaid inetult vastata oskab. Kuna Tema postitus oli juba täiesti negatiivsust täis siis kommenteerima hakkamisel olin ka ise nii negatiivsust täis pumbatud, et väga ilusaid sõnu enam välja ei tulnudki.

    Ja siis selline negatiivsuse püstol tuleb teist arvustama?

    Minu arust Sina Jane, oled väga tubli ja positiivne inimene ning üks vähestest blogidest, mida ise blogijana üldse loen. Ja seda väga suure lustiga!

    Edu ja positiivsust Sulle! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga