Kui näed ennast läbi lapse silmade

Mu lastele väga joonistada ei meeldi. Vähemalt paberile mitte. See-eest aga seintele, põrandale ja igalepoole mujale küll, aga paberile joonistada on nende meelest jõle igav. Õnneks nad meie kodu väga tuuninud enam ei ole, aga on olnud aegu, kus ma olen nende joonistamismaratoniga ikka korralikult kimpus.

Täna mõtlesin anda neile tegevust. Paberid nina ette, pliiatsid tõid oma toast ja ütlesin, et joonistagu nad emme. Täpselt nii nagu nad mind näevad.

Raimond võttis mitu head paberit. See vist tähendas seda, et ta peab mitu katset enne tegema. 😀 Hendrik joonistas ühe minu valmis, aga siis sadistlikult torkas täpselt südame kohas pliiatsi läbi paberi ja nõudis uut, et uus emme joonistada. No ega ma kitsi ei olnud… 😀

Nahatooni järgi on minus natuke Fionat ja ma üldse ei imesta, et Hendrik mulle nii palju käsi joonistas, sest üsna tihti nad ootavad minult mingeid supervõimeid. Kui pesen ühte vannis, karjub teine köögist, et ma talle võileibu teeks, sest emmel on ju mitu mitu kätt, mis tegelikult ka venivad nii pikaks kui vaja.

No need tited seal kõhus ei olnud mulle üldse üllatuseks, arvestades, et mul magu põlvini on vajunud. Nad üsna tihti küsivad, kas mulle jäi üks beebi kõhtu. Head motivaatorid, eks. See on nende poolt vist mingi vihje.

Kolm silma? Sest ma näen igat nende liigutust. Tegelikult tunnen ma oma lapsi niivõrd hästi, et ma tean, mis neil plaanis on ja mida nad lähiminutite jooksul teha kavatsevad, kui asi puudutab mingit kindlat käitumismustrit. Ala, kui toas on ikka 5 minutit kummaline vaikus olnud, ei ole asi hea. 😀

Mis ma oskan öelda.. Nüüd tean, et lapsed näevad mind raseda sajakäelise Fionana. 😀 Või noh, Hendrik näeb. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga