Määratlemata

kui süda ihkab maale

28. märts 2016
Minu töögraafik oli sellise hea kokkulangevusega, et reede, laupäev ja pühapäev olid mul vabad päevad. Tänasest hakkas puhkus ning nüüd on nädalake aega tegeleda kooliasjadega ja puhata. 

Viisin lapsed lasteaeda, jalutasin natuke õues pikemalt, sest ilus kevadine ilm on ning tulin tuppa. Ladusin oma kooliasjad kõik lauale ning avastasin, et majapidamises ei ole ühtegi pastakat. Vähemalt ma ei leidnud. Ja nüüd ma istungi siin, mõtlesin, et lisan paar koostööpartneri logo blogisse, mis veel lisamata ja kirjutan oma nädalavahetusest, mille ma maal veetsin. Vanemate juures. 

Reedel oli selline väga väsitav päev. Tõusin hommikul vara, sest lapsed jaurasid juba kella 7 ajal. Egas polnudki muud kui luugid lahti teha ja kargud ka alla ajada, sest.. jah, see oli õudne kui peapeale nad toad olid pööranud. Raimond arvas, et on vägagi okei oma liivakasti kühvliga kassipotis kühveldada ja seda liiva mööda tube laiali tassida. Õnneks polnud seda väga raske koristada. Toad olid koristatud, siis mõtlesin, et lähen magama paariks tunniks. Kuna reedel oli ju ka püha, siis härra oli kodus ja tegeles selle aja lastega kuniks ma end välja puhata sain. Kui ma olin paar tundi maganud, äratas ta mind üles ja teatas, et võiks maale sõita. Mis mul ikka selle vastu olla saab, muidugi ma tahan minna. Sättisime end valmis ja sõit võis alata. Lapsed olid väga elevil vanaema juurde mineku üle, aga autos jäid nad üsna kiirelt magama. Nagu ikka.
Mina see-eest ei olnud üldse nii elevil. Ma olin pigem väsinud. Muidugi oli mul väga hea meel, et saab maale minna, sest linnaelu pole ikka minu jaoks, kuid väsimus sai minust võitu. Minu vanemad ei teadnudki üldse, et me tuleme, seega otsustasime neile üllatuse teha ja nad olid siiralt üllatunud kui ma emale helistasin ning ütlesin, et ta alla tuleks, me tulime maale. Ta esialgu ei uskunud mind. 
Maal lebotasime niisama. Käisime lastega väljas mängima ja ega muud ei teinudki. Laupäeva istusime terve aeg põhimõtteliselt kodus, ilm ka kõige ilusam ei olnud, et väljas jaurata, aga kuna Raimond oli hüperaktiivne, siis me paar tunnikest veetsime ka õues. 

Pühapäeval sõitsime vanaema juurde lambatallekesi vaatama ja sealt läbi Võidula linna poole. Ja egas muud polnudki. Alati kui Vändras käime, läheb see aeg nii ruttu. Kahjuks. 

Only registered users can comment.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga